Homse päeva peaks kuidagi eriliselt ära kasutama, lisavõimalusena.
Alustuseks muidugi seened, toredad talvised puidu-sametkõrgesed. Korjasin kolm suuremat kübarat ära, et need üle ei kasvaks, nende all ilmus välja kobar väiksemaid noori seeni.
Lähevad pannile.
Teist korda proovisin teha toum'i ja jälle lõpetasin seal, kus esimeselgi korral - lagunes laiali, õli eraldi ja küüslauk eraldi. Kuni mingi hetkeni püsis koos, aga siis kas sai liiga palju õli või milles asi... ei tea.
Juhused ja juhuslikkus. 23. veebruaril ma ei mõelnud üldse, et järgmine päev on möödapääsmatult 24. veebruar ja mis see võiks hetkel tähendada, lonkisin turuhoonesse ja avastasin, et hulk ehedaid mägieestlasi oli kohal oma lihalettide ja muu kaubaga, ikka grillitud või suitsutatud või konserveeritud ja mõni asi ka destilleeritud. Sai tüüpidega muhedat möla aetud ja stiili mõttes üks pudel handsat ka ostetud. Mõni ostab kinopileti, mina lunastasin siukse meelelahutuse ja boonuseks pooleliitrise (aga 60 kraadi, not bad).
No ja juhuslikult lugesin Ülar Ploomi Kere keha ihu liha ja selle algus on kõlab järgmiselt:
Need mõtted siin on sellest, et lubasin kirjutada blogi. Ma olen blogisid lugenud, aga ma pole mõelnud, mis blogi on. Mis tüüpi tekst see on? On see mõnes mõttes nagu päevik, aga juhuslikumat laadi? On see nagu joomatuuride või mäluauakudega kapteni pisteline logiraamat? Ma vaatasin netist mingeid blogikirjutamise soovitusi, aga need on mu meelest pisut infantiilsed ja infantiilset blogi, sellist hõlpsasti loetavat värki ma vist ei oska kirjutada.
Tubli, ma pole kunagi mingeid soovitusi vaadanud, ei oska ka ette kujutada, mida hõlpsasti loetavat ma tahaks toota ja küllap sellisel püüdlusel oleksid kohutavad tagajärjed. Muidugi on olemas sellisel tasemel labasus, et isegi ajalehed hakkavad sellest kirjutama.
Ma olen ka blogisid lugenud. Kõige huvitavamad on keskmiselt populaarsete blogijate need postitused, kus on tunda, et esitletav minapilt ja omakuvand ja poos vmt on rõhutatult ja nihutatult ja võimendatult esitatud vastandina sellele, millisena autor tundub. Salaõel esitleb end pehme abitu sõbraliku karukesena jmt. See on huvitav. Püüd veenda teisi ja seekaudu ka ennast, et pole hullu, olen täitsa heakene.
Mida võiksin lugeda lõppeva kuu saavutusteks... Ühe lihtsa küsimuse leidmine ja senine tulutu vastuse otsimine. Samas ma ei ole veendunud, et keegi ei ole seda vastust juba andnud. Aga ei leia.
(Küsimuse all on 1540ndatel või 1550. aastal valminu Jean Cousin Vanema maali Eva Prima Pandora kompositsioon ja üks motiiv/detail. Olen veendunud, et need olid juba varem kellegi poolt kujutatud ja kasutatud, kas kusagil illustratsioonina või suuremas tiraažis ilmunud ja laiemalt levinud graafilise lehena, aga konkreetselt seda algallikat ei leia. Keegi nn Väikestest Meistritest tõenäoliselt. Algselt võis see 16. sajandi teisel veerandil tehtud esmapilt olla kantud protestantlikust hukkamõistust Eeva suunas ja Pandora ei pruukinud üldse mängus olla.)
Teine mainimisväärne seik veebruarist oleks üks akadeemiline loeng, mille käigus oli palju meeldivat ja huvitavat suhtlust ja toredat mõttevahetust. Oli õhku ja tuult mõttelohedele, ränkrasked graniidist loengud pole minu meelisžanr. Kui autoril on raudne point ja massiliselt fakte oma seisukoha põhjendamiseks ja rullib sellega üle kuulajate. Selliste, kes iial ei suuda end upitada esineja tasemele. Taolised õppejõud surmavad oma auditooriumi mõtlemisvõime asjatundlikult ja professionaalselt.
mordorist. Loodan, et eelneva kirjutamise ajal juba ilmusid esimesed uudised xyiloo kõngemise kohta.
Nüüd said kremloidid endale vastaseks Julia Navalnaja. Kelle kohta Aleksei Navalnõi kunagi ütles, et Julia on palju radikaaalsemate vaadetega kui tema ise. Julia Navalnaja juba räägib väga konkreetselt Ukrainas alustatud sõja vastu ja sellega tõmbab muidugi kaasa need adekvaatsed naised, kes tahavad oma lähedasi rindelt tagasi ja nõuavad sõja lõpetamist. JN ei ole olnud seotud mingi poliitilise tegevusega, mis talle minevikust järele lohiseks ja võiks tekitada lahkarvamusi, kahtlusi jmt. JN sõnu kuulavad praegu nii presidendid kui peaministrid. JN moraalne üleolek kremli rotist, kellele suure hirmu ja meeleheitega korraldatakse tagasi"valimist", on mäekõrgune.
Naissoost opositsiooniliidrid on sageli palju tülikamad ja võimudele suurem probleem kui mehed.
mordorist kostus hääli ja moskooviast põgenenud tuntumad tegelased rääkisid palju sellest, et kremloidid ei tahtnud Navalnõi surnukeha anda tema perekonnale, püüavad vältida avalikku ärasaatmist ja palju räägiti, et tegemist on millegi pretsedendituga. Mis pole muidugi tõsi. huiloo ja tema ustavad kaaskagebiidid toimivad ikka nende aastakümneid vanade juhendite järgi, mille alusel vanglas/laagris hukkunud poliitilise vastase põrm sängitati kuhugi võimalikult kaugele ja kõrvalisse kohta. No nii tehti ju ka Jüri Kuke surma järel, mil abikaasal ei võimaldatud lahkunut Eestisse tuua ja tema haud kaevati vangide poolt ja kuni viimase hetkeni kgb-laste järelevalve all Vologda kalmistu servale mitmes reas paiknevate vangide haudade kõrvale. Nõnda maeti laagri kõrvale kohalikule surnuaiale ka ukraina luuletaja ja vabadusvõitleja Stus ning teised samadel aastatel samas laagris surnud poliitvangid. jne
Neetud koht see moskoovia, ei muutu seal kunagi midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar