Tahaks teha sellise skandaalse avalduse, mis kõlaks, et Tavaliselt ei viitsi ma midagi teha.
Mis osaliselt vastabki tõele, aga samas kui ärgates jõuab kohale, et väljas paistab päike, siis ma pikalt ei moluta, vaid tõusen üles ja olen valmis midagi ka tegema. Aknal jäälilled, paistab linnumaja, üks rasvatihane (keegi konkurent on oma söögimajandusega enamuse linde anda juurde meelitanud!) ja õhus lendlevad sädelevad jääkritallid. vau-vau vau-vau.
Pilvised ja selged päevad vahelduvad viimasel ajal üsna korrapäraselt ja ilusal päeval on Emajõe jääl näha jalutajaid, kes naudivad, et saab siin ka vahelduseks mingi teise nurga alt vaadata maju ja alleesid.
Isegi koeral oli huvitav.
Lisaks on üks varaseimaid mälestusi mu lapsepõlvest Pärnu jõel istuvad kalamehed, kes oma sikuskatega ahvenaid püüdsid, lubasid mul oma käpikutega jääl siplevat kala taga ajada jne. Kuname elasime Silla tänaval ja aknad olid jõe poole, siis ma võisin jõel toimuvad ka soojast toast vaadata.
Emajõe ja Ujula tänaval on muidugi ka neid maju, kus aknast näeb jõge, aga paar kadetaks tegevat maja otse jõe kaldal on Põltsamaal.
Tavaelust ebatavalist... Kirsi oksad tõin advendi alguses tuppa ja jõulude ajal nad õitsesidki ja siis tulid lehed ja lõpuks ilmusid mitmele oksale alla juured.
Vaatame, vaatame, kas lõpuks saab neist ka istikud ja puud.
Postimehe arvamusliidrite lõunal pidas Margus Laidre hea ettekande, aga varem ei ole teda näinud kuidagi närvilisena. Võin vaid oletada, et keegi ütles/küsis (õiguskantsler?) temale/temalt midagi, mis mõjus kas üllatavalt või häirivalt ning mingi mõte keerles peas kogu ettekande vältel. Aga vb oli tal lihtsalt palav ja ebamugav. Igatahes ei olnud kõne tavapäraselt sorav ja prillid kippusid ninal allapoole libisema. Nendin pelgalt vaatlejana.
Loen vahel siit ja sealt midagi mõisate ja baltisakslastest aadli kohta ning mõtlen, et natuke jama on, et rahvusliku ärkamise aegu loodud müütide tule ja mõõgaga kujund on olnud nii mõjus, kinnistunud ja endiselt elujõus veendumus. Olen kuulnud alternatiivse ajaloo vallast stsenaariume, kuidas me koos naabritest vennasrahvaste ja hõimudega võinuks moodustada küllaltki võimsa regionaalse jõu jmt, aga need on ikkagi väga lennukad unistused. Pigem ikkagi olid kaalukaussidel ida ja lääs, viimane osutus aga palju perspektiivikamaks ja õigupoolest tagas, et eestlased said rahvana kesta ja kujuneda selliseks, nagu nad alates 19, sajandi teisest poolest vormusid.
Kui ajaloo käik võimaldanuks siin edasi kesta baltisaksa vähemusel, oleks muidugi see maa ka pisut teistsugune; samas oleks veel olekseid, mis kõik võinuks olla, aga kahjuks suuresti tänu orkostani naabrusele pole.
Baltisakslaste järeltulijad, keda olen kohanud Saksamaal või kes on Eestis käinud oma perekonna maju vaatamas või otsimas muid esivanematega seotud mälestumärke, on enamasti olnud OK. Samuti on veel paljud noorema generatsiooni saksa juurtega asukad, kelle suguvõsad küüditati Kasahstani, Siberisse või Kaug-Itta, sageli oma mentaliteedilt erinevad; esmakohtumisel vaatad, et kas ongi üks normaalne venelane ja siis saad teada, et päritolult hoopis ammustel aegadel venemaale ümber asunud sakslaste/mennoniitide järeltulija. Suurt rolli mängib nende juures kodune kasvatus ja väärtusruum.
Aga eks maailm on üks muutuv ja segane paik, mingi täiesti ilma põhjuseta suur optimism, et XXI sajandil on see või teine inetu asi mõeldamatu jne, on täiesti hääbunud ja tundub, et nüüd on võimalikud needki nähtused, mis olid iseloomulikud 5.-6. või 13.-14. või 16.-17. või 20. sajandile - ühesõnaga pea kogu aeg ja kõigil sajanditel.
Aega muidugi läks, aga lõpuks said inglased ikka valmis
Ilmselt juba lähikuudel võib näha, kuidas see vaim ilmub ja seguneb mõne reaalse situatsiooniga, mingil kujul materialiseerub, nt hologrammina.
Igatahes saab sellest juhtumist õpikunäide, kuidas ei tasu antikangelast suvalisele sihtgrupile suunata.
Temast saab kangelane, kes hakkab elama oma elu ning ümber vormida teda uuesti ei anna.
Sarnane juhtum oli ju n liidus, kus aina toodeti ja näidati filme võitlusest pahade natside vastu ja siis kommunistide suureks üllatuseks hakkasid 70./80. vahetusel vene teismelised endale tätokaid tegema, ikka haakristid ja Gott mit uns'id ja rinnakad neiud käes MP 40 jmt. Keegi ei tšautanud, aga ägedamad kutid ütlesid Heil Hitler küll. Nagu ikka kommunistidel juhtus, läks jälle midagi nihu noortega tehtavas kasvatustöös.
Ma pisut pelgan lugeda seda viimast inimarengu raportit, aga peaks vist korraks sirvima, tahaks veenduda, et sealt ei tule mingit kuulutust enneolematu eksperimendi vajaduse järele.
