Tunded, tahtmised, tujud

Jaapanis oli täna üsna tugev maavärin. Kevadel, just enne tagasilendu tundsin kerget ühekordset tõuget seistes Osaka lennuväljal pagasi ära andmise järjekorras. Keegi kergele tõukele eriti ei reageerinud, mõni kergitas natuke kulmu.

Lugesin äsja läbi Chris Broadi Kümme aastat Jaapanis, lobedalt loetav ja avab üsna hästi jaapanlaste elu ja loomu neid külgi, mida reisil olles või kultuuri vastu huvi tundes ei pruugi tajuda, ammugi mitte kogeda. Vaatasin ka tema YT kanalilt paari juhuslikku videot, aga raamat oleks nagu paremgi. Omamoodi võluv, et seal midagi ülierilist ei ole. Annab mingi tunde ja tunded on vist erilise tähtsusega, eks nende nimel ju enamasti enamik kõike teebki. Valitakse presidendiks, saab tähtsuse tunde, antakse orden, on uhke olla, saad raha ja kohe on tunne, et oled rikas. Need, kellel on tunnetest õnnestunud vabaks saada, küllap tõesti tajuvad maailma ja olemist hoopis teisiti.

Kui mina oma põgusast kogemusest tahaksin midagi lisada mustmiljonile jaapani toitudest pajatavale videole ja kirjasõnas öeldule, siis ehk seda, et Osakas on võimalik leida ka täiesti OK tunduvast toidubaarist selline takoyaki ehk siis küpsetatud taignapall tükikese kaheksajala täidisega, mis ei pruugi olla teab kui maitsev ja hästi valmistatud. Ma olen paljude riikide erinevates linnades ja restoranides kaheksajalga söönud, parim oli Lissabonis. Väga harva pildistan toite, enamasti siis ka halvasti, aga tol korral ikka tegin foto ja võib olla isegi siin blogis on kusagil olemas.   Kontrollitud: Lissabon ja Porto 26.04.2024; on. Pilt on vilets, nagu lubasin.

Kapis on mul pakk beebikaheksajalgu, peaks tempurasse kastma ja friteerima. 

Plaanisin osta puidust aiamaja või mingi kuuri ja selle ümber lõiga ning ringi kleepida jmt, et saaks kujundada sihukese väikese hüti, mis põhimõtteliselt meenutaks jaapani teemaja, natukenegi. Tutvusin teemaga, otsisin siit ja sealt, tulemused nii ja naa; protsessi käigus avastasin, et üks mu vana tuttav on puitrajatiste valdkonnas piisavalt edukalt tegev olnud ja juba ammu miljonäriks saanud. Peab tohutu haardega  firmat. Ma ei saa ju temalt paluda, et teeks mulle mingi eriprojektiga väikese asjakese/majakese. Lugupidamisest tema printsiipide vastu ei söandaks ka paluda, et võiks panna mõistliku hinna. 

Võib-olla lõpeb kogu mu püüdlus bambusest seintega ning pilliroost katusega onniga. Mõistagi viltusega ja läbi jooksva katusega. Kui tuul seinu ümber ei puhu, siis talvel variseb katus lume all ikka kokku. Kevadel tuleb kuhi poriseid kõrsi ära põletada ja ehk saab lõkke peal teed keeta. Samas  tunnistan, et joon teed väga harva. 

Muidugi saab bambusest ja palmilehtedest (katus) hütte osta nii Kaliforniast kui ka Indiast jm tellides, aga kas pingutada, et saada tunnustus Eesti 2026. aasta kõige jaburama ehituse kategoorias?! Külauudiste rubriigis avaldataks minu pilt ehk ka ja korraks võtaksin natuke leheruumi ära rasedatelt, kihlujatelt, armunutelt, sünnitajatelt-sünnitanutelt, petistelt/rikkujatelt, xkordsetelt abiellujatelt jt. Saan kaela nende (sala)viha ja mõnitused. (Parem kogun tuntust sellega, et võib vaadata ja isegi pildistada mu kassi, kes aknalaual vahel (nt praegu) silmi peseb, tavaliselt aga muidu lösutab.) 

