Linnukaklus
Möödunud nädalal esimese suure lume päeval sammusin kodu poole, kui ühtäkki kostis mingite lindude arusaamatu kisavidinkädin. Jäin seisma ja nägin tänava ääres kasvava kuuse otsa lendamas hallvarest. Tema järel lendasid puu juurde kaks väiksemat lindu. Aga ei nad ajanud varest taga, nagu ma esmalt oletasin. Need kaks kaklesid omavahel. Ühel oli suur soov teist tagumikust näpistada, aga teine ei olnud ka alla vandunud ja nad pidasid puu juures maha ägeda õhuvõitluse, mille järel käis veel rüselemine okstel. Vares vaatas neid pea viltu nagu arutuid olendeid. Seejärel liikus kolmik edasi paarikümne meetri võrra järgmise puu juurde ja kõik kordus. Sain siiski kaht väiksemat lindu raagus kase okstel pisut paremini silmitseda ja üllatuseks need olid rähnid! Võitlevad rähnid. Sellise sündmuse tunnistajaks ma siis sattusin. Mis liiki need rähnid täpsemalt kuulusid, ei tea, aga nad olid nende väiksemate hulgast.
Teadusrubriigist leitud
Postimehe rubriik Teadus teavitas, et 30 aastat tagasi suri Frank Zappa. Loetleb üles, millega Zappa oma kireva elu jooksul kõik jõudis tegeleda ja poliitkorrektsuse tõttu jätab ühe valdkonna siiski mainimata. Zappa ise jutustas sellest küll. Päris naljakas on Frank ja Moon Zappa ülesastumine Lettermani šõus, YT olemas, kes väga huvitub, küllap leiab. Prahas antud kontserdi alguses tegi FZ väga toreda pöördumise publiku poole, mõni kõlanud mõte seal öeldust oleks tore ka praegu meeles pidada.
Seitse kuud väldanud räige töö sai lõpuks tehtud. Lõpp venis iga uue komplikatsiooni järel aina edasi ja kaugemale ja valguse asemel oli seal kusagil hoopis mingi tunnel. Kolleeg, kes sooritas sarnase pingutuse, mis kestis kaks kuud, mainis, et jäi pärast pingelangust haigeks. Ma tean küll, mis võib stressijärgselt toimuma hakata, aga püüan kuidagi välja laveerida. Tegelikult mul ei ole mingeid salanippe, mida saaksin soovitada ja jagada. Pigem võib tunduda kummaline, et kuulan praegu põhiliselt The Pogues'i. Ikka muidugi seepärast, et Shane MacGowan äsja meie hulgast lahkus ja iirlased ja punkarid ja hea muusika sõbrad on praegu väheke kurvad.
Postimehe kultuuritoimetus suutis sellega seoses avaldada lühikese+täieliku soperdise.
Kultuuritoimetus suudaks muidugi tugevalt pingutades ka alkoholi ja narkootikume tarbida või jääda ilma hammasteta, aga vaevalt võiksid nad tänu oma andekusele kuulsaks saada. Ilmselt kogu toimetuse kollektiiv koos lähisugulastega ei ole võimelised ühise pingutuse tulemusena looma selliseid meloodiaid ja tekste, mis jõuaksid ligilähedale Shane MacGowani lauludele.
Nüüd on Shane ja Kirsty taas koos ja Jõulude eel ühinenud taevase kooriga. Allolev video on vaid üks näide sellest, millist rõõmu Shane oma esinemistega ja loominguga ligimestele pakkus.
Kuna ma töötasin nagu eesti hilisprotestant 19. sajandi lõpukümnenditel, siis ma muidugi kuhugi ei reisinud ja puhketundidel kartsin ennast isegi liigutada. Aga huvitaval kombel oli hetki, mil ma ikka püüdsin veel mingit plaani haududa. Esmalt mõtlesin Maroko peal (ja kohe järgnes maavärin Marrakechis, kuhu oleks tahtnud minna), seejärel mõlgutasin mõtteid, et Iisraelis on veel kohti, kus ei ole käinud (ja järgnes teadagi mis) ja siis enam edasi muudele kohtale mõelda ei julgenudki.
Praegu on väljas särav lumi ja sinine taevas, lihtsalt tuleb saapad jalga panna ja uksest välja astuda ning oledki kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar