Linnas olla laat

 

Hommikul tundus olevat hea päev liblikate pildistamiseks ja mõtlesin, et kas läheks rattaga või rattata, aga nüüd on pilvine, ju hakkab hiljem sadamagi.  

Küllap raamatuklubide ja muude läbiloetud lehekülgedele keskendunud seltsingute aktiivsed liikmed teevad mulle pika puuga ära ning ega ma püüagi lugemisi mainides eriliselt hiilata, lihtsalt nendin, et  Armastus ja muud deemonid sai loetud. Arvustust ei tule, kokkuvõtlik tõdemus, et GGM-i võib alati lugeda. Raamatu teema on eluummikud ja ebaõnn, surm ja ebausk. Elu, mis on nagu surm; ja usu asemel ebausk. Heatujuraamat see ei ole. Tardumuses tegelased, lootusetud saatused. Võib olla ka subjektiivne hinnang ja muile lugejatele tundub see lugu naljakam.

 

Eilne päev, rõõmsa sündmuse päev, saadud tundetulva

ja raamatu mõjul tekkinud järelmõtted keerlesid selle ümber, et kuidagi on omavahel seotud julgus ja armastus ning rõõm, et kui on julgust elada, siis on ka elurõõm, aga kui on läbivalt mingi kartus, siis tunded nagu armastus või rõõm, on inimesel enesemanipuleeritud ja tasalülitatud. Ei kõla väga sügavmõtteliselt, tundub ehk banaalnegi, aga antud hetkel oli vajalik läbi tunnetada.  

 Aga seoses autoriga tuli mulle meelde, et on üks (ja küllap rohkemgi kui üks) tõik GGM-i elus ja tegevuses, mida eriti ei mainita. Hästi on ju teada, et ta oli Fidel Castroga väga sõbralikes suhetes (FC jaoks muidugi oluline maine aspektist ja GGM-ile kasulik muuhulgas ka varanduslikult). Meilgi teles näidatud filmi Kuuba võrgustik sündmustes oli Marquesil üsna oluline roll. 

Nimelt andis Castro tema kätte isikliku kirja Clintonile, mille M pidi üle andma. Seda ta tegigi, küll mitte otse presidendile, kellega ta sel korral siiski ei kohtunud, vaid kolmele abile. Ning selle järel toimus kohtumine Kuuba ja USA julgeoleku ja luure esindajate vahel jne. Seega oli ta väärtuslik usaldusmees ja vahendaja läbirääkimiseks ja koostööks, mis varjatult toimus. Kuuba spioonid USA-s olid muidugi valitsejate jaoks lihtsalt väike kadu, et nad mõned aastad vangis istusid, ei teinud kellegi meelt kurvaks.

Nüüd lugesin GGM-i Väljakuulutatud mõrva kroonikat.  Selles aimub autori noorepõlve reporterikogemus  selgelt ja jutustuse vormi alusena. Viimase neljandiku eel hakkasin juba ootama, kas lõpus avanevad mingid tagamaad ja midagi ootamatut ilmneb või on lõppu pandud miski puänt, midagi sarnast seal ka oli, aga üsna hillitsetud ja loo arengu seisukohast pigem vähetähtsana. Teksti viimane osa oli tempokas ja natuke filmilik.

Mõtlen/kaalun, et oktoobris peaks vist Itaaliasse sõitma,

küsimus on, kas kõrgkultuuri vaatama või kohalikku olustikku süüvima. Kas nt kuhugi sinna, kus võiks kuulda ja näha tarantellat või pizzicat, (vist eelistaks sihukest ekstaatilist, tumedat, ja et oleks vahel ka tunnet, et Non c’era da vinì, non c’era da vinì

Non c’era da vinì e so’ vinutu).

 

Itaalia tundub nii suur, et ei jõuagi kõikjale ja kõigeni. Lisaks sellele pole mulle antud sellist võimet, et suudaksin mõne päevaga vastu võtta tohutut infomassi, mida giid üksteisele järgnevate vaatamisväärsuste sigrimigri juures edastab.

 

Nii et minu seitse korda Itaalias käimist võib, kui hakata üles lugema linnu ja kohti, olla umbes sama pikk loetelu, kui palju mahub penskarite grupi bussireisi marsruuti. Mitte et ma kahetseks või kõhkleks oma eelistustes reisida aeglaselt. 

Mitmendat korda (?) vihmast ja vähetähtsast

 

 Kell 14.43 laskus maale pimedus ja algas päris äge sadu. Oli väga lämbe ennelõuna, aga praegu tuleb küll koeri ja kasse. Stiihia, nii tore!

Hakkasin lugema Marquez'i Armastusest ja teistest deemonitest;  tegelased nagu markii ja markiis, on Marquez'ile omaselt väga huvitavad ja hästi kujutatud, aga kuni 66. lk ei ole eeldatav peategelane, Sierva Maria, veel pildi keskmesse jõudnud. Tegevustik kulgeb küllaltki intensiivselt ja veel on 100 lk aega ja ruumi, mida temale pühendada, mis ehk tähendab, et küllap tema lühikese elu viimane periood sinna mahub.  

