Postimees!!

Kui mitu aastat Postimees on oma lugejatele vahendanud huiloo aastapäevakõnesid ja läkitusi? Päris kaua vist. Ja praegu hetkel jälle. MIKS?! Et eestlased ikka kuulaks, mis on kremloididel meeles mõlkumas? Äkki loeks inimesed seda kuulates välja mingi olulise sõnumi? See on alati olnud kõige madalam propaganda, must demagoogia ja lisaks väga ebaloogiline ja vaimuvaene sõnavaht. 

MIKS PEAB Postimees seda vahendama? Idioodid.

Ühegi teise välisriigi presidendi või poliitiku kõned ei leia Postimehes kümnendikku sellist tähelepanu.

Postimees on praegu, seda ülekannet tehes 100% moskoovia propagandakanal.

Vasja Oblomov avaldas eile uue loo siin, selles on rohkem mõtet kui huiloo viimases viies kuni kümnes kõnes.

 

 

 

Pikendatud veebruar

Homse päeva peaks kuidagi eriliselt ära kasutama, lisavõimalusena. 

Alustuseks muidugi seened, toredad talvised puidu-sametkõrgesed. Korjasin kolm suuremat kübarat ära, et need üle ei kasvaks, nende all ilmus välja kobar väiksemaid noori seeni. 

 Lähevad pannile.

Teist korda proovisin teha toum'i ja jälle lõpetasin seal, kus esimeselgi korral - lagunes laiali, õli eraldi ja küüslauk eraldi. Kuni mingi hetkeni püsis koos, aga siis kas sai liiga palju õli või milles asi... ei tea.

Juhused ja juhuslikkus. 23. veebruaril ma ei mõelnud üldse, et järgmine päev on möödapääsmatult 24. veebruar ja mis see võiks hetkel tähendada,  lonkisin turuhoonesse ja avastasin, et hulk ehedaid mägieestlasi oli kohal oma lihalettide ja muu kaubaga, ikka grillitud või suitsutatud või konserveeritud ja mõni asi ka destilleeritud. Sai tüüpidega muhedat möla aetud ja stiili mõttes üks pudel handsat ka ostetud. Mõni ostab kinopileti, mina lunastasin siukse meelelahutuse ja boonuseks pooleliitrise (aga 60 kraadi, not bad).  

No ja juhuslikult lugesin Ülar Ploomi Kere keha ihu liha ja selle algus on kõlab järgmiselt:

Need mõtted siin on sellest, et lubasin kirjutada blogi. Ma olen blogisid lugenud, aga ma pole mõelnud, mis blogi on. Mis tüüpi tekst see on? On see mõnes mõttes nagu päevik, aga juhuslikumat laadi? On see nagu joomatuuride või mäluauakudega kapteni pisteline logiraamat? Ma vaatasin netist mingeid blogikirjutamise soovitusi, aga need on mu meelest pisut infantiilsed ja infantiilset blogi, sellist hõlpsasti loetavat värki ma vist ei oska kirjutada. 

Tubli, ma pole kunagi mingeid soovitusi vaadanud, ei oska ka ette kujutada, mida hõlpsasti loetavat ma tahaks toota ja küllap sellisel püüdlusel oleksid kohutavad tagajärjed. Muidugi on olemas sellisel tasemel labasus, et isegi ajalehed hakkavad sellest kirjutama.  

Ma olen ka blogisid lugenud. Kõige huvitavamad on keskmiselt populaarsete blogijate need postitused, kus on tunda, et esitletav minapilt ja omakuvand ja poos vmt on rõhutatult ja nihutatult ja võimendatult esitatud vastandina sellele, millisena autor tundub. Salaõel esitleb end pehme abitu sõbraliku karukesena jmt. See on huvitav. Püüd veenda teisi ja seekaudu ka ennast, et pole hullu, olen täitsa heakene. 

