Kirjutan siin ühe sihukese kommentaari

 Ikka on hea, kui loed midagi ja siis tulevad mõtted. Korraks paneb kulmu kortsutama. Tegin hommikul töö ära, võttis aega tervelt 90 minutit, tulin istusin arvutisse (nagu öekldakse) ja tegin lahti Postimehe ja seal krimiuudistest pisut allpool on H. Krulli arvamuslugu pealkirjaga Konservatismi viletsus.  Et kõik selle loo ebaloogilisused kirja panna, tuleks alustada kaugelt, võtta vaevaks defineerida jne. Autor üldistab mõisteid ja nähtusi ikka lauslubamatult üldiseks ja uduseks. Meetod seegi. Aga selgelt ütleb välja, et rahvus, religioon ja perekond pole tema arvates säilitamisväärsed väärtused. Ja loo sisuks ja tuumaks on autori seisukoht, et olulised on kogukondlikud sidemed. Mille eelduseks võiks olla kodanikupalk, ehkki autor seda sõna kordagi ei kasuta vaid ütleb üldine põhisissetulek ja et viidata selle mõiste kõrgemale/pühale päritolule lisab sulgudes UBI. Kohe tundub kuidagi targem. Ja kui ta väidab, et ka vanasti elati nii, et ninaesine oli ja vastumeelset tööd ei tehtud, siis ma olen üsna veendunud, et Krulli alateadvus mängis talle kena vingerpussi ning ta igatseb taga seda aega, mil mõisahärra kõige eest hoolitses ja takuses ja linases õnnelikud külainimesed (valdavalt pärjad peas) vaikselt luuslanki lõid ja kandleid mängisid. Millist ideaali hiljem ka sovhoosides ja kolhoosides veelgi helgema tuleviku ootuses praktiseeriti. Kogukondlik eluviis... selle peaksid konservatiivid mingi uusengelsliku õpetusena, mis jutustaks mesoliitikumi aegadest, muretust minevikust, mil kõik oli hästi ja loomulik jne, autori arvates kilbile tõstma ja siis oleks neil õige õpetus. 

Mis see siis nüüd on? Mida selline arvamuslugu peegeldab (lisaks autori pingutusele oma mõtet arendada)?

Ülilihtne. See on hea näide sellest, et praegune aeg on uute sektantide aeg. Psühholoogiliselt ja maailmavaateliselt. Kogukond, ühetaoline heaolu, kollektivism, igatsus kaugemast minevikust pärit ideaali järele ja eelnenud lähema mineviku raevukas hukkamõistmine, maailmalõpu kuulutamine, tavakäitumise võimalikult ulatuslik hukkamõist, tasakaalutus, ekstaatilisi tundeid äratavad rahvakogunemised, raevukus, nihilism, äravalitute ja valgustatute võitlus tõe ja õigluse eest, iha näida tagakiusatuna (no ja rikkad muidugi võlla jmt enesestki mõista) - see kõik tuleb ju uuesti läbi teha, et ikka kinnistada tõdemust, et väga harva õpivad inimesed midagi ajaloost.  

Mandlipuu

Päike paistis, istutasin õuele kingituseks saadud mandlipuu. Pole veel väga puumõõtu, aga kui talve ja varakevade üle elab, siis vb puhkeb maikuus ka mõni õis. Eks hellitan lootust, et saame  kinkijatega  õitsva mandlipuu kõrval teed juua. 

(Pole ka välistatud, et ühel tuuletul päeval, istudes mandlipuu all, liugleb pähe üks õieleht ja sellest saab 

alguse mõte 

millestki gravitatsiooni- ja valguskiiruseülesest.) 

Igatahes istutame ja kastame ja näeme.  

 

Mandlipuuga peaks sobima roheline piparmündiga tee. 

Sest mandlipuud seostuvad esmajoones Andaluusia ja mauridega. Kui on tahtmine teha midagi keerulisemat, siis võib püüda hankida ja(/või) valmistada berberite teed, mis on omapärane ja meeldiv segu taimedest (münt, tüümian, salvei, sidrunhein, raudrohule sarnased kuivatatud õied ja kes teab mis veel... roosiõisi vist). 

Ja selle kõrvale sobib hästi murda pita leiba ja kasta oliiviõlisse.  

 (Muidugi tahaks rohkem, tahaks kombineerida korraliku bocadillo nagu neid saab nt Barcelonas Ramblasel, üsna Kataloonia väljaku lähedalt, sadama poole minnes paremat kätt Pita inn'ist. Ägedat tänavatoitu tõelisest tänavatoidu urkast. Selle sõna parimas tähenduses muidugi. Klassika. (Mitte võlts ega eputav.) (Nagu restoraniburger vmt.))  

 

Päike ja sinine taevas + mandlipuu meenutavad Vincent van Gogh'i kuulsat maali õitsvatest ja väändunud mandliokstest sinise taeva taustal, see on muidugi ideaal ja sümbol. Ärkamine, elu, uus algus. Aga tal on ka varasem pilt tagasihoidlikumast mandlipuust, see sarnaneb minu puule ja reaalsusele märksa enam.  Eks mandlipuidki ole erinevaid.

 

 

 

 

Kevadeks on mul veel mõned külmakartlike puude istutamisplaanid. Ma ikka teen plaane, sest hea on teada, et vb Jumal naerab nende üle, sest pole ju vaja, et Jumal nutaks, kuna inimesed ei tee plaane.  

Paastueelne

Kord ühel väga rahvusvahelisel konverentsil otsustas keegi lõbusa loomuga isik käia erinevate maade esindajad läbi ja küsida neilt, mis on nende rahvusköögile iseloomulik, mida kõige enam süüakse. Ilmekaim vastus oli iirlaselt. "Kartulid," ütles ta. No jah, aga kuidas täpsemalt ja erilisemalt etc. "Kartulid," ütles iirlane veel kord.

 Hasselbacken'i kartulid, kes neid siis ei teaks. 

Leiutanud olevat need Stockholmis asuva Hasselbackeni nimelise restorani tundmatu kokaõpilane 1953. aastal. 

 

Ja sellistena  👉

pakutavat neid praegugi veel.

Muidugi mitte ainult nende algkodus, kuna need kartulid kutsuvad esile mingi seletamatu elevuse, siis on nad ikka populaarsed olnud ja ma leidsin, et panen kokku roa, kus kõrvuti on kohaliku veise liha astmel "üsna toores" ja need ahjus üsna krõbedaks küpsetatud koorega kohalikud mahekartulid a la H. Koos tavalise pruuni kastmega ja vähese labase salatiga. 

Veiseliha oli keskmisest pisut parem, aga mitte sedavõrd, kui mulle lubati, ja mitte sedavõrd, kui oleks eeldanud hinnavahet arvestades. 

 

 

      Pildid viskan siia 👇👉

 

Toibumaks mainitud väsitavast kulinaarsest seiklusest, otsustasin järgnevalt pöörduda taas millegi kosutava ja kindla poole ning 24 h hiljem võtsin stoliselt ette ja panin neli suurt konti ahju. 

 Vot nii käivad asjad päris elus.   

Lisage nuudlitega kanasupile ohtralt punast pipart ja ingverit, tüümiani, apelsinikoort ja miskit, mis selle teie jaoks veel paremaks teeks ning 

püsige ikka terved!

P. S. Jäme eksimus! Teisel korral vastas iirlane siiski "Lihtsalt kartulid."