Jaapanis oli täna üsna tugev maavärin. Kevadel, just enne tagasilendu tundsin kerget ühekordset tõuget seistes Osaka lennuväljal pagasi ära andmise järjekorras. Keegi kergele tõukele eriti ei reageerinud, mõni kergitas natuke kulmu.
Lugesin äsja läbi Chris Broadi Kümme aastat Jaapanis, lobedalt loetav ja avab üsna hästi jaapanlaste elu ja loomu neid külgi, mida reisil olles või kultuuri vastu huvi tundes ei pruugi tajuda, ammugi mitte kogeda. Vaatasin ka tema YT kanalilt paari juhuslikku videot, aga raamat oleks nagu paremgi. Omamoodi võluv, et seal midagi ülierilist ei ole. Annab mingi tunde ja tunded on vist erilise tähtsusega, eks nende nimel ju enamasti enamik kõike teebki. Valitakse presidendiks, saab tähtsuse tunde, antakse orden, on uhke olla, saad raha ja kohe on tunne, et oled rikas. Need, kellel on tunnetest õnnestunud vabaks saada, küllap tõesti tajuvad maailma ja olemist hoopis teisiti.
Kui mina oma põgusast kogemusest tahaksin midagi lisada mustmiljonile jaapani toitudest pajatavale videole ja kirjasõnas öeldule, siis ehk seda, et Osakas on võimalik leida ka täiesti OK tunduvast toidubaarist selline takoyaki ehk siis küpsetatud taignapall tükikese kaheksajala täidisega, mis ei pruugi olla teab kui maitsev ja hästi valmistatud. Ma olen paljude riikide erinevates linnades ja restoranides kaheksajalga söönud, parim oli Lissabonis. Väga harva pildistan toite, enamasti siis ka halvasti, aga tol korral ikka tegin foto ja võib olla isegi siin blogis on kusagil olemas. Kontrollitud: Lissabon ja Porto 26.04.2024; on. Pilt on vilets, nagu lubasin.
Kapis on mul pakk beebikaheksajalgu, peaks tempurasse kastma ja friteerima.
Plaanisin osta puidust aiamaja või mingi kuuri ja selle ümber lõiga ning ringi kleepida jmt, et saaks kujundada sihukese väikese hüti, mis põhimõtteliselt meenutaks jaapani teemaja, natukenegi. Tutvusin teemaga, otsisin siit ja sealt, tulemused nii ja naa; protsessi käigus avastasin, et üks mu vana tuttav on puitrajatiste valdkonnas piisavalt edukalt tegev olnud ja juba ammu miljonäriks saanud. Peab tohutu haardega firmat. Ma ei saa ju temalt paluda, et teeks mulle mingi eriprojektiga väikese asjakese/majakese. Lugupidamisest tema printsiipide vastu ei söandaks ka paluda, et võiks panna mõistliku hinna.
Võib-olla lõpeb kogu mu püüdlus bambusest seintega ning pilliroost katusega onniga. Mõistagi viltusega ja läbi jooksva katusega. Kui tuul seinu ümber ei puhu, siis talvel variseb katus lume all ikka kokku. Kevadel tuleb kuhi poriseid kõrsi ära põletada ja ehk saab lõkke peal teed keeta. Samas tunnistan, et joon teed väga harva.
Muidugi saab bambusest ja palmilehtedest (katus) hütte osta nii Kaliforniast kui ka Indiast jm tellides, aga kas pingutada, et saada tunnustus Eesti 2026. aasta kõige jaburama ehituse kategoorias?! Külauudiste rubriigis avaldataks minu pilt ehk ka ja korraks võtaksin natuke leheruumi ära rasedatelt, kihlujatelt, armunutelt, sünnitajatelt-sünnitanutelt, petistelt/rikkujatelt, xkordsetelt abiellujatelt jt. Saan kaela nende (sala)viha ja mõnitused. (Parem kogun tuntust sellega, et võib vaadata ja isegi pildistada mu kassi, kes aknalaual vahel (nt praegu) silmi peseb, tavaliselt aga muidu lösutab.)
Viimane aeg endalt küsida, et miks ma üldse seda sissekannet kirjutama asusin... ehk millest see postitus räägib... hhmmm, ei teagi...
Eile õhtul lamas kass avatud aknal ja nautis äikest ja vihma; koer oli ametis - toppis nina mu taskusse ja nautis snäkke. Kuni mul ei olnud korraga kassi ja koera, ei saanud ma aru, kas võiksin kuuluda kassi või koera inimeste sekka. Nüüd ma juba tean.