Viimane aeg endalt küsida, et miks ma üldse seda sissekannet kirjutama asusin... ehk millest see postitus räägib... hhmmm, ei teagi... 

Eile õhtul lamas kass avatud aknal ja nautis äikest ja vihma; koer oli ametis - toppis nina mu taskusse ja nautis snäkke. Kuni mul ei olnud korraga kassi ja koera, ei saanud ma aru, kas võiksin kuuluda kassi või koera inimeste sekka. Nüüd ma juba tean.  

Ilm on ilus, moskoovia põleb, puhkan, naudin

Mind on alati natuke hämmastanud filmid, mis räägivad Nürnbergis toimunud protsessist, mis 1946. aastal mõistis kohut Saksamaa juhtide üle, vaagis nende sõjakuritegusid... ja samas näidatakse neid ahervaremeid, millised olid liitlaste pommirünnakute tagajärg. Ning selle eesmärgiks ei ole tekitada vaatajates mingit tunnetuslikku ebakõla. Küsimust, kas need, keda süüdistajad ja kohtunikud esindavad, olid paremad ja õigemad süüdistatavatest? Tähtsamatest kohtualustest ainus, kes tõendas ära, et liitlaste teod ja Saksa mereväe käitumine olid sarnased, oli suuradmiral Dönitz, kelle karistuseks oldi lõpuks sunnitud määrama vaid (võrdlemisi muidugi) 10 aastat vangistust.    

Moskoovia poolt Ukraina vastu alustatud sõda sõudis 

lõpuks kodusadamasse ja võib lõputult nautida vaateid orkide Lugbúrz'is kerkivatest suitsusammastest; kui need hakkavad alla sadama, siis võibki seal reaalselt olla Must Kõrb vmt. 

Mordori teises pealinnas hiljuti tumedate suitsusammaste taustal peetud nn majandusfoorumil kõlas nende välisministeeriumi tähtsa asetäitja kõnes lausa prohvetlik lause, et venemaa  ei ole enam бензоколонка. Ega vist ei ole küll. Vektor ja tendents igatahes on jõudsalt selles suunas.

Äsjased uudised orkide poolt mitmete Ukraina oluliste kultuuriobjektide pihta sihitud droonidest ja rakettidest muidugi ei ole mingi üllatus. Petšerki lavra kloostri pihta antud löökki on ikka sellest võime korrata seeriast, sest 1941. aasta 3. novembril NKVD lasi kompleksis paikneva, juba varasemalt mineeritud peakiriku, Uspenski katedraali, õhku. On versioon, et nad lootsid, et kirikut võib külastada Hitler ning sel juhul olnuks hea talle atendaat teha. Kuna samal päeval viibis seal aga sakslaste liitlane Slovaki president, kes küll pisut varem lahkuda jõudis, siis ilmselt lepiti võimalusega tappa pisut vähemtähtis figuur. Hoone hävis praktiliselt täielikult ja taastati alles pärast Ukraina iseseisvuse taastamist. Praeguse purustuse tulemusena on näha, et osaliselt on seinad laotud kärgtellistest. Tüüpiline, et moskoovia hakkas pärast 1941. aasta hävitustööd kohe väitma, et fašistlikud barbarid hävitasid kultuurimälestise ja 2026. aastal läks käima propaganda, et ukrainlaste endi rakett tabas pühahoonet. 

Külastasin Petšerski koobaskloostrit sel ajal, mil see oli veel moskoovia nn patriarhi võimu all ja võtsin giidituuri. Giid rääkis sellest, kuidas II MS ajal kirik hävines jne, aga ilmselt oli FSB/KGB/NKVD taustaga, sest alles siis, kui otse küsisin, et kuidas siis ja kes tegi, selgitas vastumeelselt, et nkvdlaste kätetöö. Kiievis toimunud raadiomiinide lõhkamistest võiks kirjutada lehekülgi, aga kes huvi tunneb, küllap leiab isegi vastava info. 

