John Gordon (1776 - 1858) oli sõjaväelane, Lordide Koja liige, üks oma aja rikkamaid šotlasi, enam kui kahe tuhande orja omanik, lambakasvatuste pidaja (millega seoses väevõimuga küüditas ühelt oma Šotimaa saarelt tühjade kätega ja puupaljalt elanikud Kanadasse). Üsna noore mehena, aastal 1804 tegi ta suure ringreisi Egiptuses ja jättis kõikjale, kus varemeid, templeid, hauakambreid jne külastas, maha sissekraabitud, uuristatud või värvitud kirja
Muidugi on teisigi 19. sajandi alguse tuntud tegelasi, kes on Egiptuses oma nime kuhugi silmatorkavasse sambasse või seinale jäädvustanud (nt Rimbaud) ja vb suhtuda sellesse rahulikult (mitte et XXI sajandil võiks sarnaselt oma nime kuhugi seinamaalingu juurde kraapida!). John Gordoni reisil muid silmapaistvaid tulemusi ei tea olevatki. Kuna see nimi Karnaki templi ühel sambal silma jäi, siis tegin sellest pildi ja otsustasin uurida, kellega tegu, mis asjus jne.
Oli seda siis vaja...
Ei maksa neid Egiptuse asju uurida, needus ja liigne uudishimu ja mis kõik veel.
No kui kõik teavad, et va John Gordon käis Egiptuses 1804 ja nii ka ausalt kirjutas, siis miks pidin leidma ja pildistama I n Gordon 1828? Kas ta läks tagasi ja leidis, et peab veel juurde kraapima? Miks ajalugu sellest vaikib?
John'ist ja mõnest teisest Egiptusega seotud Gordonist ma rohkem ei pajata, ajaloo käik on imestusväärne ja mõne Gordoni, kes Egiptusega seotud, tegevuse näitel võib selle üle pikemalt mõtisklema jäädagi.
Mul on väike kogu peamiselt 20. sajandi algusest pärinevaid reisikirju, mille lugemine annab sageli huvitava lisanurga, heidab valgust kohtadele ja inimestele, kes neid on kirjeldanud.
Roomikautodel läbi Sahara on huvitav, sellel 1922. aastal alanud retkkonnal oli kaasas ka filmimees.
Seal on nt meeldejääv peatükk, kuidas prantslaste ekspeditsioon Niigeril
kohaliku rahva rõõmuks krokodille kõmmutas.Samast ajast on muu hulgas Egiptusest ja Luxorist pajatav Jaan Lattiku reisikiri Lõunamaale, mis algab nii ilusati: Päikest ma tahtsin näha, ilusat soojamaa päikest. nt märgib ta ära, et Karnaki templi sfinkside alleel näitas näokatet ette sättiv araablanna Lattikule keelt.
Suht naljakas on R. Halliburtoni reisikiri Jaht imedele (seiklusrikas maailmareis). Teda võib lugeda praeguste reisiblogijate eelkäijaks. Kuidas ta eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel suutis oma elu korraldada pidevalt reisides ja seejuures veel väga head sissetulekut teenides, on tõepoolest kadestusväärne.
(Kaugemast ajast võib nimetada mitmeid suuri autoreid, kelle tähelepanu Egiptus köitis ja tänu kellele on meieni jõudnud kirjeldusi, mis ajaliselt märksa lähemal selle suure ja imetlusväärse tsivilisatsiooni õitseajale (Herodotus, Strabo, Plutarchos jt).) (Samas on juba antiikaja lõpul erinevate rahvaste esindajad templite ja hauakambrite seintele kraapinud nimesid ja muid lühiteateid.)
Kohalikud arheoloogid loodavad, et lisaks seni põhjalikult uuritud Kuningate orule ehk idapoolsele orule, tuleb uusi huvitavaid hauakambreid välja ka läänepoolsest Ahvide orust, kuhu maeti vaaraodest madalamal positsioonil olevaid isikuid. Kui need hauakambrid ei ole rüüstatud, võib sealt tulla huvitavaid leide, ehkki mitte kulda jmt.
