Tartu hansapäevad

Tartu hansapäevad on lihtsalt laat. Võtsin koti, läksin sinna laadale ja ostsin põhiliselt seda, mida ma kord aastas sealt ostan - avehalvaad Saaremaalt, kitsejuustu Pärnumaalt, suitsusaunaliha Võrumaalt, roosat kuiva veini Gruusiast. Oleks näinud ungarlasi, oleks ostnud paar tuubi paprikast tehtud guljašši kastmele lisatavat pastat/maitseainet, olnuks kott kergem, ostnuks veel ühe Võhu(?) valgesõstra veini. Proovisin üht pihlaka-kadakamarja kastet, aga see oli liig magus ja umphi eriti polnud.

Istusin kohvikusse, vaatasin laadalisi. No laat on laat, kui võrrelda mõnede aastate taguste Tartu hansapäevadega, siis allakäik on märgatav. Liiga kaua võimul püsinud võimuliidu personalipoliitika vili. Paigalseisu ja taandarengu ilming. Alamaastme keskpärasuse manifestatsioon. Päraprovintsluse esindusüritus. Hansapäevad? Kui järgmisel aastal see üritus veel pisut alla käib, siis ei tasu imestada, kui pärast laata tabab Tartut ja Lõuna-Eestit  düsenteeriapuhang.

Seene ja mustika müstika

Täna sai seente korjamise ettekäändel käidud metsas. Ajus on mingid keskused, mille elus hoidmiseks on vaja vahel metsas viibida. Sealt võib korjata terveid mõtteid.

Nähtud - vaskuss. Väga viisakas ja tagasihoidlik sisalik. Toimetas midagi mustikate vahel. Pisut müstikat ja instinktiivseid hirme on kusagil alateadvuse tasandil tunda selle (süütu) olendiga kohtudes.

Leitud maa peale tehtud linnupesa mitmete poolikute munakoortega ja kahe terve munaga. Munad olid mõõdult suuremad vuti munadest ja väiksemad kana munadest, värvuselt valged. Ei ole aimugi, millisele linnule, kes nõnda konservatiivselt pesa maapinnale rajab, need kuuluvad. Võtsin ühe muna kätte ja see tundus olevat seest täiesti vedel. 

Korjatud mõned seened. Tõelised seenehundid olid juba metsast välja tulnud ja istusid oma servani täis seenekastide kõrval rahulolevalt jutukesi veeretades.

Seenelised käituvad metsas huvitavalt. Inimesed hoiavad üksteise suhtes mõistlikku distantsi, liiguvad kuidagi loomulikult ja pole tunda mingit konkurentsi. Selline tunnetus peab olema pärit väga kaugest ajast. Võib olla polnud sel ajal isegi veel õpitud seadma loomadele püüniseid ja territooriumid olid väga tinglikult jagatud ning vaid üksikute piiratud alade osas omaks kuulutatud. 

Päris õige, siiras, südamlik ja praktiline soovitus mõnelegi, kelle jaburaid sõnu mahavõetud puudest tehtud paberil ära trükitakse oleks "Mine seenele".

Tuvastatud vareskold. Täpsemalt liiki määrata ei oska. Mulle näib, et sarnaseid vareskolla lehti võib vahel näha ka paekivides.