Mida võiksin lugeda lõppeva kuu saavutusteks... Ühe lihtsa küsimuse leidmine ja senine tulutu vastuse otsimine. Samas ma ei ole veendunud, et keegi ei ole seda vastust juba andnud. Aga ei leia. 

(Küsimuse all on 1540ndatel või 1550. aastal valminu Jean Cousin Vanema maali Eva Prima Pandora  kompositsioon ja üks motiiv/detail. Olen veendunud, et need olid juba varem kellegi poolt kujutatud ja kasutatud, kas kusagil illustratsioonina või suuremas tiraažis ilmunud ja laiemalt levinud graafilise lehena, aga konkreetselt seda algallikat ei leia. Keegi nn Väikestest Meistritest tõenäoliselt.  Algselt võis see 16. sajandi teisel veerandil tehtud esmapilt olla kantud protestantlikust hukkamõistust Eeva suunas ja Pandora ei pruukinud üldse mängus olla.)  

Teine mainimisväärne seik veebruarist oleks üks akadeemiline loeng, mille käigus oli palju meeldivat ja huvitavat suhtlust ja toredat mõttevahetust. Oli õhku ja tuult mõttelohedele, ränkrasked graniidist loengud pole minu meelisžanr. Kui autoril on raudne point ja massiliselt fakte oma seisukoha põhjendamiseks ja rullib sellega üle kuulajate. Selliste, kes iial ei suuda end upitada esineja tasemele. Taolised õppejõud surmavad oma auditooriumi mõtlemisvõime  asjatundlikult ja professionaalselt.

mordorist. Loodan, et eelneva kirjutamise ajal juba ilmusid esimesed uudised xyiloo kõngemise kohta.  

Nüüd said kremloidid endale vastaseks Julia Navalnaja. Kelle kohta Aleksei Navalnõi kunagi ütles, et Julia on palju radikaaalsemate vaadetega kui tema ise. Julia Navalnaja juba räägib väga konkreetselt Ukrainas alustatud sõja vastu ja sellega tõmbab muidugi kaasa need adekvaatsed naised, kes tahavad oma lähedasi rindelt tagasi ja nõuavad sõja lõpetamist. JN ei ole olnud seotud mingi poliitilise tegevusega, mis talle minevikust järele lohiseks ja võiks tekitada lahkarvamusi, kahtlusi jmt. JN sõnu kuulavad praegu nii presidendid kui peaministrid. JN moraalne üleolek kremli rotist, kellele suure hirmu ja meeleheitega korraldatakse tagasi"valimist", on mäekõrgune.

Naissoost opositsiooniliidrid on sageli palju tülikamad ja võimudele suurem probleem kui mehed.

mordorist kostus hääli ja moskooviast põgenenud tuntumad tegelased rääkisid palju sellest, et kremloidid ei tahtnud  Navalnõi surnukeha anda tema perekonnale, püüavad vältida avalikku ärasaatmist ja palju räägiti, et tegemist on millegi pretsedendituga. Mis pole muidugi tõsi. huiloo ja tema ustavad kaaskagebiidid toimivad ikka nende aastakümneid vanade juhendite järgi, mille alusel vanglas/laagris hukkunud poliitilise vastase põrm sängitati kuhugi võimalikult kaugele ja kõrvalisse kohta. No nii tehti ju ka Jüri Kuke surma järel, mil abikaasal ei võimaldatud lahkunut Eestisse tuua ja tema haud kaevati vangide poolt ja kuni viimase hetkeni kgb-laste järelevalve all Vologda kalmistu servale mitmes reas paiknevate vangide haudade kõrvale.  Nõnda maeti laagri kõrvale kohalikule surnuaiale ka ukraina luuletaja ja vabadusvõitleja Stus ning teised samadel aastatel samas laagris surnud poliitvangid. jne 

Neetud koht see moskoovia, ei muutu seal kunagi midagi.

 

Veebruar - mõrvakuu?

