2024 esimene kuu

Võiks kokkuvõtteid teha igast kuust, mitte aastast, sest nii oleks lõbusam, juhul kui on lõbus, muidugi. Või kui on segane olukord ja on nii üht kui ka teist. 

Jaanuari kokkuvõte oleks, et piisavalt toibunud, hakkasin igavusest tööd tegema, lisaks veel mitu kuud enne vastava korje alguspauku artiklit kirjutama, lugesin paar raamatut läbi ja tegin kiirreisi Maltale. 

Leidsin selle pingi, millel istudes 

saab lainete loksumist ja laksumist kuulata.

 

Sõin merivähki, mis mõnel eelmisel saarel on  jäänudki ainult plaaniks.

 

Sain sadamakohvikus kai peal 

istudes veini juua ja kaluripaate

vahtida. 

Kõik olulised punktid.

Lõpetuseks tegin eile 5 liitrit kalasuppi 5 tunniga, abiks kalasupivajajatele. Tuurauhhaa. Tean, on neid, kellel üksnes kujutlus lõhnast, mis tekib kala keetmisel või praadimisel võib olla traumeeriv, veel hullemad on muidugi kalaturu aroomid, mida ma ei väsi kiitmast; mina olen otsustanud püstipäi marssida suunas, millel ainult tugevamad suudavad püsida.  Järgmiseks on plaanis (teine katse) taaskord valmistada üks korralik toum. Selleks varusin vajaliku koguse küüslauku. 

Eelnev oli sissejuhatuseks.   

Läbi linna liueldas tuli õigel hetkel meelde ja läksin ostsin Sorokini värskelt ilmunud raamatu Наследие.  Trükitud Moskvas 2024. Paber kare ja kollakaspruunikas, kaaned kõvad.

Leidsin, et Doktor Garinit ei olegi veel eesti keelde tõlgitud. Liiga paks? Keegi ei ostaks?

Algus paljutõotav, postakopal.. -apokalüptiline. Motiiv inimkehadega köetavast vedurikatlast pole muidugi uus ja ega peagi alati midagi uut välja pakkuma, sest võib ju korrata ka.

Natuke kahtlane on tunnistada, et loen vene kirjaniku raamatut, aga Sorokin on minu jaoks erand, eks ole ju öeldud, et ta teosed on prohvetlikudki ja lisaks sellele, ma ei usu, et meie igapäevased moskoovia eksperdid oleksid eriti kursis värske vene ("ilu")kirjandusega. Ammugi ei tea sellest midagi WSJ või NYT ajakirjanikud, kelle lugusid meilegi pakutakse kui asjatundlikku vaadet ja sügavtõsist moskoloogiat. 

Nojah, lugemine, ühesõnaga, läheb lahti täie auruga ja tööd... vist küll (?) ei viitsi teha. 

Lk 17-18 on juba lühike stseen kuvalda ja rahvavaenlase peaga, nii möödaminnes (-sõites), päris tempokas algus. Ja siis ülekuulamised, piinamine, tapmine; ühendkomisjon - venelane ja hiinlane, abiks valgevenelased; nii-nii. Kuna moskoovias juba koguti 1500 allkirja ja paluti juurdluskomiteel romaani mitmest küljest kontrollida, siis VS tegi selle peale avaliku pöördumise ja selgitas oma teose sisu.

(Muuhulgas ütles: По поводу «пропаганды» чего-либо в жестких сценах романа: мы живем в мире, который гораздо жестче самой жестокой литературы. Многие десятилетия описывая сцены насилия, я задаюсь одним и тем же вопросом: почему люди не могут без этого обойтись? Других целей у меня нет. Если этот вопрос не возникает у читателей, значит, они поверхностно читают мои романы.) 

Orkide kingitus Europarlamendile

 

Lk 82 on see tekst, mille tõlgenduse järgi raamat tuleb muuhulgas lugeda transseksuaalsuse propagandaks (ja pornograafiliseks niikuinii). 

Ma tegelikult ei teagi, kas moskoovia piiril praegu konfiskeeritakse ka Playboy ajakirjad ja vaadatakse läbi kõik infokandjad, et nendel ei oleks pornograafilist sisu? 

Selle raamatu tõlkimine võib ära jääda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on tekstis (seni mida edasi, seda rohkem) tihedalt mahlast vene matti (st spetsiifilisi roppusid sõnatuletisi), mille tõlkimine nõuaks mõnegi eesti keele reegli ränka väänamist ja ikka jääks lahjaks. Teiseks on seal, muidugi roppudena, esitatud mitmeid (tõenäoliselt algupäraseid ja kunstlikke) vanasõnu ja kõnekäände, mida meie tõlkekaanoni järgi peaks asendama võrdväärse samasisulise eesti vanasõna või kõnekäänuga, aga kust sa sellise võtad? Tegelikult muidugi on Kirjandusmuuseumi fondides igasuguseid roppusi, mida riuklikud talumehed vaikselt irvitades noortele püüdlikele ja punastavatele rahvaluuleneidudele ette paristasid, aga vaevalt, et piisavalt. Ja samas on nüüd ju nii poe taga ja ammugi ees istumine niivõrd stigmatiseeritud, et kust meile uut rahavaluulet saaks sündidagi. Kas üksiküritajad Kultuurkapitali toel või kirjanikupalga eest nokitsedes toovad ilmale uue rahvapärimuse? Või sünnib see ühismeedias? 

Äi tiia mia.