 Vonnegut kirjeldab raamatus Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda Dresdeni pommitamist 1945. aasta 13.-15. veebruaril ja eeldatavalt on paljud seda lugenud. Tema kuulus nende üksikute sõjavangidest õnnelike hulka, kes sellest sõbralikust tulemerest eluga välja tulid.

Kirjanik C.P. Snow, kes vist ei kuulu praegu kõige loetumate hulka, aga kelle raamatutele siiski võiks tähelepanu pöörata, kui (brittide valitsuse näitel) on huvi valitsemise köögipoole vastu, mõistis pärast sõda oma loengutes ja kirjutistes küllalt teravalt hukka USA ja GB poolt II MS-i lõpupoole viljeletud Saksa linnade vaippommitamised. Churchill 'i on positiivselt kujutatud küll raamatutes ja filmides jm, aga ajalooliste linnade ja tsiviilisikute säärane pommitamine oli ikkagi katastroofiline viga. Otsus nimetatud sõja- ja inimsusevastaseks kuriteoks langetati muidugi kitsas ringis ja toetudes teaduslikele põhjendustele, mis hiljem osutusid ekslikeks. Konkreetselt kampaaniat juhtinud kindral Arthur Harrise ausammas seisab Londonis tänini. Hilisemad analüüsid on üsna kindlalt näidanud, et nn "majatustamise" ehk linnade ahervaremeteks muutmise asemel oleks sõjalistele objektidele keskendunud lennurünnakud olnud tõhusam viis sõja kiiremaks lõpetamiseks. Loodetud psühholoogilist efekti ja mõju rahva moraalile rünnakute järel loodetud määral ei ilmnenud. 

Meie teame muidugi Narva hävitamist ja Tallinna ja Tartu pommitamist 1944; nõukogude süüdistajad näitasid nende purustatud linnade fotosid Nürnbergi tribunali ajal ja illustreerisid sellega väidetavalt natside poolt korda saadetud metsikusi.

Hilisemal ajal on mordori lennukid linnu ja külasid vennaliku abi korras pommitanud Afganistanis ja Süürias, Tšetšeenias ja Gruusias. Ning nüüd ikka kahurite, raketiseadeldiste ja lennukitega külvatakse  juba viiendat aastat hävingut ja surma Ukraina linnadele ja rahumeelsete elanike vastu. 

Ja humaanne Lääs/Euroopa/USA ei saa selgelt ja palju kobised, et orkid sõdivad keelatud meetoditega. Muidugi on selgi korral arvestus vale ja rünnatava riigi elanikkonna kindlameelsust need plahvatused ja ohvid ei murra. Ukraina aga jätkab mõtestatud ja järjest tulemuslikumaid rünnakuid mordori taristule, mis otseselt mõjutab orkide sõjaväe varustamist jpm sõjategevusega seotut.

Nafta põleb, autokolonnid põlevad, sillad vanguvad, mõistagi tore. Järjekorras võiksid olla mõningad keemiatehased, midagi selles virr-varris vist juba oli sihikul ja sai tabamuse.

Huvitav on see, et paranoilise huiloo peas tekib ilmselt sama ummik, mis tekkis stalinil. Nimelt taipab isegi väga nürimeelne huiloo, et lähikonnas ja ladvikus on küllalt neid, kes saavad aru, et juht on eksinud ja asjatult nende ilusa elu osalt tuksi keeranud. Samas nad huiloo ees kiidavad head plaani ja edukat sõjakäiku ja saavutusi ja on nõus, et tuleb jätkata seni, kuni kõik eesmärgid on saavutatud ja muu jama. Aga kaval juht saab aru, et nad teesklevad ja valetavad. On nagu ustavad, aga võivad olla salakavalad ja järelikult ka ohtlikud. Tõelist palet varjavad, kuramused. Seega võib arvata, et peagi lendab mõni pea, pannakse keegi veel kongi või lendab terve keha, aga kõrgelt. Nagu tööohutuses õpetatakse, ei tohi viia raskuskeset üle piirde (eriti aknalaua, aga ka rõdul viibides).

Nii ilusa ilmaga ei tohi nii pikalt kirjutada.