Maal vanaisa ja vanaema juures oli välisuksest sisse astudes esimene ruum vöörus, see on siis vor hus ja Pärnumaal olidki majadel vöörused, mitte eeskojad vmt. Otse vööruselt pääses kööki, mis oli ka söögituba, aga paremale viis uks sahvrisse. Ei kõla ka just eesti keele moodi, aga sahver on sahver ja see ta oli. Konkurentsitult maja kõige salapärasem ruum, väikese kõrgel paikneva aknaga, alati jahe, seal käis ainult vanaema. Korra nägin, et mu tädi hiilis sinna ja tõi meile midagi, võis olla ehk moos?
Aga kui ma mõni kord üle ukse sisse kiikasin, siis olid seal kahes seinas riiulid, nendel olid savikausid ja klaaspurgid, lisaks paar ereda emailvärviga imelikku vändaga masinat, otsaseinas vist mingi suurem puuastja. Neid välismaa masinaid toodi vahel ka õue, peal olid kas inglise või saksa keeles hõbedaste tähtedega kirjad ja mul lubati neid isegi vändata. Parim pakkumine, et üks neist oli koorelahutaja ning teine oli võimasin.
Lisaks tuleb oli ilusate asjade ja otseselt gastronoomiaga haakuvaks
lugeda paks saksakeelne kokaraamat, kus lisaks mustvalgetele fotodele olid ka suuremad stiilsed koloreeritud fotod. Tõenoliselt oli see Alice Urbach'i
So kocht man in Wien! aga võis olla ka juba hiljem Rudolf Rösch'i nime all plagiaadina trükitud
So kocht man in Wien!, viimases olid vastavalt uuele puhtale vaimsusele osade toitude nimesid muudetud ja muudki teksti ideoloogiliselt puhastatud, nagu praegugi tehakse. Muidugi näisid vahukoor ja maasikad piltidel lausa taevalikud ja polnud võrreldavadki nende metsmaasikatega, mida me koorega ja suhkruga sõime. Aga tõeline hit oli minu silmis omlett kukeseentega. Ebamaine kuldne hõrgutis. Kas maal siis mune/omletti polnud, seeni oli ka, aga pildil nähtud roog tundus olevat kättesaamatu unistus.
Läheme konkreetsemaks. Tegin täna hommikul selle unistuse teoks. Proovisin ja selgus, et ahjus 10 minutiga 180 kraadi juures küpseb väiksem/keskmine kukeseen ilusti ära ja ei muuda oluliselt värvi. Te mõistate - värv on äärmiselt oluline. Mõni mõte, kuidas mälupildina säilinud omletti pisut apgreidida, oli ka ja plaan oma kogemusi rakendada tundus mõistlik. Seega tegin pannile riivitud toorest kartulist võrgu, praadisin ühelt poolt ära, keerasin ringi, panin peeneks lõigatud mugusibulat peale, praadisin kergelt veel ja siis valasin pannile munasegu, lasin madalamal tulel kaane all pisut küpseda, viskasin seened peale ja aeglaselt praadisin kuni oli juba OK. Maitseained muidugi sool, pipar (pooleks roheline ja roospipar) ning natuke muskaati (õige pisut (!)) Kui oleks sellest pildi teinud, tulnuks fotot ikka intensiivsemaks kollaseks tuunida.
Või oleks tulnud pooled munavalged kõrvaldada.
Täna hakkab siis üldrahvalik grillimine; ma ei ole sellel alal osav ning eriti ei hinda tüüpilist resultaati, vinsket ja pealt kõrbenud, seest kes teab kui valmis või toores. Mitte kunagi ja mitte kusagil ei ole ma saanud maitsvat sašlõkki. Kunagi keegi kaukaaslane kuulis seda kurtmist ja ütles lohutavalt, et ega ei saagi. Ning luges üles objektiivsed tingimused, mis peavad hea sašlõki tegemiseks olema täidetud. Igatahes peab olema massiliselt rahvast, tohutult pikk metallist vann täis hõõguvat sütt, peomeeleolu; kuidas see liha on eeltöödeldud konkreetselt ei mäleta, aga keegi teine asjatundja rõhutas, et ei mingit äädikaga marineerimist, alternatiiv oli hapupiim jne jne. Ei jäänud kõik meeldegi.
Kui mul oleks kaheksajalga, paneks selle tükid vardasse.
