Nädalavahetus
Ilm läheb ilusaks, tulevad puhkepäevad, metsad on täis seeni. Võib sõita Lõuna-Eestisse. Kui te ei ole juba liiga palju seeni sisse teinud. Dokument kaasa, et Läti piiri ääres ei tekiks sekeldusi. Ei mingeid ajalehti, uudistekanaleid ja valimisreklaame, ei mingit toolil istumist, ei mingeid makse (või õige pisut). Korjaks Ööbiku küla lähistelt, kusagilt Rein Sepa radadelt."Uusmärtrid"
Aastake tagasi oli selline puhang, mil igal võimalikul-võimatul puhul tsiteeriti ja kulutati ribadeks Voltaire'i «Mulle küll ei meeldi, mida sa räägid, aga ma olen valmis surema, et sa saaksid seda teha.» Ühtäkki oli "potentsiaalseid märtreid" hulgaliselt. Õnneks järgnes ca pool aastat pausi. Nüüd saabus Brüsselist Marju Lauristin ja Postimehe vahendusel kõlas see täna jälle. Kusjuures mitte eriti sobiva meelsusega jutu sees.
Ei tahaks süveneda teemasse Prantsuse 
revolutsioon ja valmisolek surra. Sellise postituse pidanuks tegema kaks nädalat tagasi ja pühendama 225 aasta möödumisele massimõrvadest Pariisis ja muudes linnades.
Millele siis tänasel päeval 225 aastat tagasi järgnes vabariigi väljakuulutamine.
Osa ruumist tulnuks pühendada neile kaunitele preilidele, kes olid valmis verest hullunud revolutsioonilisi despoote tapma ja hukati. Ja paljudele muile, kes olid meelekindlad ja leidsid lõpu kas giljotiini ja timuka või märatseva pleebsi käe läbi. Olete valmis ohverdusteks
sõnavabaduse nimel? Olete seda kunagi kuidagi
tõestanud? (Praalimine Kuku klubis Brežnevi päevil ei lähe arvesse, ehkki seda püütakse häbitul kombel glofitseerida ja heroiseerida.)
Lauristin omistab poolakatele ja ungarlastele
lahkelt (loe: "tuntud demagoogilist võtet kasutades") alaväärsuskompleksi.
(Või on see süvaanalüüs? Siis jätkame sellel tasandil. Väidame, et poolakad on
poolakad, ungarlased on ungarlased ja lauristiniaanid on
ida-eurooplased.)
Ida-Euroopa, meie karm ja ülekohtune saatus
Arvamusfestivali juttudest jäi kõrva mure ja probleem, et meid peetakse ida-eurooplasteks. Varemgi võis tähele panna, et hakati korraldame konverentse ja trükkima raamatuid ja materjale teemal "Eesti kuulub Põhjalasse". Lähiajaloost meenub ka president Ilvese ebaõnnestunud avaldus (esimese ametliku välis)visiidi eel (Soome) (vaimus: "Läti ja Leeduga pole meil midagi ühist"). Nüüd on va Juncker'i jutt erutanud mõnd niivõrd, et nt PM-is ilmus kirjatükk Ida-Euroopa neegrid. Rahunege, palun. Eesti on Läänemeremaa. See on olemuslik. Kultuurimõjud, kaubandus, ajalugu, geopoliitika (ei taha kasutada seda sõna), konfliktid ja elukorraldus jne põhineb sellel. Jätke hüsteeria selle Ida-Euroopa värgiga.
(Mida inimesed söövad, et Juncker'i nimetatud produktide värk korda läheb? Vorsti maitseomaduste asjus kaebused ikka Rakverre, bitte.)
Leedu presidendi kõne ÜRO-s (aga pr Kaljulaid rääkis pikemalt)
Kas meie ajalehtedest lugesin president Grybauskaite kõne kohta midagi... Ilmselt mitte. President Kaljulaidi kõnest ka mitte eriti. KK kõne oli nagu (üles soojendatud teise päeva) puder ja kapsad (tahaks muidugi, et olnuks assortii või popurrii). 😸 Kui midagi öelda ei taha, räägi kõigest. (Naiste kaasamine, empaatia, digiturvalisus, kliimamuutus, konfliktid, terror, rändekriis jt targa lapse jutupunktid.) Kõik. Vaikin. Taktitundest. Kõrgem diplomaatiline mäng. Mittealalise liikme staatuse nimel. Mõis-ta-me.Leedu presidendi Dalia Grybauskaite kõne 19. septembril ÜRO-s. Vaata videos:
http://webtv.un.org/news-features/un-stories/chinese/watch/lithuania-president-addresses-general-debate-72nd-session/5579428246001/?term=
(Venemaa delegatsioon marssis saalist välja. Enne, alguses või ajal, ma pole päris kindel.)
Ja kõne tekst:
Mr. President, Ladies and Gentlemen,
The topic of this year’s debate invites to focus on people and our responsibility to ensure their peaceful and sustainable future.
However, in today’s world such peaceful future is threatened as never before. Authoritarian regimes continue to kill with impunity, extremist ideologies treat innocent people with unspeakable cruelty and thousands die after leaving their homes in search for better lives. The world’s attention is now focused on North Korea and Syria, but the same methods of blackmail, bullying and aggression are being used by Russia in Ukraine and along NATO’s eastern border.
As we speak, around one hundred thousand Russian troops are engaged in offensive military exercises “Zapad 2017” on the borders of Baltic States, Poland and even in the Arctic. The Kremlin is rehearsing aggressive scenarios against its neighbours, training its army to attack the West. The exercise is also part of information warfare aimed at spreading uncertainty and fear.
Even more disturbingly, Zapad exercise is just one symptom of Kremlin’s inability to finally end its hatred towards the West. Despite Russia’s special responsibility to protect international peace as a permanent member of the Security Council, it violated the UN Charter by attacking Georgia, illegally annexing Crimea, and directly participating in the war in Eastern Ukraine.
Kremlin’s arsenal does not stop at conventional weapons. Russia continues to meddle in elections, conducts cyber-attacks and uses its “sputniks” to spread fake news and destabilising propaganda. Energy blackmail has long become Russia’s weapon of choice. In Belarus, just forty kilometres from Lithuania’s capital, it is building the unsafe Astravets nuclear power plant as a geopolitical weapon that fails to comply with basic international nuclear standards.
Ladies and Gentlemen, Abuses and indifference to basic international norms by regimes across the world are not unrelated cases. Too often they are a result of our collective failure to condemn and properly react to violations.
Time and time again we have no courage to enforce the rules that we ourselves create. We draw red lines in the sand and then pretend they don’t exist. This has to change.
Bullies are aggressive precisely because they are weak and insecure. That is why we must stop being passive observers and start calling things by their own names. Aggression cannot make anyone stronger. It can never earn anyone even a drop of respect. The only thing the aggression will bring is contempt, shame and condemnation. The international community has to take its share of responsibility. We cannot let fear win by closing our eyes to
The international community has to take its share of responsibility. We cannot let fear win by closing our eyes to violators, because it will only encourage them to go further. We must learn to read the warning signs, because abuse of human rights, nationalistic rhetoric and suppression of free speech explode into violence if ignored. Finally, we must change the UN. This unique universal body was created to save the world from wars. So far it has failed to fulfil this promise. Now we face the choice: either we give this organisation the voice to rise against the abuse or we will make it irrelevant. Thank you.
Noh, Leedu, 12 punkti.
