Ho-Ho-Ho ehk Kes kardab Jõule?

Jõulud on õige püha neile, kes on veendunud, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse ning et inimene on sündinud vabana ja erilisena. Ja ei peaks eriti muretsema.

Kui inimesel on kristliku õpetuse poolt pakutav kaart puudu, siis hakkab eriliseks olemise asi võtma groteskseid vorme. Igasugu gurusid ja maatarku sigib ja sirgub ja inimesed otsivad meeleheitlikult, millisesse erilisuse nišši neil õnnestuks pugeda.  

Miks räägitakse, et kingituste ostmine on justkui suur õnnetus, mis inimesi sel ajal tabab? Väga tore oli osta igasugu asju alates taignarullist ja lõpetades rannapükstega. Põnevust lisas, et mingi anomaalia tõttu piiksusid pea kõikide poodide kontrollväravad minu koti peale. Sain palju õlgu kehitada ja käsi laiutada ja naeratada, müüjad vastasid samaga. 

((Mitte)(ja)toidu lainel)

Läksin täna mängivast telerist mööda ja jäin hetkeks vaatama kahte tegelast, kes istusid kohvikulauas ja kiri ütles, et on "Otselülitus Tartust."  Lõik läks käima, reporter küsis (nais)toitumisterapeudilt: "Kas me peaksime enne Jõulu paastuma?" "Ei muidugi mitte!" vastas see rõõmsalt. Nii tore.

Sattusin vaatama filmi Chef (2014; Jon Favreau film, mängib ka peaosa). Muhe, kerge, lõbus, lihtne ja tujutõstev. Kriitikute hinnang väga hea. Kokatööst ja heast toidust. Tehke endale mõnusad kuumad võileivad ja vaadake. Kui tahate.

(Eesti film võiks olla sellisest "sibulasupist" (värske kogemuse põhja räägin) (vaid üks paljude sarnaste hulgast), kus puljongipaja loputusvees on kummised ja hamba all kriuksuvad valkjad ribad, mille peale on visatud kuivanud saia tükikesi, otsa asetatud kuhjake värskeid varrekesi ja kaks näpuotsatäit riivitud juustulaadset ainet.)

(Aga valge linaga laud oli ajaloolises barokses saalis!)

See oleks ägeülevõlli art house filmile sobilik taust. 

Tegevus ja intriig lähtuksid meie filmis sellest, et kohvikus/restoranis (kus liigagi sageli/sunnitult käin) on koka asemel tööl ettekandja ema, värvatud 10 aasta eest hädakorras asendama viimast põgenenud kokka. (Ikka niipidiJamittEEt kokk tütart soovitanuks ettekandjaks.) Lisaks - peaks filmis olema stseen, kus supisse valatakse  veini asemel  äädikat. Ja muid selliseid arenenud vaatajale mõistetavaid sümboleid.

On advendiaeg, st paastuaega ja  võiks juhust kasutada ning traditsiooni vaimus rohkem kalatoite süüa.

Läksin turule ja ostsin (üsna rahuldavast valikust) (õiglaste hindadega) mägihõrna ja tuura. Tavaarusaamas on paast lihatoodete vältimine. Tegelikult on mitteliha värk teisejärguline ja loobumine on keskne. Paast on loobumise harjutus. Väga aktuaalne, sest praegusel viletsal ajal on kesksel kohal enesele krabamine. 

Kuidas saaks täisväärtuslik inimolemine   keerelda ja pöörelda krabamise ümber? Õige vastus - ei kuidagi.

Esimese advendi jutt

räägib sellest, et

täna hommikul pannkooke küpsetades (see pole toidublogi!) lendas kena kook pannilt pliidi kõrvale põrandale. Ja eile õhtul tõusis minu puukuuri tagant suur kollane täiskuu. Järelikult võtsin koogi ja riputasin selle puukuuri seinale lindude toidumaja juures oleva naela otsa. Nagu kollane täiskuu. Samas on pannkook kuuri seinal parasjagu sürr (kaalun, kas saata majarahvale selle kohta mingi seletav teade). Ootan rasvatihaseid. Aga kui tuleb vares, siis on ka hästi. Tore kui ta lendab, õnneliku näoga, kollane täiskuu noka vahel üle taeva. Ja maandub kusagil eemal raagus kase latva kuud õgima.

