süKu kju ku

Kirsid puhkesid õide eelmise nädala algul, just vahetult enne kui ilmad läksid väga tuuliseks ja õied pudenesid juba neljandal või viiendal päeval. Aga Kanzan kirss hakkas õitsema alles paari päeva eest. Kirss õitseb ja vihma sajab. Pudel saket ootab kapi peal. 

Vaatasin Gija Kantšeli intervjuusid ja kuulasid mõnd tema teost. Ja sel moel jõudsin filmini 

Kin-dza-dza!, mida ei olnudki varem vaadanud. 

Film tekitas kummalisi assotsiatsioone/seoseid. 

Esmalt muidugi planeet Pljuk, mis on tühi kõrb; teiseks kohalik keel, milles on umbes kaheksa sõna (tikk, nina külge kinnituv rõngas kellukesega, kosmoselaev,  koslaeva üks detail, võimuesindaja, kast vangi hoidmiseks, ropp sõna ja viimaseks - sõna "ku", mis asendab kõiki ülejäänud sõnu).

Kuku, KuMu, süKu. Jajajaa!

(süKU - kaks korrust parkimismaja ja selle selga raamatukogu ja muuseum ühendatuna. Kju!)

Miks mitte ehitada uus Estonia teater sama valemiga, nt kolm korrust parkimismaja ja teater selle otsa.   Hea kui sellega seoses saaks maha võtta ka puid ja likvideerida mõne pargi. Sest pargid on meil nii inetud, et need polegi õigupoolest pargi nime väärt. Kju! Vähem koledaid parke!

CUR NON?

 

Päev-paar läks mööda ja elu pakkus taas midagi tuttavat düstoopiliselt ja antiutoopiliselt planeedilt Pljuk.

Orkestrite likvideerimine. Nagu ütles filmis üks asjalik tegelane А Скрипач не нужен, родной.

    Eile hilisõhtul hakkasin selle uudise peale kuuldavalt oma mõtteid jagama, lahkasin seda fenomeni, kuidas reformaritel ei ole kunagi raha ja alati näevad nad võimalusi vaestelt raha ära võtta, kuidas suures plaanis saavad kannatada need põhiväärtused, mille nimel meil on vaja Eesti Vabariiki pidada jne  jmt  ja taas ja aina öeldi mulle, et 

loe mida kirjutab Pärt Tarvas Ekspressis.

 

Lugesin täna...  nojah, pole mul vaja hakata vaeva nägema, mõtted on nii kattuvad. siin 

 

Lõpetuseks Gija Kantšeli väike teos,

 Giorgi Daneliale pühendet.