 19. veebruar 2024. 5 miinuskraadi ja hajuv pilvisus. Kolm või neli päeva on möödunud Aleksei Navalnõi surmast. Muidugi pole õige öelda, et Navalnõi suri, kuna Navalnõi mõrvati. Ja tõenäoliselt ei olnud see surm pikalt kestnud piinavate tingimuste tagajärg, sest eelnenud sündmuste alusel (ümberpaigutamine võimalikult kaugele põhjapiirkonda) ja järgneva ametliku reaktsiooni ja käitumise põhjal võib kaudselt järeldada, et lõpuks leidis aset konkreetselt mõrv. 

Ilmselt on paanika seoses kremli roti lähenevate tagasivalimistega. Ja huiloo tahab näidata, kui äge tegelane ta on. Väike paranoliline alaväärsuskompleksiga pensionärkagebiit.

Veebruar on moskoovias viimasel kahel kümnendil silma paistnud laiemat kõlapinda pälvivate poliitiliste mõrvade toimumise ajana. Teine katse mürgitada Vladimir Kara-Murza aastal 2017 oli veebruaris, Boriss Nemtsov mõrvati 2015. aastal veebruaris; Anatoli Sobtšaki pehmelt väljendudes väga kahtlastel asjaoludel saabunud surmast möödub just täna 24 aastat. Sergei Skripali mürgitamisega jäädi küll mõned päevad hilisemaks ja see toimus alles 4. märtsil (2018). 

Muidugi mitte kõik poliitilised mõrvad moskoovias ei kuhju ühte kuusse, eks sooritatakse ka muul ajal vastavalt vajadusele ja võimalustele. Ja ammugi ei selgu kõigi taoliste juhtumite puhul, kas tegemist oli südame seiskumisega, mille põhjustas kiiresti hajuv mürk, mille jälgi hiljem ei õnnestu tuvastada.  Mõnel juhul võib vaid oletada. Nagu oletas Sobtšak, et 1989. aasta 14. detsembril surnud Andrei Sahharov  suri mürgitamise läbi. 

Metodicka on kremloididel ikka vana hea ja läbiproovitud, mõrvale/surmale järgneb ohvri maine mutta tampimine läbi vastikute kuulujuttude jmt; lahkunu surnukeha lähedastele üle ei anta, vaid maetakse võimalikult kaugele ja kõrvalisse paika vanginumbrit kandva viletsa hauatähisega.

Mis nüüd siis moskooviaga edasi saab? Üldiselt on ju nii, et kui ühiskond on ära hirmutatud, siis viimane jõud, mis julgeb avalikult mässumeelt demonstreerida on oma lähedaste, pere ja laste eest välja astuvad naised. Kui kõik legaalne ühiskondlik ja poliitiline tegevus on maha surutud, siis see väga väike protsent mehi, kes veel läheb režiimi vastu, on sunnitud valima terrori. Kuna praegu aina enamatele  moskoviitidele hakkab tunduma, et Ukraina toetamine on üks vähestest võimalikest õigetest lahendustest ja väljapääs jätkuvast mõttetust õudusest, siis võib juhtuda, et vabatahtlike read vabas korpuses ja muudes kremli vastu võitlevates üksustes hakkavad moskoovia alamate näol märgatavalt täienema.  Ilus oleks ja lootma peab.              

Jõudeelu märkmeid

 Kohe varsti jälle algab see valge aeg, mis kestab kuni oktoobrini. Kell on juba viis, aga väljas ikka valge.!? Kevad tuleb, siis veel suvi, see tuleb kas liiga vihmane või väga palav, põuane. Põllumeestel kõik jälle tuksis. Ja kõige tipuks läheb suvi kiiresti mööda, sest on väga lühike. Vot sihuke see elu on. On-on. Masendav valge aeg, eksole.

Aga mul kipub kirss õitsema. Tõin sügisel liiga hilja noore kirsipuu, külmad tulid juba peale ja ei saanud enam välja istutada; panin siis potti ja jahedasse koridori. Aga ikkagi oli koridor lõpuks liiga soe ja puu omas kergemeelsuses otsustas ärgata/tärgata, lehte minna ja kohe valmis ka puhkema ja õitsema. Kas peaksin varuma vatitikkudega nendelt õitelt tolmu, et hiljem normaalsel ajal õitsevat kirssi käsitööna tolmutada? 

