3 päeva

Laupäeval, enne pühapäevast (viimast?) lund, tähistasime kirsside õide puhkemist. Pool puud õitses ja pooled oksad ootavad soojemaid ilmu. Väljas oli jahe, istusime toas ja jõime saket, kõrvale röstitud saia (jaapanist toodud ja hiljem tuunitud) krabiliha konserviga ning sooja naani võiga ja meresiiliku marja konserviga. Siinkohal tasub ehk meenutada üht lõiku raamatust Mina olen kass, kus tuntud esteet ja üldiselt mõttetu mees, pikalt jutustab sellisest hõrgutisest nagu paabulinnu keeled. Õhtu oli lõbus. Pühapäeval ei viitsinud välja minna ja pildistada õitsvat kirssi lumes. See oli liiga selgelt ilus ja sobis pigem lihtsalt vaatamiseks.   

Taimekasvatuse teemal, ikkagi kevad ju, võiks mainida, et kahjuks esimene külv shiso (jaapani basiilik) seemneid ei ole idanenud. Haruldane juhus. 

Pühapäeva hommikul murdis tuul mu värskelt püsti pandud bambusaia maha, tuleb teha  uus ja kindlam konstruktsioon.   

Täna oli huvitav vaadata, kuidas saastunud võimuvälja vähevõimekad wannabe poliitikud on enne spordirahva esindajate hääletamist koondunud Kaljulaidi taha. Kerstil oli paar mõttekrampi, aina kordas, et ta on nagu Laar aastal 1994, Laar on tema õpetaja jne. Et lisaks muude poliittaustaga esindajate häältele saaks ka isamaaliste hääli. Siis ei suutnud loobuda õnge ja kala korduvast kujundist ja palju kordi mainis, et oli juht ega olnud liider. Kellega ta oli konsulteerinud, kes talle need põhipunktid õpetas? Mägi või Rull?   

Sel jabural teemal, kuidas Kersti K ikka ülemäära kenitlema kipub, kätt annab või ei anna ja püünele end säitib jmt, ei tahaks kunagi enam arutleda. Tasuks korraks siiski mõista, millises olukorras on olnud Henry S - perekonnas ilge draama, emaga side katkenud, tohutult pingeline töö, et saavutada spordis tipu tase; lõpuks medal olümpialt ning selle järel veel mingit kõrgeimal tasemel mõttetut jama. Henry ei ole avalikkuse ette trüginud, tema isagi hoiab võimalikult eemale funktsionääridest-tühisustest. Tegelikult ei taha sel teemal ei kitsamalt ega laiemalt mõtelda ja arutleda. 

Jaapanist toodud sigaretid saavad otsa. Head sigaretid olid, lisaks 2 kuni 3 korda odavamad kui Eestis. Kõigis poodides oli suur valik, kõikjal olid nähtavalt paigutatud, seega sai kaaluda, millist võtta. Ja lisaks muule, ei ole nende sigarettidel koledaid fotosid, on vaid hulk teksti. Jaapanlaste ilumeelele ja vaimsele heaolule on fotod surnud või raskelt haigetest jne jmt inimestest/suitsetajatest (eeldatavalt ja väidetavalt suitsetajatest) sigaretipakil selgelt liigmisliig.

Ploomivein on alles ja ootab pidulikumat serveerimist ehk saabuval nädalavahetusel, kui kõik kirsid on  üleni õide puhkenud. Selleks puhuks peab ostma uued pokaalid. 

Nara-Osaka-Kyoto

 Kolmteistkümne tunnine lend on just säärane nagu arvasin olevat. Poolunes undamine, jalad kord siia,  siis sinna, natuke rohkem küljel, varsti kuidagi teisiti jmt. Tean neid, kes kiidavad öiseid lende Kagu-Aasiasse ja väidavad, et lennul magad, maandumisel ärkad ning kõik on tore, aga kitsastes tingimustes olen ma halb magaja. Ainult pisut aitas põgusateks minutiteks uinuda igav film sarimõrvarist.

