Translate

neljapäev, 7. veebruar 2019

Lisa eelmisele

Tunnen lõbustatuna ja olen tänulik.😹

On imelisemaidki kokkulangevusi ja näivaid (või mitte) juhuseid, siiski poleks lootnud, et Postimees võtab Elu24 rubriigis juba täna ette
(vt Naised, kes painduvad kui kringlid ehk ülevaade maailma kuumimatest joogastaaridest)

ja illustreerib nii õnnestunult minu eilse postituse mõnd teesi jooga teemal. Võtab ja publitseerib rea pilte akrobaatilistes poosides napilt riides või alasti joogastaaridest koos nende ägedate mõtteteradega.

Julgelt võib väita, et need kaunid naised pole sugugi rohkem alasti kui savimaalingutega sadhud/pühamehed Gangese ääres jpm, jmt. Nõus! 


Igor Mang ise on Kertu Jukkumi ja tema kolleegide tšakrad avanud! Planeetide seis valitseb! 🙋

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Istu, tööta, liigu, võimle



Vaatasin viimasel kolmel päeval juppide kaupa Kai Wai Wong'i filmi In the Mood for Love. Minu jaoks oli see pigem Christopher Doyle'i film, kuna köitsid just kaameratöö ja stseenide visuaal, taustad ja valgused. Filmist avaldatud fotodel ei ole need eriti tajutavad. Montaaž oli ka huvitav.


Istun arvutis ja töötan, tuleb tüdimus või kaob kontsentratsioon, vaatan järgmise lõigu filmist... ja nii kuni eilseni, kui ekraanile ilmus teade








Lisaks visuaalile on filmis läbivalt  kaunis meloodia, mida varemgi on ühes filmis kasutatud, aga sobis  ka siin hästi loo meeleoluga. Võib-olla lõigi suure osa filmi õhustikust. Ehk see ei kao YT-st;  kui pole midagi mõninga

melanhoolia vastu, siis siin ta on


Kuu lõpuks pean üle andma kaante vahel ja failina üsna kopsaka töö, mistõttu tuleb pikemalt arvuti ees või taga istuda. Tunnen, et mind tabab sirgjooneline ja kiire degradatsioon ja allakäik.

Vastukäiguna otsustasin iga päev ühe tunni vältel kõndida/koperdada/libised ja kukkuda ning jalutada väljas. Lisaks pühendada 20 minutit vanale heale hatha joogale, 2-3 harjutust, mitte rohkem. Sellised asendid ja harjutused, mida olen ju küll teinud, võiks jälle... aga tuleb välja, et päris jalgrattasõit see polegi. Ja lisaks veel 20 minutit klassikalist võimlemist.

 
Kestva jooga harrastamise jätsin katki arusaamisega, et see võib viia mõttetu nartsissismi ja eneseimetluseni. Hiljem leidsin, et mitmed juhised ja õpetajate seisukohad võivad osutuda valedeks ja vale praktika võib olla otseselt kahjulik. Natuke aega piisavalt mugavalt puu asendis püsida on OK. (Teised põhiasendid on veelgi lihtsamad.) Hingamise, puhastumise ja meditatsiooni harjutusteni ma praegu ei püüagi jõuda ja kaugemaid eesmärke ei sea.

Huvitav on jälgida, kuidas pahatihti  pärast mitut-mitut aastat igasugu budistlikku on nii mõnegi inimese Mina hoopis suuremaks paisunud. Ju kammitsaist pääsenud postprotestant rahuldab idamaise guruna poseerides/positsioneerudes saavutusvajadust. 

Lihtsamate joogatrikkidega võib odavat tähelepanu teenida küll. Mina kellelegi, kes teeb midagi põhimõtteliselt sarnast, midagi ette heitma ei hakka, ega taha ka kellegi illusioone hajutada.

Inimesed ju pingutavad neid luues.

Üks, kaks, kolm, neli, istun, töötan, liigun, võimlen, üks - istun, kaks - töötan, kolm - liigun, neli - võimlen.

teisipäev, 29. jaanuar 2019

30. jaanuar - 31. jaanuar

冬篭り

Lumi ja tuul


Eks neist ole räägitud ja kirjutatud palju.






Talveüksildus
lausvalget värvi ilmas
ainult tuule hääl

Matsuo Basho



                                                  


Võrreldes vihmaga on lumi väga vaikne tegelane. Ja erinevalt vihmast, mis ju veel voolab ja toimetab, lumi enamasti langeb maha ja siis on paigal.



Tuulest ja vihmast

Richard Brautigan sündis 30. jaanuaril 1935. Thomas Merton sündis varem, 31. jaanuaril 1915.

(Elus on huvitavaid vahemänge. Seisan Empire State Building'u tipus vaateplatvormil ja samas on kolm nunna. Üks neist küsib: "Kust te olete?" Mina: "Eestist." Tema: "Aaaa... see on kusagil seal..." Mina: "Kust teie olete?" Tema: "Montanast." Mina: Aaaa! Tean, tean!" Tema: "Aga kuidas te teate?" Mina: "Noh Montanas elas ju Richard Brautigan, tal on raamat ka  
The Tokyo-Montana ekspress." jaaaniiieedasi. Igatahes õde lubas seda raamatut ja Richardi asja uurida.)   😇

Mulle meeldib, kuidas Thomas Merton kirjeldab vihma. Ei oska seda lõiku lühemaks kärpida.  

Let me say this before rain becomes a utility that they can plan and distribute for money. By “they” I mean the people who cannot understand that rain is a festival, who do not appreciate its gratuity, who think that what has no price has no value, that what cannot be sold is not real, so that the only way to make something actual is to place it on the market. The time will come when they will sell you even your rain. At the moment it is still free, and I am in it. I celebrate its gratuity and its meaninglessness.
The rain I am in is not like the rain of cities. It fills the wood with an immense and confused sound. It covers the flat roof of the cabin and its porch with insistent and controlled rhythms. And I listen, because it reminds me again and again that the whole world runs by rhythms I have not yet learned to recognize, rhythms that are not those of the engineer.

I came up here from the monastery last night, sloshing through the cornfield, said Vespers, and put some oatmeal on the Coleman stove for supper. It boiled over while I was listening to the rain and toasting a piece of bread at the log fire. The night became very dark. The rain surrounded the whole cabin with its enormous virginal myth, a whole world of meaning, of secrecy, of silence, of rumor. Think of it: all that speech pouring down, selling nothing, judging nobody, drenching the thick mulch of dead leaves, soaking the trees, filling the gullies and crannies of the wood with water, washing out the places where men have stripped the hillside! What a thing it is to sit absolutely alone, in the forest, at night, cherished by this wonderful, unintelligible, perfectly innocent speech, the most comforting speech in the world, the talk that rain makes by itself all over the ridges, and the talk of the watercourses everywhere in the hollows!
Nobody started it, nobody is going to stop it. It will talk as long as it wants, this rain. As long as it talks I am going to listen.
Raids on The Unspeakable


Richard Brautigan kirjutab Arbuusisuhkrus tuulest; nagu ikka lühidalt ja täpselt.

A Love, a Wind

WE MADE a long and slow love. A wind came up and the windows trembled slightly, the sugar set fragilely ajar by the wind.
I liked Pauline's body and she said that she liked mine, too, and we couldn't think of anything to say. The wind suddenly stopped and Pauline said, "What's that?"
"It's the wind."