Hakkame siis grillima või?

Maal vanaisa ja vanaema juures oli välisuksest sisse astudes esimene ruum vöörus, see on siis vor hus ja Pärnumaal olidki majadel vöörused, mitte eeskojad vmt. Otse vööruselt pääses kööki, mis oli ka söögituba, aga paremale viis uks sahvrisse. Ei kõla ka just eesti keele moodi, aga sahver on sahver ja see ta oli. Konkurentsitult maja kõige salapärasem ruum, väikese kõrgel paikneva aknaga, alati jahe, seal käis ainult vanaema. Korra nägin, et mu tädi hiilis sinna ja tõi meile midagi, võis olla ehk moos?

Aga kui ma mõni kord üle ukse sisse kiikasin, siis olid seal kahes seinas riiulid, nendel olid savikausid ja klaaspurgid, lisaks paar ereda emailvärviga imelikku vändaga masinat, otsaseinas vist mingi suurem puuastja. Neid välismaa masinaid toodi vahel ka õue, peal olid kas inglise või saksa keeles hõbedaste tähtedega kirjad ja mul lubati neid isegi vändata. Parim pakkumine, et üks neist oli koorelahutaja ning teine oli võimasin.

Lisaks tuleb oli ilusate asjade ja otseselt gastronoomiaga haakuvaks

lugeda paks saksakeelne  kokaraamat, kus lisaks mustvalgetele fotodele olid ka suuremad stiilsed koloreeritud fotod. Tõenoliselt oli see Alice Urbach'i  So kocht man in Wien! aga võis olla ka juba hiljem Rudolf Rösch'i nime all plagiaadina trükitud So kocht man in Wien!, viimases olid vastavalt uuele puhtale vaimsusele osade toitude  nimesid muudetud ja muudki teksti ideoloogiliselt puhastatud, nagu praegugi tehakse. Muidugi näisid vahukoor ja maasikad piltidel lausa taevalikud ja polnud võrreldavadki nende metsmaasikatega, mida me koorega ja suhkruga sõime. Aga tõeline hit oli minu silmis omlett kukeseentega. Ebamaine kuldne hõrgutis. Kas maal siis mune/omletti polnud, seeni oli ka, aga pildil nähtud roog tundus olevat kättesaamatu unistus.

Läheme konkreetsemaks. Tegin täna hommikul selle unistuse teoks. Proovisin ja selgus, et ahjus 10 minutiga 180 kraadi juures küpseb väiksem/keskmine kukeseen ilusti ära ja ei muuda oluliselt värvi. Te mõistate - värv on äärmiselt oluline. Mõni mõte, kuidas mälupildina säilinud omletti pisut apgreidida, oli ka ja plaan oma kogemusi rakendada tundus mõistlik. Seega tegin pannile riivitud toorest kartulist võrgu, praadisin ühelt poolt ära, keerasin ringi, panin peeneks lõigatud mugusibulat peale, praadisin kergelt veel ja siis valasin pannile munasegu, lasin madalamal tulel kaane all pisut küpseda, viskasin seened peale ja aeglaselt praadisin kuni oli juba OK. Maitseained muidugi sool, pipar (pooleks roheline ja roospipar) ning natuke muskaati (õige pisut (!)) Kui oleks sellest pildi teinud, tulnuks fotot ikka intensiivsemaks kollaseks tuunida. 

Või oleks tulnud pooled munavalged kõrvaldada.

Täna hakkab siis üldrahvalik grillimine; ma ei ole sellel alal osav ning eriti ei hinda tüüpilist resultaati, vinsket ja pealt kõrbenud, seest kes teab kui valmis või toores. Mitte kunagi ja mitte kusagil ei ole ma saanud maitsvat sašlõkki. Kunagi keegi kaukaaslane kuulis seda kurtmist ja ütles lohutavalt, et ega ei saagi. Ning luges üles objektiivsed tingimused, mis peavad hea sašlõki tegemiseks olema täidetud. Igatahes peab olema massiliselt rahvast, tohutult pikk metallist vann täis hõõguvat sütt, peomeeleolu; kuidas see liha on eeltöödeldud konkreetselt ei mäleta, aga keegi teine asjatundja rõhutas, et ei mingit äädikaga marineerimist, alternatiiv oli hapupiim jne jne. Ei jäänud kõik meeldegi. 