Lend itta kulges mööda lõunapoolset marsruuti mordoriga piirnevate riikide õhuruumis. Tagasilend Soome poole käis otse üle Põhjanaba. Nüüd on mul kolm diplomit - ülikooli lõpetamise kohta, Egiptuses allveelaevaga sõitmise ja Osaka-Helsingi lennuga üle Põhjanaba lendamise eest. 

Jaapani piiri ületamise osas olin eelmeelestatud, nagu oleks 17. sajand ja kedagi riiki ei lubata, aga oli nagu ikka väljaspoole Šengenit sattudes. Seejärel läksin lennujaama suitsetajate ruumi, lähimaks  vasteks sellele sobib gaasikamber, väljudes vankusin lähimale vabale istmele. uhhhh... ja ahmisin õhku. 

Lennujaamast kaasa haaratud karbid take out'i ja siis autosse ja Narasse, otse hirvede keskel asuvasse hotelli, 

 väga väikesesse. 

  Teel  sai aimu, millised on Jaapanis linnastud; Osaka ei lõppenudki enne Narat ära. 

Hirved piilusid aknasse ja koputasid uksele, nõudes küpsiseid. 

 

 

 Üle tuhande vabalt hulkuva hirve Naras pakuvad 

teist perspektiivi tõsisele probleemile, 

et Supilinnas käib vabalt ringi ehk 10 - 20 kassi. 

Kui etteruttavalt veel lisada, et Kyoto servas paiknevate külasarnaste asumite tänavatel leidub hoiatusi, mis kutsuvad ettevaatusele, kuna läheduses on märgatud uitamas karu, siis muidugi ei saa eirata, et kultuur ja loodus võivad moodustada tervikuid koos mõninga vastandumisega.

  Seoses loomi tabava kevadise keevalisusega olid ka Naras hoiatussildid, mis manitsesid, et sokkudega tasub olla pisut ettevaatlik. 

Aga kui hirvede juurest edasi minna, siis peaks rääkima templitest, samblast, kividest, laternatest ja kujudest. 

 

Võiks veel mainida (kuna on hooaeg) merisiiliku marja. Muid kohalikke sööke ja jooke. Valdavalt väga odavaid hindu. Jaapanlaste külalislahkust. 

 

 

 

Seda ja teist, kudassai. 

Pildil eespool viidatud merisiiliku mari. 👉

Sakuraga olid lood nii ja naa. Esimesed kirsid õitsesid, aga veel ei olnud sellist õitevahtu ega ammugi  -merd, et kõik kanali kaldail kasvavad kirsid olnuks üleni õites. Puu siin, teine seal ja mõned oksad ja mõned esimesed õied jms.

Samas koolide lõpetamise puhul ja tunnistusega ning kimonos mõne õitseva kirsipuu siiski võis leida ning selle juures kaunisti poseerida. 

 Küsisin viisakalt luba ja tohtisin ühe sellise foto lahkest neiust teha. Imelik olnuks  salaja ja varitsedes mõnda sessiooni ära kasutada ning omale ka jäädvustus napsata.

 

Selliseid pilte siis tehtigi 👇 

Kui eelmistel aastatel on kevadiste õitsevate kirsside all Eesti pinnal ikka mõned tassid saket joodud, siis Jaapanis oli valik muidugi mõõtmatult laiem ning ehkki kõige tuttavam oli viski filmist Lost in Translation (Suntory Time), ikkagi tuli proovida ka erinevaid shochusid ja umeshusid, viimast müüdi Kuldse templi juures pudeliga, milles hõljus lehtkulla puru.

 

Mõnede jookide juures jäigi segaseks, et millega täpselt tegu, sest tooraineks võib olla täiesti erinevaid vilju ja mugulaid, nt bataat, aga samuti kasutavad nad suhkruroogu. 

 

Kõige selle toitude ja jookide

maailmaga tutvumine oli lõbus ja vahel pisut segadust tekitav, lisatud videos on näha ka ühte nendest poodidest, kus anti degusteeridagi ja muidugi ostsin kaasa, tõin läbi tolli ja panin kappi, et mõne nädala pärast kohalikult hanami käigus või yozakura saabudes avada.