2020 ja 2021

 olid (muidugi seoses kroonviirusega) sarnased, aga osalt ka erinevad. Kevadel 2020 olid tänavad ühtäkki inimtühjad, bussid kadusid liinidelt, oli inimesi, kes kartsid, et maailma lõpp on kätte jõudnud ja meist jäävad järele tühjad linnad, mille üle tulevikus, nt 1000 aasta pärast taastärganud tsivilisatsiooni eriteadlased loovad teooriaid, mis võis juhtuda ja kuhu kõik need inimesed kadusid.

Oodati vaktsiine, jälgiti, kuidas viirus vallutas riike, suleti piire, lapsed ja vanemad istusid kodus või jalutasid värskes õhus jne. Kui siis esimeste soojade maipäevade saabudes tormasid kõik välja. 

Meeleolu kerkis, viirus langes. Suvel võis lähiümbruses, st Lätis ja Leedus liikuda ja kodumaa kaunimaid kohti avastada. 

Esimese reaktsioonina otsustasime kevadel  firma võimalikult täistuuridel tööle panna, et pikemale kriisile vastu minnes oleks mingi majanduslik vastupanuvõime tagatud, aga ilmnes, et polegi probleemi, tööd oli, käive ja kasum olid. 

Nii see elu veeres kuni  teise laine ja vaktsiinideni; enam ei mäletagi, mida ja kui palju ja mis järjekorras 2020 sügisel taas suleti, vanurid said süstid kätte detsembris-jaanuaris, teised riburada hiljem. Ja millalgi 2021 algas antivaktserite trall ja uus valitsusjuht Kaja Kallas õppis neli kuud, kuidas on õige, kas "vaksiin" või "vaktsiin". Uus valitsus tuli,  kas kuidagi tänu homodele, blm-idele, kliima soojenemisele, me2-le, Donald Trumpile või kohvikannu vargusele; Kersti Kaljulaid jäi teiseks korraks valimata tänu intriigidele, kadedusele ja kättemaksuhimule, kibestumisele 😉 ja teiselt poolt otsustas ta vist varasemast rohkem pühenduda spordile (ehkki NATO etteotsa sobiks muidugi ka 😅); ja siis, oh kergendust, EV presidendiks sai Alar Karis, kes ei oska ise ka seletada ega ei osanud oodatagi ja mitte keegi ei oska mõistlikku seletust leida, kuidas ja miks just tema. Oli kena sinekuur ju ERM-i direktorina, abikaasa (idem õpetaja) sätitud ka naabermuuseumi etteotsa, igati mugav olemine. Ilmselt Aadu Must oskaks seda seletada, aga tema vaikib nagu kõdunev taburett.   

 

Ja Andrus Ansip, vana stroibati sampoliit,  hilisem vorstipoe direktor ja kindlakäeline juht, Neinar Seli ustav seltsimees, ju teadis ja organiseeris kaasa. Konspireeritult.

Rahvas sai kätte pensionisäästud ja abirahasid tuli ja börsil oli palju rohelisi kasvunumbreid ja koroona ei tundunudki enam nii kole. 

 Võtsin rahulikumalt, hakkasin valima, et oleks vähem tööd, mugavam töö ning 2021. aasta algusest  keskendusin vaid tulusaimatele lepingutele. 

Rahvas on jõel hea ja lahke –
teretulnud siin on alati kõik.
Ärgu muret olgu, kui ka puudub raha,
mõne penni laenuks neilt saada sa võid!
 

Kolleege haaras sama meeleolu - kui ei tarbi ega reisi ega mt, siis milleks aina töötada. Sellest sai aastal 2021 trend kogu arenenud maailmas. Uus nähtus. Tõsise ulatusega ja ilmselt tõsiste tagajärgedega. Inimesed lahkuvad töölt ja ei lähe enam tööle. Ja kodukontoritest ei taha ka välja tulla. Nii jätkub kindlasti veel mõnda aega. Ajal kui meie ajalehed parastasid, et UK-s pole autojuhte jt, kuna Brexit jmt, olid autojuhid oma UK kodudes ja vedelesid ja lihtsalt miski ei meelitanud neid tagasi tööle. Ja järjest enam kasvab tööst loobuvate inimeste hulk. Spetsialistid hakkavad tööle FIE-dena või loovad spetsialistidest väikefirmad jt taolised struktuursed muutused. Mis omakorda võib nullida lootuse, et maailm taipab ja toimib vastavalt, et osa tootmisest uuesti Hiinast kodukamarale tuua, mis oleks väga vajalik mitmest aspektist. (Peaks see aga tähendama migrantidest tööjõu suuremat osakaalu, siis pole seegi meeldiv väljavaade, eriti Euroopale.  Eks saabuval aastal hakatakse Eestiski neid kvoote ümber tegema ja ettevõtjate lobi hakkab valitsust survestama ja avalikkust mudima.)