Kui õues on 9 kraadi sooja, siis on kerge minna. Ronisin Toomele. Oli vesine ja veits porine, pärastlõuna ja linnud ei laulnud. Inimesi liikus kohati, hõredalt, nagu Toomel neid jalutajaid alati; pole vist need üritused Toome Toomele Elu eriti mõiganud.
Astusin sisse Ülikooli Muuseumisse, vist viimane võimalus vaadata näitust Nähtamatu Tartu (on vist selline nimi sel), sest kolmapäeval sõidan pikemaks ära ja väljapanek läheb vahepeal kinni.
Esmalt muidugi tuleb tunnistada, et näituse tegijate nimekiri oli tohutult pikk. On tore, kui ajalugu esitava näituse autor on kõikjal kirjas ja pole lihtsalt anonüümne, nagu vahel on juhtunud. Sellised näitused on ikkagi looming. Kui taga on mingi visioon ja kontseptsioon (kasutan võõrsõnu, et targemana näida). Näitusel oli palju tekste, keskastme kooli tasemel. Ajalugu omandatakse muidugi läbi õppeprogrammi ja tundide, ajalooliste jutustuste ja filmide kaudu ning järgmisena võiks selles reas olla muuseumid. Raamatud ja filmid kalduvad müüte looma, muuseum annab aga mingile pildile staatuse ja tõsiseltvõetavuse ja usutavuse ning konkreetsuse, reaalsuse ehk käegakatsutavuse.
Näitus tundus olevat pisut kribu-krabu. Kas võis olla viga selles, et esmalt oli tekst ja siis otsiti kõrvale esemed? Millegi pärast, ehk on see kujundajate süü, kipuvad ajalugu käsitlevad ja arheoloogilisi leide kasutavad näitused kujunduselt olema lapsikud, nõks ninnu-nännu. Võib olla töötavad muuseumides inimesed, kellele just säärane tonaalsus on meeltmööda. Minu arvates on see lihtsalt mööda. Aitab siis sellest.
Liikusin Lossi tänavat pidi kesklinna, Pirogovi platsi äärest mööda. Platsilt kosti jõminat ja ürramist, nähtavalt purjus tüübid panid teksti; sihuke sovhoosipeo teise päeva õhtupooliku vaib. Raekoja kõrval ehk taga. Kulunud kujund on mingist poe tagusest ja jotadest. Aga viimased pole tavaliselt nii agressiivselt lärmakad. Raekojas käivad klanitud kohalikud poliitikud, vajadusel nii viisakad ja esinduslikud jmt, aga nende kõrval võivad rahumeeli lärmata pätid... ei häiri. Leedu sõbrad mainisid ka viimasel korral, et olid imestunud, kui palju on kesklinnas näha bombže. Kultuurse ja soliidse linna mulje rikub see muidugi ära.
Tegelikult oli see jalutuskäik üsna lühike, raekoja ees nägin, kuidas liuvälja all olnud euroaluseid ja laudu kokku korjati, tritsutamine on selleks korraks läbi. Ostsin pikale lennule kanged tupsud, pole varasemaid kogemusi nikotiinipatjadega, eks uued kogemused ole ka väärtus.