Selle kõrvalt leian ka pisut aega, et olla lugemiskõutš. Ja seejuures peab alustama selgitustest, et õhtul enne uinumist ja pärast alkoholi ja psühhotroopsete ainete tarvitamist, ongi pea võimatu raamatut lugeda. Seega - lugeja, ole kaine! Järgnevalt muidugi need põhitõed, mis olid kirjas juba Haiguste ravi. Kontrollitud, esimeses sõnumis.  

Käesolevas postituses pilt pole ega tule, palun vabandust!

Leidsin, et maikuus on mul üks postitus jäänud mustandiks ja ei mäletanud, mis see siis oli. Teen lahti ja loen: Laupäeva õhtul oli saade, kus Marko Reikop luges haiguslugusid ette ja vahepeal lauldi ja siis tuli jälle Reikopilt soravat teksti järgmistest hälvetest ja aeg-ajalt näidati publikut, kus olid enamuses heatujulised valged keskealised mehed ja nii see käis ja kestis.

Arvasite ära, millest püüdsin kirjutada? Ma sain lühikese pingutuse järel aru, et see ei saanud olla jõulutunnel ega maitunnel, või kuidas nad on, vaid ikka Eurovisioon. Ikka need solistide häired ja hädad ja siis laul ja tants ning edu- ja vabameelne publikum kahvatutest rasvastest meestest, kõhukesed hüppamas. Kui positivistlikult ja naturalistlikult asjale läheneda. 

14.49 esimene välgusähvatus. Aga tuul ja vihmahoog hakkavad samas raugema. hhhmmm

Loen vihmahelidest saadetuna nüüd edasi GGM-i. 

 

Pisut väsinud, hea, et sajab

 Ilusti sajab vihma. (Välis)külalised on lahkunud. Juhtusid olema just siis, kui me püüdsime kuumarekordit purustada. Sel päeval panime marsruuti KGB Kongide muuseumi ja Püssirohukeldri restorani. Osutus väga heaks valikuks. Imelikult kombel oli mõlemas väga vähe külastajaid. Meie jäime mõlemaga rahule. 

Üks hetk, ma panen vahepeal siia kassi pildi.

Järgmisel päeval oli muidugi kohustuslik külastada ka ERM-i. Ei tahtnud sõprade arvamust selle keskse ja väga mega asutuse ning rajatise osas kuidagi mõjutada, hoidsin rangelt keele hammaste taga. Aga need on ju minu sõbrad ja langetasid ise  otsuse, et RMI-i väljapanek on träšš. Väga pealiskaudne, süsteemitu ja lünklik. Aga see on vist suur saladus ja keegi ei tea seda ega näe. Kui meil oleks vähem raha, aga rohkem kompetentsi, oleks vist palju parem.

AGA väga õnnestunud oli ringsõit avatud mõisate päeval. Me kohtasime kohaliku mõisaga seotud giidi, kelle võiks kerge südamega panna mistahes muuseumi direktoriks. Päris head vilja on kandnud ka juba pikalt kestnud tööd Põltsamaa lossis. Sealne muuseum meeldis ka külalistele ja kohalikud tundusid rahul olevat. 

Hiljem kolasime Laiuse kandi väheke tontlikes paikades ja Palamusel jne.  Kuidagi ei saa väita, et Eestis oleks vähe kohti, mida tasub vaadata.

Külalised käisid nende päevade jooksul muidugi ka omal käel Tartus jalutamas, Tähtveres ja Karlovas ja Supikas ja ajaloolises linnasüdames jm. Neile meeldis. Huvitav tähelepanek inimestelt, kes teadsid, et 2024 on siin väidetavalt oh-oh-hooo ja oi-oi-oi ja miskõikveel... oli, et silmatorkavalt palju on kesklinnas bombže. Kas meil linnavalitsuses ei ole ametnikku, kes tegeleks avaliku korraga ja kuidagi hoolitseks koostöös politseiga selliste probleemide lahendamise eest. Kunagi püüdsid mingid ametnikud bussides neid koolijütse, kellel oli kuupilet või sõidukaart või mis ta on, koju ununenud või kehtivuse kaotanud, aga selle koorma on linnasekretär ka vist enda kontori kaelast ära veeretanud ja nüüd tegelevad nad mingite kohtukeissidega ja reeglina vist ei võida. Nojah, parkimistrahvid on vist nende põhihuvi.  

Riivamisi ja tükati nägin USA presidendikanditaatitde debatti. Kas ameeriklased ei võiks mingid inimesed panna tunniks või kaheks seisma kuhugi Manhattani rahvarohkemale tänavale ja valida sealt intuitsioonile ja lühikesele usutlusele toetudes kaks kanditaati, kes natuke vaidleks ja siis võiks nende vahel valida? Kuidas nende poliitiline süsteem on takerdunud nende kahe rängalt sobimatu poliitiku vahel valimisele? See on suur õnnetus ja väga ohtlik värk.