Kui Donald Trump eelmise aasta suvel ütles umbes kaheksa korda järjest, et ta ei mõista, miks Saksamaa ostab gaasi Venemaalt ja muudab Venemaad rikkamaks, ning ei soovi osta gaasi USA-st, küll aga soovib, et USA Euroopat Venemaa eest kaitseks, ega soovi oma kaitsekulutusi suurendada... ja taas otsast peale, et milleks rajada Nord Stream 2 ja suurendada sõltuvust Venemaast ja muuta Venemaad rikkamaks jne jne (ütles ta veel ja veel), siis ega praegu Münchenis julgeolekukonverentsil Merkeli juttudes sel teemal midagi asjalikku ei kuuldu. Lisaks külmale sõjale taasalgab kohe ka võidurelvastumine, Kremli kõrvadele nii meeldiva Realpolitik muusika taustal.
2019 Müncheni kõnedes on uudisväärtust väga vähe. Eesti publiku meeli ehk köidavad pildid, millel on kõrvuti Kersti Kaljulaid ja Ivanka Trump.
Aga samal ajal Sotšis... Valgevene president muutis üsna viimasel hetkel ära plaanitud osavõtu Müncheni konverentsist ja võttis poja kaasa ning kihutas Putini juurde Sotši. "Te ütlesite "Integreerume!" ja me tulime!" Putin ja Lukašenka kolm päeva suusatasid ja mängisid hokit ja tegid muud sporti, lisaks töötasid kõvasti ning lõpuks andsid pressikonverentsi. Lukašenkat võiks tsiteerida pikalt, aga lühidalt kokku võttes koorus välja mõte, et arutati integreerumise asja ja saadi selgeks, et niipea, kui inimeste peades on integreerumine toimunud, teevad presidendid, kui rahva ustavad teenrid, selle teoks (ja siis võivad rahulikult võimu edasi pärandada oma lastele).
Kuna rõhud olid üsna hästi paigas, siis tundub, et kolme päevaga sai lähenemine sellele küsimusele kahepoolse mõistmise vaimus paika. Nõukogude Liit 2 juba kumab silmapiiril. Valgevenelaste lõimimist saab olema üsna õpetlik kõrvalt jälgida.
Mis ehk polnudki Putini jaoks Sotšis neil päevil kõige olulisem. Tõeliselt võis ta rõõmustada selle üle, et istub seal koos Rouhani ja Erdoganiga.
Millel pikemalt ei peatu, aga Erdogani eest Venemaa muidugi oma punktid teenis.
Hoopis tuli meelde reformarite ridadest poliitiku Tatjana Muravjova poolt 2011. aastal lendu lastud kujund:
"Minu jaoks on lõimumine kahesuunaline tee, kus liiklejad peavad
üksteisest lugu ning kus lisaks kokkulepitud reeglitele ollakse üksteise
suhtes heatahtlikud ka valdkondades, mis pole reeglitega piiritletud.
Integratsioon on kahesuunaline protsess ja ma olen veendunud, et see
protsess on lõputu. Integratsioon ei saa kunagi valmis ega saavuta
ideaali, kuid selle nimel tuleb pidevalt tööd teha ja sellele peab kogu
aeg tähelepanu pöörama. Vastasel juhul seisame silmitsi sotsiaalsete
probleemidega, mille hind ja mõju on meile kõigile karmid." Seejärel kõik muudkui kordasid seda "integratsioon on kahesuunaline". - Oodake, mõelgem pisut. Kahesuunalisel teel liiklus toimub kahes vastandlikus suunas, kahes erinevas reas. Loodetavasti kulgeb seal liiklus lõputult või vähemalt võimalikult kaua, kõik kenasti omas reas ja omas suunas. Kahesuunalisel teel toimuv lõimumine on loogiliselt võetuna ilge pauk, laupkokkupõrge, pikemat harutamist nõudev ummik ja hulk kannatusi. Tahate sinnapoole, palun võtke see rida, tahate teisele poole, teie rida on seal. Kenasti, korralikult, viisakalt, nagu liikluses peab (peaks).
