Lissabon ja Porto

Kui ma Tallinna jõudsin, ei olnud lumi veel ära sulanud. Tartus olid kirsid pidurit pannud ja polnud õitsema hakanud. Portugalis tundus +20 C olevat üsna jahe ja seda juhtus vaid ühel päeval, ülejäänud päevadel tuli mäest üü - üüless - ss ja mäest alllll - llllla vantsida ikka nii 23-25 kraadi all (püüdke nüüd aru saada). Aga tegelikult mitte mäest, vaid mägedest (mitte et see olnuks mägimatk). Kui Lissabonis maavärina järgselt, mil pea kogu linn hävis, ei läinud korda reljeefi enam lauskjamaks planeerida, siis võib ette kujutada, kui karm see vanem tänavate/treppide võrk võis olla. Aga kohalike jalad on tugevad.  

Olen varem Portugalis külastanud Farot ja Lagost, need on linnad, kus künkaid ja orge ei kohta; sedapuhku aga Lissabon ja Porto olid  võrdselt turnimine. Ja muidugi suunatakse linna külastajaid eriti osavalt vaateplatvormidele. Mõnel sellisel kasvab õnneks ka puid ja on varjus pinke või mõni välikohvik ja tänavamuusikud. Samas pole vale mõte kusagil treppide peal teha vahepeatus, mis üksiti on ka toidupaus. Ei pea ju palju sööma, võtkem nt austrid. Paar austrit.👇

(Ma tegelikult jagan seisukohta, et toidu fotode levitamine on allakäigu märk. Seda jagavad veel paljud, kes samuti ei suuda kiusatusele vastu panna.) 

(Eestis on muidugi oht, et mingil esitlusel või muidu peol, kus uonnabii rikas/edukas ärimees tahab muljet avaldada ja on kusagilt peenest/erilisest toiduärist saanud odavalt hankida mahakandmisohus teise värskuskategooria karpe, kohtub toidumürgitusega seltskond hiljem kohaliku haigla vastuvõtus. Häpbens.) 

Aga nälja korral on muidugi keskmine kaheksajalg just paras.  Portugallased teavad, kes on kaheksajalg ja ei tee temast mitte mingit jalgpallimängude tulemuste oraaklit ja teletähte, vaid grillivad  ära ning valmistavad maitsva tõsieluroa. 👇

Lisaks on piisavalt ka neid kirikuid ja kabeleid, mis ei paku turistidele huvi ja on heaks pelgupaigaks kuumuse ja päikese eest ja eemal tüütust sebimisest. Seni veel off the off the beaten track.

Pärast seda reisi võiksin mõndagi pajatada teemal, mis on valesti Lonely Planetiga. Aga oleks igav jutt, liiga napilt naljakas.

 

Üks väike näide. 

Ärge sõitke trammiga nr 28. Või siis sõitke, nagu sõidavad sellega sajad ja tuhanded "kavalad" turistid, kes on LPst lugenud, et nii saab odavalt hea ülevaate Lissabonist ja tramm ise on ka väga ajalooline jmt. Seepärast seisavad kõik need kohalike jaoks tüütud sissesõitnud trammipeatuses

 

 

permanentses  megapikas järjekorras  oma tunnikese ja hiljem on kokkupressituna õnnelikult vagunis ja kui see teile mingit mõnu peaks pakkuma, siis muidugi valige ikka tramm nr 28 ja minge sõitma. (Mida mina kindlasti ei teinud.)

Peab vaikselt mõtlema hakkama, et kuidas oleks võimalik reisida siis, kui kohalikud hakkavad kõikjal turiste kividega loopima või muul moel ahistama.

 

Kui tahaks kõik meeldiva kirja panna, siis tuleks mainida Belemi linnaosa Lissabonis, mille põhivaatamisväärsus on sealne sadamakindlus ja klooster (megajärjekorraga), aga samas kõrval on ka rahulikum Neitsi Maarja väga muljetavaldav kirik (kusjuures tasuta ja lühikese järjekorraga). Enne reisi vaatasin 1956. aastal ameeriklaste tehtud filmi Lisbon ja sealt jäi selle kiriku interjöör juba erilisena meelde. 

Belemis on suur kultuurikeskus ja seal on ka hea moodsa kunsti väljapanek. Tasub tähele panna, et moodsa kunsti muuseumidesse, galeriidesse jmt satub harva juhuslikku rahvast (mõne eriti popi kunstniku muuseumid v.a.). Nii ka sel korral, sai rahulikult vaadata päris huvitavaid taieseid hästi organiseeritud ekspositsiooni.  Et te ei pettuks, ärge võtke eelöeldut nõuande ega soovitusena. (Mis on läbivalt ja kestvalt kehtiv kõigi selles blogis avaldatud hinnangute jne jmt kohta.) 

No ja siis muidugi see fado asi... korduma kippuvate küsimuste rubriigist. Jah, kui keset neid treppe jõud ühel õhtupoolikul raugema kippus, siis meelitati sellisesse baari või restorani vmt (järgneb reklaam), mille nimi on Solido ja seal laulis fadista Valeria Carvalho ning võite külastada tema YT kanalit ja veenduda, et mitte alati ei ole need laulud teab kui kurvad ja ega peagi olema ju. Aga vahel on ka.

Üsna juhuslikult oli sel korral reisile kaasa võetud raamatuks Philip Roth'i Operatsioon Shylock. Reisil vaatasin telerist uudiseid vaid korra (ca 20 minutit) ja arvutit/telefoni st netti nonde maailma asjade jälgimiseks ei kasutanud üldse, aga kogu selle Iisraeli ja Palestiina ning juutide ja araablaste. lisaks vasakpoolsete jne jne probleemide analüüsimiseks on mainitud raamat kindlasti kaks suurusjärku parem, kui meediast kõlavad arvamused. (Poolunisena lennukis on see hindamatu abimees, et iga paari lehekülje järel korraks tukastada, lend tundub siis lühem.)

