Vananaistesuve algus

Lahingu tomatite pärast kaotasin. Vihmased ja jahedad ilmad olid varremädaniku tormiliseks arenguks sedavõrd soodsad. Mõne päästetud esimese küpse tomati seemnetest hakkan järgmisel aastal uut saaki kasvatama, seni on aega juurelda, kuidas tomatikasvatus 2021 korraldada. Väga huvitav on esimest korda kogeda kahjutunnet raisku läinud saagist.
Nüüd on loodetud vananaistesuvi käes. Kes peenral ebaõnnestub, peab rõhuma korilusele. Korjasin metsas hulga liivtatikuid ja kaseriisikaid. Oh seda õndsat aega, mil meie mesoliitikumis elanud esivanemad olid vabad, noored ja kaunid, uitasid ringi nagu hirved ja leidsid kõik endale vajamineva metsadest, niitudelt ja rabadest.
Raamatut loen väljas, sest toas istumine tundub raiskamisena. (Et igav ei hakkaks, panen siia eile lugemise vahel pildistatud hilisliblika (taas päevapaabusilma) pildi.)

Jõudsin Mamardašvili lugemisega kohani, kus mul tekkis kahtlus, et ta kaude toetub oma arutluses Meister Eckhartile ja paar lehekülge hiljem tuligi juttu (ikka Eckharti nimetamata) sellest, kuidas religiooni on vaja, et keel oleks tsiviliseeritud ja selles leiduks mõtlemiseks vajalikke mõisteid. Neil päevil avaldatud artiklites, kus taas tõstatusid küsimused, kas muinasajal või keskajal (muistsed)eestlased oskasid mõtelda teatud kategooriates, on ka riivamist nende probleemidega. 

Töötasin  nädala Pärnus; batuudil ei hüpanud ja lasteaia liumäest alla ei lasknud. Pole minu töö.  (Ehkki  ei saa välistada, et just jalad õhus tuleks pähe imelisi lennukaid mõtteid, kes teab.) Ajalehti sirvides tekkis korraks küsimus, kas parlamentaarse riigi president tohib jätta endast muljet kui degenerandist, või sobiks see pigemini mõnele vormiliselt valitseva ja pika ajalooga dünastia printsessile... aga noh eks inimesed kasutavad oma võimalusi ja vabadusi ikka moel, mis enam meeldib, arvan ma liberaalselt .
Las president hüppab, möllab mänguväljakul, sõidab jalgrattaga jamistasealveelteebükstaskõik.

Oluline on, et tuul oli eelmisel nädalal Pärnus mere poolt, ühel päeva paistis ka päike ning mõni kohvik ei olnud veel oma välilaudu kokku pannud. Ajakirjanikud olid kogunenud oma  tavakohvikusse ja arutasid Kaljulaidi ja kaaskonna autopargi üle ja muil seonduvail teemadel. Vilkuritega politsei kaitse all rivis mustad limusiinid ja paar mikrobussi sõitsid kord hilisõhtul minustki mööda.

Rannas olid üksikud jalutajad, sportijad ja üks supleja. Madal vesi kalda ääres võis olla ca 12-13 kraadi, muidugi läksin vette ja meri oli  põlvini, seal kus mina olin. Kõige hilisem kuupäev, mil ma Pärnu rannas  olen nõnda  vees käinud, on paari aasta tagune 1. oktoober. Meri ja lained lahustavad stressi tõhusalt, sügisene päike ja pisut tuult lisaks ja enam ei mäletagi, kellele peaks helistama või meili saatma, milliseid pabereid vormistama jmt.

Ei olnud sel nädalal mul telerit, raadiot ega arvutit, ostsin uue Loomingu Raamatukogu ja lugesin esmatutvuse korras Armin Kõomägi jutukesi. Perifeeria kangelased. Eks  mõneti sobiv lektüür Pärnus lugemiseks. Pärnu "suurtel kaladel" on oma ainulaadne stiil, mida mujal pole sel kujul ega määral kohanud, sestap. 

