Varasuvi ja 蝶

Niisama jalutamine ja rattaga sõitmine muutub ajapikku tüütuks ja igavaks. Et ümbritsevat, olgu siis  maastikku, jõge ja puudesalu või mõnda muud vaadet silmitsedes muutub inimene pahatihti hajameelseks või eksib tagasi mõtetesse, mis olid haaranud ta enda kütkeisse toas laua taga istudes, siis käepäraseks abiks pääsemaks taolisest ahistusest ning hoidmaks ärksat meelt ja ümbritsevat võimalikult suurema tähelepanuga jälgida, sobib käepärane ja mitte liigtülikalt kohmakas fotoaparaat. 

Hea pildi otsimine ja tabamine ei ole sel juhtumil mitte harrastus, vaid vahend, tänu millele õnnestub  püsivalt viibida hetkes, olla teadlik kohast, neid märgata ning täieliku tajuerksusega kogeda.

Koiduliblikad on viimastel päevadel pöörase kiirusega võsaservas edas-tagasi kihutanud

ega ole juba päevi kusagile pikemalt peatuma jäänud. 

Kõige vastupidavamaid on tähele pandud 

ja nad ongi pealtnäha sihitus tormamises 

jõudnud ihaldatud eesmärgini. 

Lapsuliblikas

sitikale võilillel
heitis kõõrdpilgu
ja tõusis siis taas lendu
jalgu katmas kuldne tolm 

Järg eelmisele

Eelnenud postituses viirust ei ole, aga tehnilistel põhjustel võib esineda häireid fotode vaatamisel. Minu vabandused. Nüüd ehk olen tulirebasega taas jõudnud kokkuleppele ja saame jälle hästi läbi. 

Selle tõenduseks ja üldise helge meeleolu toetuseks kohe postitan järjekordse lillepildi.

Lisaks jagan värsket uudist, et kremloidid avaldasid täna natsliidri plaani asuda 24. juunil paradeerima ja demonstreerima ja pidama oma võidupüha pidu. Pole vaadanud, kas meie meedia juba on seda kajastanud, aga eelmise postitusega haakub sedavõrd, et lausa õpikunäide selle kohta, kuidas esmalt avaldatakse meelepäraseid, st 10 korda vähendatud andmeid epideemiasse haigestunute ja surnute kohta, seejärel aga paralleelreaalsust nautides asutakse julgelt asja kallale. Head teed!