Pole parata, ikka vaatad Laulu- ja tantsupeo rongkäigu ära. Jääd vaatama ja taaskord veendud, et meie rahvas on tark ja ilus, elurõõmus ja kindlameelne. Hoopis teine pilt kui tavaliselt teles või ajalehtedes, eriti viimastes, kus ebatervelt tähelepanunäljas tegelased ruulivad ja toimetused klikke tõmbavad. Vot ja siis tunduvad talumatult ülbed ja nõmedad nende poliitikute torked ja mõistaandmised, kes püüavad rahvast luua sellist pilti, et enamuses inimesed midagi ei taipa, virisevad ja on kõige vastu, neile tuleb asju seletada hästi lihtsalt, aeglaselt ja kaua, parem veel kui seda teeb prrrr spetsialist, kes on ammu minetanud võime olla keegi muu kui silmakirjalik heasoovija.
(Teleülekandesse kargas omal lipsaval moel sisse ka vabariigi peaminister, kuidas siis muidu; tema on tõesti see eriline mees, kelle sõnavõttudest ma ei mäleta mitte ühtegi lauset või mõttejäänust. Kuidas ta alati oskab ajada täiesti sisutühja juttu, fenomenaaaaaalne! Tema valitsuskabinet on muidugi ka tema enese moodi, mõned jämedamad kaablid ja hulk seintelt rippuvaid või põrandal sassis vedelevaid juhtmeid.)
Aga laulupidu on palsamiks eestlase hingele kõige tüütu ja ajutise keskel.