Jutud andeka hilisteismelise toonis, ümbritseva ja inimeste suhtes trotslikult kriitilised, pealiskaudsed, kümne aastakese võrra küpsemana peaks sealt hilise arengu korral midagi sügavamat ehk tulema.

On mere pilt, võib admirali pildi ka lisada, olgu see meenutuseks suurest suvest. 👇

Lugesin ka Javier Marias'e Kirjapandud elud, olid päris labusad ja huvitavad variatsioonid elulugude ainetel. 

Ja veel Aleksijevitši lugesin.
Ei tahaks eriti  kommenteerida. Teemaks nõukogude naised sõjas. Raamat  läheb vaikimisi mööda mõnestki olulisest nähtusest, millest tulnuks rääkida. Aga kuna selliseid tahke kajastades ei jääks nõuk propaganda poolt loodud ja sügaval nõukogude inimese peas olevast ettekujutusest enam suurt miskit alles, siis piirdub A läbivalt pooltõdedega ja toodud mälestused on ikkagi mingil moel valikulised ja kaldu. Varase perestroika vaimus tõde.
Aleksijevitši pisut enam kui nädalatagune vene intelligentsile saadetud läkitus, milles avaldab imestust, et need ei toeta valgevenelasi nende püüdes vabaneda Lukast, on samuti kergelt imelik. Aga vabanevad Lukast ja siis järgneb teadagi palju muudki, eksole. Õigusriik, demokraatia, muutused majanduses, kahtlased püüdlused tihedamate sidemete poole teadagi kellega... No ei meeldi vene intelligentsile, kui see kõik Valgevenes juhtuks. Neile koidab, et jälle keegi keerab Venemaale selja, jäävad lõpuks täiesti üksi ja väga kurvaks.  Sügaval sisimas nad  ei mõista, miks ei võiks "endised vennasrahvad" tahta taasühineda Nõuk Liit 2.0 vormis, nii uhke suur riik oleks ju ja palju armastust, rahu ja õnne.   

Suve lõpp

Et viimases postituses õhku jäänud küsimuse osas selgust luua, olgu märgitud, et õhtusel koosviibimisel tegi kergemeelsele ja hoogsale tulivee pruukimisele suhteliselt kiiresti lõpu mõni tund varem setodelt ostetud hansa, mille korgile oli kirjutatud 68 (ma arvan, et see ei olnud 89, aga tõde tundus olevat kusagil nende kahe vahel). Mõnigi pits jäeti poolikuks ja mõistlikum näis olevat keskenduda õllele ja vestlusele. Ehkki seltskond ei olnud selline pika õllelaua taga veel pikemate vestluste ja pajatuste koolkonnast, kus on hariduse omandanud paljud tänased eksperdid ja dotsendid. Õhtu viimase teemana püüti jõuda üksmeelele ja leppele, millise ilusa ja soliidse nime all me halva õnne korral oma kollet esitleme. Kui juba nii peaks minema, siis tasuks ikka ise oma brändi presenteerida.  Et võiks olla nt Akadeemilise seminari kolle või Intellektuaalide salongi kolle vmt. 😸

Päev hiljem (kerges rammestuses) kuulasin Sorokini audioraamatut Nastja. Sealgi toimub suur osa tegevusest (täpsemalt söögi)laua äärde kogunenud seltskonnas ja läbivalt on tekst meeldiva kerge vestluse vormis. Stiililt matkib 20. sajandi alguse vene kirjanduse klassikuid. Väga meeldejääv jutustus. Igatahes. Kui keegi seda nüüd loeb/kuulab, siis mina ei ole soovitanud. Omal vastutusel.

Võib-olla tuleb saabuv nädal soe, aga täna hommikul panin puud ahju ja alustasin kütteperioodi. 

See kestab siis kaheksa kuud. Räägitakse, et Emajõe latikad olla sel aastal ülirasvased, mis võib olla märk, et nad on valmistunud  pikaks ja külmaks talveks. Arvaks, et latikad on targemad kui minu optimistlikud tomatid - rohelised ja valmis täies õieilus oktoobrile vastu minema. Muidugi ma taltsutan neid ja murran õitega oksi ja varremädanikuga oksi ja lahing saagi pärast on täies hoos.