Kui mul oleks kaheksajalga, paneks selle tükid vardasse.     

 

Korilane tõstis mässu

 Mine metsa! Sõida seenele! - Kas need on rahvameditsiini psühhoteraapilisest harust pärit soovitused? Ma just hakkangi metsa minema ja seenele sõitma. Kaasas korv, nuga, koer ja fotokas. Väga viletsaid seenepilte ei tahaks taaskord teha, aga kui seeni ei ole, siis võiks olla mõni liblikas. Polegi juba kaks aastat korralikult liblikaid pildistada saanud; sest ei ole neid näinudki. Tartus oli üks eravaldus, hoov, kus kasvasid ca 5 ruutmeetril ilusad ohakad ja kogu kesklinna ja Toomemäe putukakogukond tormas sinna kokku, pidasid pidu, korjasid nektarit, kaklesid omavahel; elu kees, sel ajal kui töölised palehigis, põuasel suvel Toome parki bensiinihaisus pruuniks mullaseks pinnaks nühkisid. Ja elurikkuse lappidel kasvasid mingid kidurad hõredad kõrred ning vedelesid hakkide laibad. keegi olla seal näinud siili!

Nojah, mul on selline tunne, et kui oled ühte maja näinud, siis oled näinud neid kõiki, sellised kandilised, pikemad või lühemad, kõrgemad või madalamad. Majadest ei tahaks praegu üldse rääkida. 

Kui metsast tagasi tulen, siis vaatame, mis sellest käigust sai. Jätkub. Täiendamisel. 

Niisiis: kõige rohkem on metsas puid; või neid on umbes sama palju kui sääski. Järgmiseks olid kukeseened, enamuses väikesed. Peamiselt tänu koerale võis näha, et metsa all on ka puuke.

Olin looduse eksootilise poole kuidagi unustanud ja mõttes ikka need liblikad ja muu romantika, nüüd siis (nagu öeldakse) vahetus kokkupuutes tulin tagasi reaalsusesse. 

Ma ei mäleta, kas kunagi kirjutasin sellest, et tuttav indialane/hindu, kes ammu kodunenud siin Eestis ja armastab seenel käia, (vabandan, kui ennast kordan) kirjutas sugulastele Indias, et küll oli tore, käisin metsas seeni korjamas... ning sai seepeale kiiresti teate, et suguvõsa kogunes kriisikoosolekule ja pandi rahad kokku ja leiti kõik vajalikud lahendused, et ta koheselt kodumaale tuua. Sest Indias on loodusest toidu hankimine kõige vaesemate ja meeleheitlikus viletsuses vaevlevate inimeste rida. Eks kulus siis hulk veenmist ja seletamist, et Eestis inimesed naudivad seenel käimist ning tegemist on põhimõtteliselt puhkusega ja jalutuskäiguga ning naudinguga. 

Kui selle teemaga veel edasi minna, siis teadagi on nii Euroopas kui ka Usa-s (küllap mujalgi) sageli piirangud seente korjamisele ja keelust üleastujaid karistatakse kopsakate trahvidega. 

Olen kunagi püüdnud seeni korjata kaugel võõral maal ja kohalikud viskasid kogu mu saagi minema väites, et ükski neist seentest polnud söödav. Aga kes teab... oleks ära söönud, oleks must' võib-olla saanud suur šamaan... või narkomaan.   

 

tõsine ja tõeline  

 

Ahjaaa, liblikad. Ainult kõige väiksemad ja hallimad vaksikud. Martafana!

LÕPP