Veel on ainult 25 lk-d Sorokini raamatu lõpuni ja olen paanikas, sest peategelased on kuhugi kadunud, välja ilmus terve hulk uusi tegelasi ning võib juhtuda, et kirjanik ei kavatsegi paljastada, mis kesksetest tegelastest lõpuks saab. Mõne tegelase puhul jääb isegi õhku küsimus, et kes ta õigupoolest on. Raamatu viimane osa tõenäoliselt  nihestab eelnevate peatükkide esimese ja teise tasandi mitmekordsed raamjutustused veelkord ja lõplikult ning jätab vb lugeja maha teadmisega, et see kõik on ju väljamõeldis ja siit võite ise edasi fantaseerida nii nagu teile meeldib. 

Eile ei võtnudki raamatut kätte, lükkasin selle võimaluse avastamise edasi tänasele. 

Nii, loetud, lõpuni. Ikka korraks veel ilmusid doktor Garin ja tema kaaslased välja. Viimane stseen nendega ületas grotesksuselt nii eelmises osas kui ka Tuisus kujutatu. Kujutavas kunstis võib midagi sarnast olla üsnagi ok, aga kirjanduses pole väga levinud, selline ülepaisutatud muinasjutulaadne lõpetus. Kokkuvõtvalt ma hindaks, et kolmas osa triloogiast oli teatud küljest lihtsam kui eelnev osa, mõneti õudsem, segasem, ja omas paralleelsuses ja lõpp-põimituses sugugi mitte ühetähenduslik. Prohvetlust vähevõitu. Mahukaid kirjeldusi partisanide poolt korraldatud homoseksuaalsetest orgiatest   on küll väga raske pidada mingiks mordoris keelatud propagandaks. Või noh, kelle jaoks raske, aga kelle jaoks kerge, moskoovia kohus tuvastab igal juhul propaganda ja patrioodid/partisanid on ka nördinud ja nõuavad enda maine kahjustamise eest raha ja rahuldust.

Aga sellest raamatust Sorokini lugemist alustada küll ei soovitaks. Kõigele lisaks ei ole seal mitmed tekstid üldse vene keeles (mainin juhuks, kui keegi peaks hakkama lugedes oma keeleoskuses kahtlema). Aga mulle väga meeldis.

 

2024 esimene kuu

Võiks kokkuvõtteid teha igast kuust, mitte aastast, sest nii oleks lõbusam, juhul kui on lõbus, muidugi. Või kui on segane olukord ja on nii üht kui ka teist. 

Jaanuari kokkuvõte oleks, et piisavalt toibunud, hakkasin igavusest tööd tegema, lisaks veel mitu kuud enne vastava korje alguspauku artiklit kirjutama, lugesin paar raamatut läbi ja tegin kiirreisi Maltale. 

Leidsin selle pingi, millel istudes 

saab lainete loksumist ja laksumist kuulata.

 

Sõin merivähki, mis mõnel eelmisel saarel on  jäänudki ainult plaaniks.

 

Sain sadamakohvikus kai peal 

istudes veini juua ja kaluripaate

vahtida. 

Kõik olulised punktid.

Lõpetuseks tegin eile 5 liitrit kalasuppi 5 tunniga, abiks kalasupivajajatele. Tuurauhhaa. Tean, on neid, kellel üksnes kujutlus lõhnast, mis tekib kala keetmisel või praadimisel võib olla traumeeriv, veel hullemad on muidugi kalaturu aroomid, mida ma ei väsi kiitmast; mina olen otsustanud püstipäi marssida suunas, millel ainult tugevamad suudavad püsida.  Järgmiseks on plaanis (teine katse) taaskord valmistada üks korralik toum. Selleks varusin vajaliku koguse küüslauku. 