Üks punane tomat

Nende tomatite esivanemad ostsin kunagi Horvaatiast Rovinj'i turult ja šmugeldasin üle piiri ning vähemalt sordi säilitamise jagu pean saaki saama. Kuna need on maitsvamad  mistahes kirss- jne tomatitest, mida meil poest-turult leida on.

Rovinj, turg, piprad jt

Horvaatias kannatas oktoobri keskpaigas veel nibin-nabin meres ujuda.

Homme lähen nädalaks Pärnusse ja loodaks päikest ning sooja meretuult. Ja mõni tänavakohvik võiks veel lahti olla. Aga hotellide hinnad on küll endised, pole märgata, et nad külastajaid peibutaksid.

Kesknädalal istusin õues, päike paistis, lugesin Merab Mamardašvili loengute salvestustest koostatud raamatut Беседы о мышлении ja minu kõrvale maandus

kase-siilaktiib.

Üsna väsinud ja kulunud. 👉

Suvel oli nende tiibade värv erksam.


Mamardašvili stiil mulle meeldib. Kas  tema käsitlus ja kontseptsioon sobib või mitte, nõuab põhjalikumat süvenemist, sest liigne pluralism ühes eraldivõetud peas on teadagi ohtlik.




Suvine kase-siilaktiib, keda augusti alguses samuti kohtasin oma õuel, nägi välja selline 👇

 Tema värvid on selge zen, toonid ja pooltoonid on maitsekalt sätitud, meenutab kostüüme  Belle époque'i lõpukümnendeist ja art nouveau aegust.

Mamardašvili raamatu esimene lause kõlab tõlkes nõnda: "Meie vestlusi võib nimetada mõtlemise esteetikaks." (Oma loenguid nimetab ta kenasti vestlusteks.) Esteetika mainimisel tuleb mulle esimesena meelde Kierkegaard ja astmestik esteetiline, eetiline ja religioosne. Sisuliselt neil kahel käsitlusel (M ja K) vist pole kitsamat kattuvat teemat. Mamardašvili arutleb edasi kunsti ja filosoofia erinevusest, ning  jõuab 

 

varsti umbes samasse punkti, mille olen endale (pisut radikaalsemal viisil kui M) sõnastanud tõdemusena, et kirjanike loomingus ja nende poolt lendu lastud mõtteterades pahatihti ei ole püütud tabada mingit tõde, pigem on eesmärgiks hea jutt, lööv ja meeldejääv lause vmt, st

esteetiline on esiplaanil, tõepüüdlus pole kaugeltki esmatähtis.

Kipub umbes nõnda olema, aga kui palju selle üle on võimalik arutleda, ilma et teema muutuks triviaalsuste jadaks, selgub edasise lugemise käigus. Mingid uued mõtted peavad seal ju olema.  

Kirjanikud kirjanikeks ja filosoofid filosoofideks, aga mõneti keerulisem on lugu kirjandusliku andega filosoofidega, olgu siis juba mainit Kierkegaard või Nietzsche. Lust on varases nooruses neid lugeda, väga meeldejääv ja äge, aga kui nt Nietzsche õpetus on kellelegi pikemaks ajaks pähe kiilunud, siis midagi rõõmustavat selles pole. (Eks sellestki ole mitu-mitu raamatut kirjutatud.)  

Veel võiks mõnda nimetada, aga ma ei tahaks nö moodsate filosoofide ja aktuaalsete debattide juurde minna. Õnneks ei kesta löövate pealkirjadega aktuaalsetel teemadel teoste mõju pikalt. 

 

 

Ülestähendusi neist päevist

Kriis

Kui kümme aastat tagasi oli suur kriis, oli mul enneolematult palju tööd. Moel, et väga nõutud ja vastavalt ka hästi tasustatud. Nüüd jälle. Vaevalt jõudsin kevadel unistama hakata, et vahin rahulikult kodus ja teen suuri akadeemilisi edusamme, nikerdan valmis mitte mõne artikli, vaid lausa monograafia, kui hakkasid tööd tulema ning tulevad senini, ehkki tõrjun neid eemale. Ja võitlen kiusatusega ikka midagi teha. Samas on üsna kindel, et lähiajal ei saa raha eest suve osta või lõuna poole kevadele vastu sõita. 