Päike hakkas ka paistma ja lähen ka välja, mis siin ikka passida. Adeus.

Neid lugusid küllap on mitmeid

või õigemini palju.

Olen kindlasti lugenud kahte lugu, mille alguses minategelased kirjeldavad väga sarnast ja küllap siis antud olukorras üsna levinud tunnet ja see tunne on minulegi tuttav. Esimene lugu pärineb ka 11. või 12. sajandist, kui ma ei eksi (loo autori ja pealkirja olen lootusetult unustanud ja enam seda teost vist ei leiagi). Aga jutustuse alguses on külarahvas kokku tulnud ja peetakse teenistus ja inimesed on väga põnevil ja pidulik värk ning kõik on kaasa aidanud ja toetanud jmt, aga minategelane tunneb, et tahaks maha langeda ja anuda, et lubataks tal hoopis koju jääda ja unustaks selle kaugesse sihtpunkti siirduva palverännu plaani. Nüüd tundub võimas plaan nii totra unistusena.

Teine lugu on ehk vaevalt 10-20 aasta tagune ja tegelane kirjeldab, kuidas hakkab minema ümbermaailmareisile, jalgrattaga, sõbrad korraldavad kodukõrtsis vahetult lahkumise eel veel väikese olengu ja lõpuks istub ta sadulasse ning hakkab sadama poole sõitma ja kõige rohkem tahaks nurga taha jõudes valida pisut teise tee ja kihutada tagasi koju ning ennast umbes aasta jagu seal varjata. 

Kas tuleb tuttav ette? Tegelikult võiks juba harjuda, et on ju käidud küll, lähed, tuled. Vahepeal on äge. Tüdimust on praegu piisavalt ja uued muljed peaksid kogunenud spliini lahjendama küll, ega palju muid vahendeid kui väike reis, selle vastu ei teagi. Tähendab, et tuleb hakata lendama. Ju see ikka hea mõte on.      

Viimane lumi?

Päikeselisel neljapäeval sulas vihmaveetorust kõlava rõõmsa trummeldamise saatel kolmapäeval maha sadanud eelviimane (?) lumi. Vaheldusrikas aeg; esmaspäeval (1. aprillil) oli läbi linna kõndides tunne, et kampsunit poleks pidanud selga panema ja ülejärgmisel päeval sadas lund ja tuiskas. Et siis päikese käes sulada. 

 

 Kui meil poleks nelja aastaaega, siis võiks igavusest ära surra. Või peaks ise kogu aeg midagi välja mõtlema ja tegutsema. (areyoualwaysinthemood messin'round acting brand new?)

Märts läinud... peaks selle vist nimetama töökuuks, kuidagi nii tuli välja. 

Kõlab väga igavalt.  

Keegi kusagil ütles, et filosoofia on nagu kuuleksid kellegi samme ülakorrusel... vmt. Aga mis on see, kui ülemine naaber teist päeva oma põrandaid lihvib? Ja selle käigus põrandanaelu sügavamale sisse taob? See on tavaline elu, jah? Igapäevased ebamugavused nr 4869? Tühiasi muidugi, võrreldes maavärinate või pommirünnakutega.

Muide märtsist ja pommirünnakutest rääkides, siis meenus mõned (head) aastad tagasi peetud vestlus, kus rääkisin Iiri Vabariigi (suur?)saadikule Eestis, et näed, 1944 pommitasid venelased enne Eesti vallutamist kättemaksuks Tallinnat ja Tartut. Lõhkusid suure osa Tartu kaunist kesklinnast ära jne jmt. 

(Väljas sajabki jälle lund.) (Aga tagasi teemasse.) Lühidalt, et mõtlesin nüüd - orkid on juba kaks aastat ja ühe kuu Ukrainas linnu ja asulaid maatasa lõhkunud ja seejärel vallutanud, kas olen nüüd targem ja saan aru, teevad nad seda puhtast kurjusest (nagu kunagi väitsin rääkides Eestist) või on sel mõte vältida linnalahinguid (kunagiste sündmuste mitteametlik vaade iirlase poolt). Jäin nagu nõutuks. Ja siis vist taipasin, et nad ju teisiti ei oskagi. See on nende loomuses. Loomsuses.

Paar päeva tagasi lugesin mingist lehest, et eesti keele õppimine on Narva laste jaoks nii valuline protsess, et nad nutavad ja uluvad ja vähkrevad kodus põrandal, ajavad suust vahtu välja, pööritavad silmi ja räägivad madalal häälel arusaamatuid sõnu, ühesõnaga sekulaarne eksortsism. hmmm... exsortsimine... 👿

(Sajab laia lund.) Tegin vea, st võtsin just Postimehe lahti ja lugesin Rainer Saksa arvamust asjadest. Üldiselt on mul suva, mida tema julgeolekueksperdina arvab, aga sedapuhku sattus ta küll moskoovia infooperatsiooni kiiluvees kajastama seda ilma mõtteta jutupunkti, et USA ei vii oma sõjaväge Ukrainasse. See on puhas propaganda teema! Tühjalt kohalt, moraali õõnestamiseks loodud teema. Keegi pole neid USA sõdureid sinna palunud. Ega mõne teise riigi armeed. Kas nüüd siis vastavalt kinni makstud ajakirjanikud hakkavad sama küsimust esitama Saksamaa, Suurbritannia, Kanada jne jne kaitseministritele ja iga päev tuleb meil samasisulist "uudist" lugeda? Eksperdi arvamus nagu põrandalihvi undamine. 😼  Mu kass ei talu seda üldse.