Jõuluvana Variatsioonid

 Miks nii pidi juhtuma, ma ei tea, aga äsja möödunud talvise Nigulapäeva aegu kaevasid arheoloogid Türgis endises Myra linnas Püha Nikolause kiriku põranda alt välja kivist sarkofaagi, mille kohta läks käiku versioon, et selles on Püha Nikolause säilmed. Nii see vist on, ehkki juba 2017. aastal oli teada, et hilisema kiriku põranda all on mingi haud varasemalt samal kohal asunud kiriku aegadest.

Nimetatud kunagist piiskoppi tunneb maailm peamiselt tänu neile kingikottidele, mida Jõulude ajal jagatakse. Samas käib tema kohta palju legende, mida aastasadade jooksul on kogunenud ja need moodustavad mitmeid kihistusi. Ma ei püüa neist ammendavat ülevaadet anda. Aga labasel esemelisel ja materiaalsel tasandil võiks ju üht-teist mainida. 

No esiteks, kuna suht hiljuti käisin Baris,

siis muidugi käisin ka Püha Nikolause kirikus ja 👆selle krüptis ja vaatasin seal asuvat hauda, kuhu pandi need luud, mis kunagi 1087. aastal Barist saadetud ekspeditsioon Myrast ära tõi. See koht tõmbab juba sadu aastaid ligi palverändureid ja seal käib praegugi väga palju moskoovia alamaid, kes erilise innukusega haua ees trügivad. Käisin Nikolausele pühendatud muuseumis kiriku kõrval ja ostsin sealt Nikolaust kujutava keskaegse palverännu märgi koopia.

 

Aga see ei ole ammugi kõik. Eks olen ju Türgis selles konserveerimisel kirikus ka käinud, kus on näha purustatud sarkofaagi, mille kohta seni väideti, et just selles need Nikolause luud kunagi lebasid. 👇 Eks sealgi on nn õigeusklikud ikka palverännakul käinud. 

 

 

Omajagu segadust on selleski, et väidetavalt said ka veneetslased 11. sajandil osa selle pühaku luudest endale ja mõned allikad väidavad, et analüüsid näitavad, et Bari ja Veneetsia säilmed pärinevad samalt isikult. 

Katoliku kirik on üsna kriitilisel positsioonil pühaku eluga seostatud segaste lugude suhtes ja viimastel aegadel Nikolause kultust ei toeta.

Aga jõulukingid on ju ikka toredad ja meeles võiks pidada, et Jõulud on vähem seotud Nikolausega ja rohkem ehk täielikult pühendatud Jeesuse Kristuse sündimisele ehk siis sellele, et Jumal sai inimeseks. Seda polegi nii vähe ja pole ka kerge mõista.

 

Variatsioonid Restauratsioonid

 Notre-Dame'i taastamine lõppes ja toimus restaureeritud ja uuendatud kiriku pidulik avamine. Aukülaliste hulgas oli tagasi valitud eelmine-järgmine USA president Trump. Postimehe Teaduse rubriigis vestleb Strandberg Juhan Maistega ja jutt keerleb S-i poolt välja pakutud telje ümber, et kuidas see kirik on poliitiline. Maiste on huvitav autor ja vähem kui kuujagu päevi tagasi tegin üht sünnipäeva kinki otsides otsuse, et parim kink on 2 köidet Maiste Eesti mõisaid ja losse. Maiste mõtte kulg ei sarnane minu mõtete järgnevuse loogikale, aga on huvitav. Väga palju räägib ta Notre-Dame'i teemaga seonduvalt Prantsuse revolutsioonist, aga kordagi ei mainita jutu sees Napolen III. 

Kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo valguses muidugi ei saa mööda  Eugène Viollet-le-Duc'ist, kellest Maiste pikemalt pajatab, aga väga ühekülgselt. Paradoks on siin selles, et kui JM ütleb, et "Minnakse looma taas seda, mis oli minevikus, ja seda veabki eest Eugène Viollet-le-Duc. Terve Euroopa on sellele avatud. Kui vaatame, mis toimub arhitektuuris – tagasipöördumine minevikuliste stiilide juurde, matkimine ja kopeerimine," siis ta jätab märkimata, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laialt levinud uued suunad arhitektuuris olid eelkõige just mõjutatud Violett-le-Duc'ist. Tema kaudu tekkis kultuurilise järjepidevuse raamistikus palju silmapaistvalt uut ja erinevat. Mitte nii tuima ja isiklikult minule vastumeelset, nagu lõi eelnimetatud Eugène'iga samal perioodil Georges-Eugène Haussmann. Sellest võiks pikalt pajatada, aga jäägu see praegu. Tähelepanelikul lugemisel võib ju märgata, et vihjamisi on 19. sajandi restaureerimisele viidatud kui Suurele Paugule, millel oli edasisele arengule järelikult otsustav mõju.

Poliitilisuse juurde tulles meenub praeguses olukorras muidugi Krimmi sõda ja selle lõpetanud Pariisi rahukongress 1856. Praegu sobiks küll, et ühelt poolt oleks Prantsusmaa, Suurbritannia, Türgi, USA ja Ukraina (miks mitte ka Poola), teiselt poolt jälle peksa saanud Venemaa. (No kui EU ennast kokku võtaks, siis ei läheks ehk tema ka esimese hooga meelest; miks von der Leyen ja tema sabas Kaja Kallas katedraali avamist boikoteerisid, jääb küll arusaamatuks.)  Muidugi mõista pidas Pariisis sõlmitud rahu vastu vaid tosin aastat ja Venemaa ütles talle omasel moel siis muidugi lepingutest lahti.

