Möödunud suvel ühel vaiksel õhtul kui kass pühkis sabaga õues laualt maha kõrge jalaga grappaklaasi, arutasime elu ja inimeste üle ja selle käigus esitasin oma teooria, miks naabrimutt alati oma niidukiga just laupäeval ja pühapäeval raevukalt muru pügab. Seepeale pakkusid ajaloolased ja psühholoogid välja, et olen mingi uue teadusharu leiutanud ja nimetasid selle kas antropopsühholoogiaks või psühhoantropoloogiaks. Võib-olla on mõlemad harud juba olemas ja ma ei olnud esimene, kel mõtted taolisi radu pidi kulgesid. Teadus teaduseks, naabrimutt ja muruniidukid ei ole neil päevil hooajateemad.
Aga mingid antropoloogilised ja psühholoogia valdkonna ääremail hulkuvad mõtted tulid taas pähe. Sedakorda ma tean nende mõtete lätteid ka, nii et ega nad saa olla totaalselt algupärased ega uuelt metatasandilt võrsunud. Esiteks meenub, et keegi katoliku vaimulik tõdes kunagi, et pärast aastaid, mil ta on kuulnud pihtimisi, on ta jõudnud veendumuseni, et enamik inimesi ei saa kunagi täiskasvanuks. (Ma tean-tean, et ongi hea ja moes jääda lapseks ja bla-bla.) Ja sellele lisandus, jälle ei mäleta kelle öeldu, et on halb vaadata, kuidas mööda Valget Maja kooserdab mingi 6 või 7 aasta vanune, kuid silmas pole peetud Muski jõmpsikat.
Vot ja kogu mu teooria keerleb selle ümber, et saaks kuidagi inimeste käitumismustri ja mingite testide abil määrata inimeste vanust arengu ja küpsuse skaalal. Kui keegi on oma käitumises väga ebajärjekindel ja sõnades mõtlematu jne, siis hindaks teda nt numbriga 7. Ühik võib olla arenguaasta vmt. Kui keegi sogab midagi sellist, et kuidas peab käituma hoovis kakeldes, siis hindaks tema arenguaastaks 12-13. Siit saaks juba konstruktsioone punuda ja võimalike selgitusi anda, miks Y (aa 7) vaatab alt üles Xile (aa 12). Maneerid ja käitumine ja avalikkuse ees esinemine jne, on muidugi omandatav ja õpitav ning ei peegelda otseselt isiku aa-d. Ei pruugi olla näha, aga on olemas.
Eelnev ei pretendeeri olla tõsisem ja keerukam ja targem massimeedia keskmisest teadusrubriigi uudisest.
.JPG)