Eelnev oli sissejuhatuseks.   

Läbi linna liueldas tuli õigel hetkel meelde ja läksin ostsin Sorokini värskelt ilmunud raamatu Наследие.  Trükitud Moskvas 2024. Paber kare ja kollakaspruunikas, kaaned kõvad.

Leidsin, et Doktor Garinit ei olegi veel eesti keelde tõlgitud. Liiga paks? Keegi ei ostaks?

Algus paljutõotav, postakopal.. -apokalüptiline. Motiiv inimkehadega köetavast vedurikatlast pole muidugi uus ja ega peagi alati midagi uut välja pakkuma, sest võib ju korrata ka.

Natuke kahtlane on tunnistada, et loen vene kirjaniku raamatut, aga Sorokin on minu jaoks erand, eks ole ju öeldud, et ta teosed on prohvetlikudki ja lisaks sellele, ma ei usu, et meie igapäevased moskoovia eksperdid oleksid eriti kursis värske vene ("ilu")kirjandusega. Ammugi ei tea sellest midagi WSJ või NYT ajakirjanikud, kelle lugusid meilegi pakutakse kui asjatundlikku vaadet ja sügavtõsist moskoloogiat. 

Nojah, lugemine, ühesõnaga, läheb lahti täie auruga ja tööd... vist küll (?) ei viitsi teha. 

Lk 17-18 on juba lühike stseen kuvalda ja rahvavaenlase peaga, nii möödaminnes (-sõites), päris tempokas algus. Ja siis ülekuulamised, piinamine, tapmine; ühendkomisjon - venelane ja hiinlane, abiks valgevenelased; nii-nii. Kuna moskoovias juba koguti 1500 allkirja ja paluti juurdluskomiteel romaani mitmest küljest kontrollida, siis VS tegi selle peale avaliku pöördumise ja selgitas oma teose sisu.

(Muuhulgas ütles: По поводу «пропаганды» чего-либо в жестких сценах романа: мы живем в мире, который гораздо жестче самой жестокой литературы. Многие десятилетия описывая сцены насилия, я задаюсь одним и тем же вопросом: почему люди не могут без этого обойтись? Других целей у меня нет. Если этот вопрос не возникает у читателей, значит, они поверхностно читают мои романы.) 

Orkide kingitus Europarlamendile

 

Lk 82 on see tekst, mille tõlgenduse järgi raamat tuleb muuhulgas lugeda transseksuaalsuse propagandaks (ja pornograafiliseks niikuinii). 

Ma tegelikult ei teagi, kas moskoovia piiril praegu konfiskeeritakse ka Playboy ajakirjad ja vaadatakse läbi kõik infokandjad, et nendel ei oleks pornograafilist sisu? 

Selle raamatu tõlkimine võib ära jääda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on tekstis (seni mida edasi, seda rohkem) tihedalt mahlast vene matti (st spetsiifilisi roppusid sõnatuletisi), mille tõlkimine nõuaks mõnegi eesti keele reegli ränka väänamist ja ikka jääks lahjaks. Teiseks on seal, muidugi roppudena, esitatud mitmeid (tõenäoliselt algupäraseid ja kunstlikke) vanasõnu ja kõnekäände, mida meie tõlkekaanoni järgi peaks asendama võrdväärse samasisulise eesti vanasõna või kõnekäänuga, aga kust sa sellise võtad? Tegelikult muidugi on Kirjandusmuuseumi fondides igasuguseid roppusi, mida riuklikud talumehed vaikselt irvitades noortele püüdlikele ja punastavatele rahvaluuleneidudele ette paristasid, aga vaevalt, et piisavalt. Ja samas on nüüd ju nii poe taga ja ammugi ees istumine niivõrd stigmatiseeritud, et kust meile uut rahavaluulet saaks sündidagi. Kas üksiküritajad Kultuurkapitali toel või kirjanikupalga eest nokitsedes toovad ilmale uue rahvapärimuse? Või sünnib see ühismeedias? 

Äi tiia mia.