Eile oli Vanemuise suvelavastuse esietendus Kammivabriku sündmuskeskuses, Orwelli 1984 instseneering. Käisin vaatamas ja nägin, kes olid ennast selle sündmuse puhul näitama tulnud. Teema on ikka piisavalt kuum ja trendis, et meelitada ligi tähtsaid isikuid. Viimased jagunesid isikuteks ihukaitsjatega ja ilma. Ja ajakirjanikeks, kes vb toibuvad kunagi suvetrallarite ülevaadete koostamisest ja vahelduseks joogitopsiga ja erinevate sõrmemärkidega 100 foto galeriidele publitseerivad sündivate suvelavastuste arvustusi. (Kuna mul läks 30 sekundit, et meelde tuletada sõna "arvustus", siis ma ei püüa kelleltki seda leivatükki eest ära rabada. Vaid üldistatult märgin, et 1984 lavale toomine on õige ja hea; lavastus ise jäi aga kuidagi liiga ühtlaseks, vähekontrastseks, emotsiooni lainepikkus eriti ei kõikunud, üksikud kohad olid lavastatud traditsiooniliselt ekspressionistlikult (mitte et ma midagi teaks eesti teatri ajaloost vmt) ja osa kulges nagu laul Tuulevaikus meeskoori esituses ooperist Kihnu Jõnn (mehed trümmis vaevaliselt sõudmas läbi udu) vmt. Publik sai vaikselt kihistada vaid 1,3 korda.)
Lõppude lõpuks - nii head raamatut ei filmiks ega võrdväärselt heaks lavaprojektiks ei ole võimalikki ümber vormistada.
Eheda ja meeldejääva ning ereda elamuse saamiseks tuleb võtta 1984, eemaldada ja asendada kaaned, välja rebida esileht, sõita Valgevenesse ja elada kaasa sellele, kuidas luka kütab seal sõjaseisukorra meeleolu ja õpetab teisitimõtlejaid kahetsema, ülestunnistusi andma ja võimu armastama.
Garanteeritud, te ei pettu. Ja ilmselt jääte vahele ka. Pole välistatud, et mõne kuu või aasta pärast jõuate tagasi Eestisse ja vaatate ringi värske ja heldinud pilguga.
Lisatud pildil murtud endine võimukriitik tunnistab üles kõik enda ja teiste kuriteod Valgevene, selle rahva ja palavalt armastatud juhi vastu. Sellel tasemel õudust on väga keeruline lavastada ja näidelda.
Jah, just see toimub 21. sajandil ja aastal 2021. "Oi kas tõesti?" reaktsioonide mängimise võib juba lõpetada.
