Olin sel nädalal Võrumaal ja eemal netist, nutist, uudistest ja tüütust plärast. Leebed ilmad, ilus loodus ja kenad inimesed. Järvel sõidetud, kalagi püütud, ujutud. Ei teinud sellest idüllist ühtegi pilti. Siiski - mõned suvised pildid on sellest, kuidas noort piiritajat lendama tuleb õpetada.
No mis teha, kui leiad abitu linnupoja sõidutee servas väga kohmakalt mööda maad liikumas. Õnneks olid tiivad terved, lind korras, vaja vaid kärbseid ja parme püüda ning väikese harjutamise tulemusena hakkas taipama, et noka otsa torgatud putukas tuleb alla neelata. Nüüd on lind headesse kätesse usaldatud ja küll ta elu pärast üht õnnetut päeva jälle lustiliselt ja lennates edasi läheb.
(Piiritajale lendamise õpetamiseks tuleb tema peopesale võtta (kummikinnas peaks käes olema!) ja kätt üsna kiiresti ülevalt alla tõmbama, mistõttu tema tiivad füüsika toimel laiali lähevad, instinkt juhatab õigeid liigutusi tegema jne.)
Tulin sellest nö isolatsioonist tagasi ja infoväljale kappama ja midagi pööraselt rõõmustavat ei leidnud. Uus tselluloosi tehase plaan. Mula rohepöördest võib ju ajada, aga metsa peaks ikka korralikult raiuma, eksole. Ja vee läbi tehase laskma, muidu voolab niisama. Kui siis metsa enam ees ei ole, on tuhamäed ka kaugemale näha. Ja väike mereveereostus Sillamäel käib hea elu juurde.
Vabadusvõitleja Enn Tarto lahkus siit ilmast. Poliitikutest oli ärasaatmisel näha Ratast ja Lotmani ning mõnda inimest endistest konservatiividest, Tartu linnapea oli kohal, Mart Niklus, Lagle Parek ja Eve Pärnaste muidugi. Seoses Nikluse ja Tartoga meenub lugu, kuidas Tarto saabus vangilaagrisse, kus varem oli istunud Niklus, juhtkond ja valvurkond olid mures, et läheb jälle suureks jamaks, tuleb ülitülikas eestlane jne. Aga rahunesid maha, sest Tarto oli väga stoiline ja rahulik poliitvang, kes ei kuulutanud pidevalt välja näljastreike ja ei kirjutanud kaebusi.
Uut presidenti pole ikka veel leitud ja istuv vana president korraldas praamiõnnetuse ja pani ühendusele Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahel punni ette. Muidugi ta ei ole süüdi, ma tean.
Igapäevased numbrid kasvavad, peagi on kolletel ka ilusamad nimed kui eelmistel, punk ja rock kolle, folkkolle, ooperikolle, koguperekolle jne. Kolmas laine tuleb meeleolukalt, aga neljas laine novembris saab olema üsna nõme - uus tüvi, kolmandad süstid jmt, selge see, pole vaja bussijaama mustlaseidel ennustadagi lasta.
Aga jupp suve on veel ees, tomatidki puha rohelised, liblikaid ei ole veel viitsinud pildile püüda ...
Ühe Võrumaa liblika pildi siiski tegin, olgu see lootuse ja muutuse, lõputute võimaluste ja täiustumise sümbolina hea enesetunde nimel siia lõppu lisatud.