P.S.

Mõni tund hiljem - (pannkoogid ja) sulavad numbrilauad on muidugi dalii-dalii, aga elu on palju proosalisem. Kook tõmbas servad üles (hoiatasin ju, et see pole siin Maitsvast Toidust) ja muutus mingiks torbikuliseks. Pimeduse saabumiseni ei olnud ükski lind selle vastu huvi tundnud. Seega ei mingit postkaardi pilti kahest tänulikust leevikesest, kes pannkooki nokkinuks.   

                                                        Rahulikku ja õnnistatud advendiaega! 
 

Riia Püha Jaakobus Vanema katedraal 

P.P.S. Ambitsioonikad plaanid (olgu lindude või kookidega) võiks, kuni Jõulud möödas, unustada. Sama võib üldistada igasugu kiusatustele veel aasta lõpus mingi erilise saavutusega silma paista.

Maroon 5 versus Winny Puhh

Oleks vast hirmus pilt, kui õudsed purjus ja tubaka järele haisvad lambanahksetes kasukates maamehed  tuleksid Toompeale kootide ja vikladega ahistama endistest ajakirjanikest naisriigikogulasi. Lossi tormaksid onu August ja Aavo ja Einu ja Elmar ja Endel ja Indrek ja Oskar ja Urmas ja Venno ja Vesso ja Villu ja Õnneleid. Hullem kui Viimse reliikvia kuulsad stseenid ja vähemalt sama suurejooneline kui vastav osa Eisensteini Oktoobrist. 

Omad poliitikud on kõik võrdselt armsad, olgu mõni neist siis omamoodi või lihtsama ajuga. Mööduvast aastast esimesi kokkuvõtteid tehes - arengud ületasid ootusi kiiruse/ulatuse osas.

Lootused Lätiga sulandumises täitusid (ületatud) ja suund püsib. Liivimaal käib põhja-lõuna sihis aktiivne siblimine, Riia saab meie tarbimismakse ja meie toome kaupu baltlastest naabrite juurest (nagu muiste). Riia on mõnusalt rahulik, vanalinnas pole mingit massiturismi märgata. Õhustikult sarnaneb rohkem Tartule kui Tallinnale. 

Andrus Ansip jutustas rahvale, kuidas tema tütar tuli Riiast lennuki pealt. Andrus rääkis muidugi  Lätist toodud õllest ja viinast. Aga lennujaamast oleks tulnud rääkida; odavamate lendudega ja paremate ühendustega Riia lennujaamast. 

(Raamatuid heade lennuühenduste läheduse tähtsusest ja nende tõmbest kirjutati juba XX sajandi viimasel veerandil. Kellelgi oleks ehk aeg mõnda neist sirvida ja mingeid järeldusi teha. Mitte lihtsalt rääkida 20 aastat ikka üht ja sama, kuidas maailmas kõiki kohutab pikk vahemaa Tallinna ja Tartu vahel jne. Muidugi tehti valesid otsuseid Tallinna lennujaama osas sel ajal, kui jukerdati Eesti Õhuga.)

(Kui mägieestlaste pojad ja tütred lendavad lõunanaabrite lennurajalt, siis me president lendas Kurrunurrumaale Stockholmist. Tore teada, et ka põhja pool on tõmbekeskused endiselt endises paigas.)

 

Paljugi võiks pajatada sellest, kuidas Aafrika riigid ja rahvad vaatavad lootusrikkalt meie poole, et me aitaksime neil interneti asja arendada. Aga eks see pärast esimeste sammude astumist läheb edasi juba oma loomulikku teed. Lootusrikkalt vaatavad nad meie poole ja panevad tähele, milliseid tarkuseteri meie valgustatud pead nende ette külvavad. 

   

Kokkuvõtete tegemisel peaks tähele panema, et tugeva lõpuspurdiga saab silmapaistva koha labiilsete ja ebaadekvaatsete edetabelis Barbi P, kellele andis tiivad alkopoliitika ja kes maalis Eesti maaelust  pildi, mis peletab siit eemale iga etiooplase ja sudaanlase.   

Enesetsensuuri korras hakkan 2018. aastal mõneti rohkem valima, kelle sõnavõtte ja mõttekäike tasub siin puudutada. 2017. aasta kangelased lahkuvad sellest šõust.