Ühed sõbrad-tuttavad juba on Indoneesias, teised hakkavad minema. Väljas olles ei tundugi see mõte täna väga vale, kuidagi harjumatult külm näib olevat.
Paar-kolm päeva jõin taimeteed, mida väga harva teen, lesisin ja kuulasin Öökapi raamatu reisikirju; alustasin Stevensoni matkaga Prantsusmaal, seejärel Vilde reis Krimmi ja seejärel Nellie Bly 72 päevaga ümber maailma. (Kehatemperatuur mittemuljetavaldav 37.7; köha ja nohu.)
Vilde reisis vene raudteel vist 1904. aastal ja tema kirjeldused rongidest ja Simferopolis nähtud paljasjalgsetest jmt olid minu jaoks üllatavad. Ma vist ei olnud ette kujutanud, et sel ajal sealmail oli viletsust sellisel määral. Oleks ma lugenud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) Kirjad Venemaalt, siis ehk oleks Vilde hilisemal ajal nähtu üldpildi juurde sobitunud, aga kuna ma XX sajandi esimese kümnendi Venemaale pole eriti palju mõelnud, siis nüüd kuulates, pidin endale ütlema, et no muidugi, missasiisarvasid, ikka seesama, alati. (Mingite käsitluste põhjal on mulle tundunud, et vahetult enne 1914. aastat oli Venemaa juba natuke nagu arenenud, aga eks see oleneb, kuidas vaadata ja mida mõõta. Ja kui järele mõelda, eks siis põhiosa arenenud vabrikutest ja tehastest asusid ju lisaks Peterburile hoopiski siin, Läti ja Eesti aladel.) Vilde kirjeldab/kirjutab igatahes väga hästi.
Stevensoni matk läbis neid alasid, mis jäävad just põhja poole Prantsuse Katalooniat (kus olen käinud) ja lõuna poole mingitest teistest piirkondadest, kus ka olen põgusalt käinud. Prantsusmaal muidugi kordub sama nähtus, mis ka Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, et need, kes elavad põhjaosas, arvavad et lõunaosa on metsik ja mahajäetud/-jäänud. Stevensonil oli tema ajalooteadmistega ja ilmselt teatud sümpaatiaga kunagiste kohalike mässajate vastu, tore seal matkata. Tema teadmised kamisardide kohta avaldasid igatahes nende järeltulijatelegi muljet. Šotlasena ja presbüterliku taustaga (ehkki selleks ajaks ennast ateistina määratletuna) võib mõista, et ta tundis sümpaatiat prantsuse hugenottide suhtes. Matkata eesli seltsis tundub ka hea mõte, tänapäeval olla seal see teenus olemas, et renditakse matkajale eesel ja hakka aga mööda Stevensoni rada minema.
Nellie Bly reisikirja kohta on katkendite põhjal raske otsustada, kas tal tõepoolest oli lihtsalt kiire ja pidigi tormama läbi sadamate laevu vahetamas või on valik tehtud mingist taolisest kriteeriumist lähtudes. Kuulamisel jäi huvitavate seikade hulgas kõrva jutt Singapuri kalmistute kohta ja pisut vaatasin netis pilte ja tekste sellel teemal; näib olevat nihuke lugu, et seoses tohutu ehitustihedusega, teede rajamisega jmt on juba alates 1970ndatest päris paljud vanad surnuaiad hävinud.
Kui teha mingi kokkuvõte sellest, mida (vanemates) reisikirjades kirjeldatakse, siis korduvad üsna põhjalikud kirjeldused ebamugavustest alates hilinemistest, ülerahvastatusest, palavusest, pealetükkivatest tüüpidest ja petistest või kerjustest, kes püüavad raha välja pressida jmt eksootika.
Ja eelmiste järel ja vahele pakutakse mingeid sähvatusi sündmuste või objektide näol, millest saadud elamus korvab protsessi tülikuse.
Üldiselt mulle ei meeldi kuulata neid reisimuljeid, mis algavad tõdemusega/hinnanguga, et seal on nii räpane; kui nii olulisele kohale asetub mingi tavapraht vmt, ega siis ei tule ka midagi sisuliselt olulist või rikastavaid muljeid/kogemusi. Selliseid lehmad söövad kilekotte kirjeldusi on juba piisavalt trükitud ja loetud ning kõik peaksid olema kursis ka sellega, et Pyongyangi tänavad on väga puhtad ja Moskva metroo on palju ilusam kui New Yorgi metroo.
Eelmistele lisaks võtsin veel kuulata Carol Drikwateri Oliiviteekonda. Peaks olema ju huvitav, räägib esialgu Liibanonist ja Beirutist. Kas raamatuks on vormistatud autori kogu reis, mille käigus pidi jõudma ka Liibüasse ja Iisraeli, ma ei tea. Üsna palju on tekstis ikka seda räpasuse komponenti jt kohustuslikke elemente. Ja palju on andmeid ajaloost, sellega on meil hiilanud Friide-Berta T, eriti vist Maroko reisikirjas. Ei mäleta, kas temal oli ka palju räpastest tänavatest...
Päevakajalisest võiks mainida, et lehtedest täna lisaks pealkirjadele, mis puudutavad Trumpi telefonivestlust huilooga, ma tekste endid lugenud ei ole, paanika ja hüsteeria on niigi nähtav ja ma ei saa aru, miks. Puht tehniliselt on muidugi paanikapealkiri suurem klikimagnet jmt, aga kas poliitikud ja muud seal ümber askeldavad eksperdid (hmm) peaksid praegu võtma sõna, et küll on ootamatu ja nüüd juhtus küll jama... ei saa aru. Kõik ju teadsid, et Trump lubas seda rahu asja ajama hakata, no ja hakkaski. Helistas kremlisse ja helistas Zelenskile. Vahetasid mordoriga mingeid vange. See kõik on ettevalmistus, et saaks valmistuda mingis formaadis läbirääkimisteks. Selline värk võib kesta ka kaks või kolm kuud ja on vaid eelmäng, põhjalikumate kontaktide loomine ja päevakorra kooskõlastamine. Järgnevad delegatsioonide vahelised kohtumised ja pingelised läbirääkimised. Kuni nende alguseni käib laskmine ikka edasi. USA peamine sõnum on praegu, et Euroopa rohkem asjaga tegeleks. Viimane peaks suutma USA kõrval võrdse partnerina seista, mitte tal hädiselt sabas jõlkuma.