 

Eile tulin mõttele, et kolm vaba päeva on parem kui kaks vaba päeva ja alustasin nädalavahetust juba reedel. Kütsin ahju, lugesin raamatuid, vaatasin laskesuusatamist ja sõin eelmisest päevast jäänud fish and chipse.  

Natuke sirvisin Jüri Ehlvesti Palverännakut, mis pealkirja tõttu riiulis silma jäi, aga kohe pärituult sadamast välja see lugemine ei purjetanud. Mis veel ei pruugi tähendada, et teisel korral ei õnnestuks.

Vaatsin muidugi netist uudiseid ja muud kribu-krabu, leidsin ühe Andrus Rõugu värske poeesijulla, mis käib nii:

Linnud on Jumala saadikud
Mis tõestab ühtlasi ka tema olemasolu
Nad suudavad läbida suuri vahemaid 
Ja toovad meile kevade 

Täitsa OK.

Hakkab läbi saama AD 2024 ja muidugi võib mingeid kokkuvõtteid teha ja arvestust pidada, et kui palju aega sai ära raisatud ja mis nagu elamise tähe all veedetud. 

Kolm reisi: Malta, Portugal, Itaalia, muidugi selgelt positiivne,

 hästi veedetud päevad, rõõm ja nauding.

Üks pikk ja põhjalik artikkel, ma teadsin, et ehkki  sellise kirjutamine on natuke ka vaev ja tüütus, hiljem on ikkagi hea mõtelda, et sai tehtud ja ta jääb ja kestab.

Lisaks sai keskenduda ja ära teha asju, mis olid edasi lükatud, korduvalt; juba painavaks muutunud; aga lõpuks oli nende lahendamine ja kaelast ära saamine palju lihtsam kui teadmine, et nad ootavad tegemist.

Muidu ses' elus, kus inimesed muretsevad ja/või rõõmustavad enda ja oma lähedaste pärast, on ka 2024  mitmeid rõõmustavaid sündmusi ja hetki; samas on ju neidki muresid, mis vahel kõiki tabavad; ühesõnaga päriselt nii ju ongi. Kui ei püüa elust mööda laveerida (mis ju ei õnnestu).

Pildistasin Maltal treppe ja kõrval jäi uksele seisma kohalik vanahärra, kes ütles, et Tore on neid pildistada küll, aga pole eriti fun siin elada. 

Lissabonis valisin elukoha eskalaatoriga trepi kõrvale.

Tundub kergendusena, et lõpeb ka Tartu kultuuripealinna värk.

Rohkem kui aasta vältel sai lugeda tekste ja imestada, kuidas Kultuuripealinna toimkonna liikmed ei suuda inimkeeli midagi öelda, vaid aina väljastavad sõnumeid projektspeak'is. Vuristavad kandideerimistaotluses kirjas olnud lauseid lausa une pealt. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd on teise plaadi peale pannud 

ja liigutan uskumatusest kõrvu ja silmad lähevad rohkem kui ümmarguseks ning peas on suur küsimus, kas nad tõesti oskavad sellist jura ajada, ilma et neil oleksid ees poolesajanditaguste keskajalehtede esikülgedel ilmunud juhtkirjad ja esiuudised?

Üks teine aeg on taaselustunud, vana hea tühja möla siirded laiutavad Päevalehes ja Delfis ikka umbes nii:

 (...) saabusid arvukad kõrgetasemelised välisdelegatsioonid 40 riigist enam kui 1400 külalisega. (...) on läbi viidud enam kui 1600 üritust...  kajastasid tuhanded artiklid ajalehtedes kogu kontinendil ja kaugemalgi. Le Figaro's ilmus ulatuslik ülevaade, milles leidis märkimist...   The Washington Post kirjutab, et... Tartust saab lähitulevikus oluline kohtumispaik kogu maailma silmapaistvatele kultuuriloojatele ja kunstnikele, uute projektide loomekeskus.

Stingi kontsert, Bryan Adamsi kontsert - nende mõju saame tunda alles aastate pärast. irw!

Aastatuhande alguses (siis kui väikesed karvased loomad olid kõik ühte urgu kogunenud ja seal kirkaga tagusid) toimus Tartu Lauluväljakul kuuel suvel, korraga mitmel laval ja paljude huvitavate välisesinejatega festival Plink Plonk. Ilma räige haibita ja kohaliku võimu rahalise toetuseta. Lõpuks korraldajad väsisid ja ütlesid kurvalt:  Põhjuseks pole raha, vaid motivatsiooni puudumine, mille on eeskätt tinginud nigel kultuurikorraldus, mis meie arvates ei oska vahet näha professionaalsel entusiasmil ja aktiivsel lollusel. (minu bold)

See on vaid üks näide kümnete võimalike näidete hulgast selle kohta, et Tartus on olnud neid tegijaid, kes on ilma miljoniliste toetusteta teinud suurepäraseid üritusi. Mitte lihtsalt tellinud agentuuridest artiste, kes siit lähedusest on juhtunud mööda sõitma.

Millise jama võib Tartu korraldada aastal 2030, ei oska veel aimatagi, aga kui vektori suund ei muutu ja ei hakata tõsiselt tähtsustama ajaloo olulisust seoses tänapäeva, poliitika ja kultuuriga, siis tuleb megakobarkäkk.