Hommikune kohv (nagu tavaliselt)

Täna hommikul läksin kööki, keetsin kohvi, istusin jooma, pöörasin mõtliku pilgu lakke ja avastasin sealt liblika. Mitte mõne ööliblikatest, päevaliblikas. Minuti püsis ta liikumatult, siis avas tiivad, pani kokku, avas jälle, pani kokku, avas ja tõusis lendu ning lendas muretult ja elegantselt otse aknast välja. Tumedat värvi liblikas, tõenäoliselt mõni silmikutest. Läksin kohvitassi ja sigaretiga õue. Liblikas oli läinud. Tomatid olid peenral alles. Nad võiksid kiiremini punaseks minna.

Uued kasutud teadmised

 Suur suvi on läbi ja võin nentida, et olen pildistanud liblikaid 25 erinevast liigist ja nende liigid enam-vähem määranud ja tõenäoliselt võin neid looduses kohates edaspidigi tuvastada. Liblikatega jantimine oli puhas lõbu ja oli hasartigi. Ehkki ma ei pidanud jooksma aasal ja kohmakal kombel võrguga õhus vehkima. Sabaga saterkuues ja kõvakübaraga nagu tubli 19. sajandi saksa lepidopteroloog.  Ehkki väheke punki on asjale alati kasuks.

Lugesin 

juhuslikult Heinrich Heine kirjeldust 1830ndate Pariisis puhkenud koolera epideemiast, kus esialgu peeti pidu, siis joosti hirmunult laiali, seejärel levis vandenõuteooria ja rahvas hakkas püüdma ja tapma kahtlasi isikuid, kellest arvati, et tegemist on mürgitajatega; ajapikku hakkasid erinevad tohtrid pakkuma erinevaid õpetusi, milline droog aitaks jne. H.H. lootis, et säärase ränga kogemuse ja kataklüsmi järel maailm muutub vähem vägivaldseks ja inimkond tunneb suuremat solidaarsust. Viimased ca 200 aastat ja aasta 2020 ei ole seda lootust kinnitanud. 

Valgevene

"Tavaliselt on ta hullumeelne, aga on ka paremaid hetki, mil ta on ainult loll," on ütelnud Heine ja see iseloomustab hästi Valgevene võimude käitumises jälgitavaid nüansse, kus kord pekstakse julmalt ja siis vahel ainult võetakse kinni ja üliõpilased peksa ei saa, sest Luka meeltesegaduse hoog korraks leebub. Siinkohal kerkib taas paralleel selle ammuse Prantsusmaaga, mille kohta Heine leidis, et kuna suur osa kodanikest on edumeelsed jne, siis kontrastina tundub valitsus väga tagurlik, st võimule tulles võis Luka sovokkidele isegi sobida, aga 26 aastat hiljem vaatab noor põlvkond teda ja on täielikus arusaamatuses. 

Täna

Ootan õhtul külalisi, esialgu ei ole teada, et keegi tuleks välismaalt, aga Tallinnast muidugi tullakse. Et homne oleks ikka helge, siis püüan organiseerida kergemate jookidega laua ja peibutada rohkem õlut jooma, mistarvis organiseerisin lauale Bratwurstid ja lisaks teen suupisteks oma registreeritud kaubamärgiga soojad leivad (praetud Pärnu leib, mille peal on hakitud seapraad segatuna hakitud õunaga ning majoneesi ja sinepiga ning parmesani puruga, kõige otsa rasvarikka pehme juustu viil ja hiljem kaunistuseks peale marineeritud minikukeseen. ha-ha 😺vahekorrad ja tehnoloogia on salastatud.). Aga marineeritud silmud ja mõned muud suupisted mõjuvad siiski kurjakuulutavalt, ega tea, kuidas see pidu lõpuks kulgeb.