Liblikad ✅ kevad ✅ sõda 😼

 Eilne päev täitis ootusi, harilikud kevadvaksikud 

👉
 

 

ja koerliblikad 

 👈

 

sebisid võsaservas, 

 

 

üks lapsuliblikas laperdas uimaselt ringi ja jäi kohe silma kahele metsikule jõmpsikale, kes kaotasid enda üle kontrolli ja meeletu jahikirega tõttasid õnnetut putukat püüdma. 👇

 

 

Liblikaga on mul mingi side, sest ehk olnuks huvi teda pildistada, aga nende lastega mul side puudub, ehkki tegin paar pilti noist väänikutest. 👎

 

 

 

 

Eelmises postituses andsin lubaduse midagi arvata orkide koondumisest Ukraina piirile ja viimast ähvardavast ohust; vahepeal on sel teemal kõikjal palju arvatud, pole neid arutlusi eriti jälginud; küllap on juba keeruline olla originaalne, aga sai lubatud, seega järgnevalt põgusalt puudutaks.

Suurte sõdade puhul on näha olnud, et sammud ja vastusammud, mida kõik pooled peavad vajalikuks heidutuse jaoks, võivad lõpuks viia nii kaugele, et enam tagasi keerata pole võimalik ja kõige lihtsam ongi kusagil natuke sõdida, misjärel peab muidugi veel sõdima jne kuni lõpuks ongi sõda kokku soperdatud. 

Samas on ka kogemusi, et järeleandmiste kaudu õnnestub suuremasse sõtta  tüürida. 

Antud juhul on kõige lihtsam oletus, et moskoviidid taovad trumme ja maksimaalselt viivad (poolsajandi suurima kriisi ähvardusel, tuumakonflikti võimalusel mängides) väed nn dnr-i ja lnr-i "rahvavabariikide" aladele. Samm sellel teel kaugemale oleks Krimmist edasi tungida (tuues ettekäändeks viimase varustamise veega).  Muidugi on see voldemari ja kremloidide jaoks sõda USA-ga, soov varakult näidata, et Biden pole Euroopa ega kellegi teise jaoks mingi julgeoleku garant. Sisepoliitiliselt on efekt muidugi nõrk, puhkev vaimustus moskoviitide juures jääb leigeks, aga raskel ajal asi seegi. Miks ma arvan, et kremloidid lisaks ähvardamisele ja vägede liigutamisele (krooniviiruse leviku pidurdamiseks on sõdurite paigutamine välilaagritesse muidugi mõistlik samm) üldse midagi teevad, põhineb sellel, et viimaste ümberpaigutuste käigus on voldemar kuberneride jm tähtsamate ametite peale nimetanud mitu kaitseministri klanni liiget ja järelikult on tal mingid soovid, mida šoigu peaks täitma. Samas võib tegeväes olla üsna palju neid komandöre, kes oskavad orkide tavarelvastuse ja sõdurite ettevalmistuse osas kainelt hinnangut anda ja nende jaoks ei pruugi lahingutegevusse astumine tunduda väga meelitav.  

Just saabus teade, et väljas olla 18 kraadi, seega siinkohal lõpetan. 😺

Madalrõhkkondmeeleolu

 Oli viljakas päev, täitsin tähtsaid pabereid ja pidasin ametnikuga kirjavahetust ja langetasin (väga piiratud hulgale inimestele) olulisi otsuseid. Samas olin mingis järjest edasi lükkuva, hommikust lõunasse, lõunast tööpäeva lõppu ja lõpuks homsesse töise aktsiooni ootuses ja sellest jäi tunne, et päev on kuidagi ebaõnnestunud. 

 

 

 

 

Täitsin neid ootustundide tühikuid lugedes erinevaid mälestusi, mitte kuulsuste omi, lugedes luuletusi, selliseid, mis varsti koos enamiku kirjandusklassikaga ära keelatakse, aga sellegi poolest ei ole piisavalt silmapaistvad, et avaldataks antoloogiates.

 Ma ei ole siin vist kunagi otsesõnu andnud mõnda lugemissoovitust, täna teen erandi ja soovitan 6. aprillist ja mõneti totralt kulgenud päevast ajendatuna lugemiseks neile, kel mingi huvi võiks olla 60ndate ja SF kontrakultuuri vastu ja tahaksid besuretowearsomeflowersinyourhair tilulilule vastukaaluks midagi paremat, lugeda Emmett Grogani Ringolevio't, mida seni pole viletsa tõlkega õnneks solgitud.   

Võiksin lisada veel mõned luuletused, mis ette sattusid (nt W.B.Yeats The Second Coming jmt), aga vaevalt sellest lõbusamaks läheb. 

Tahtsin täna-homme põgusalt kirjutada sellest, kuidas voldemar on plaaninud USA presidendile vingerpussi mängida ja saadab oma orke Ukraina piiri äärde, aga jääb mõneks teiseks korraks.  

Vormi ja sisu harmoonia nimel lõpetan hoopis täna avaldet Vasja Oblomovi uue looga.