Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...

Seenelugu

(isegi ei tea, kuidas jälle juhtub, et kirjutan midagi seente teemal... loodetavasti ei kujune sellest mingi maine)

Mälu järgi tsiteerides, siis ühel läti kirjanikul oli umbes selline lause: Kui surengi ära, siis vähemalt olen seent maitsnud. Alati ma sellest ei juhindu, aga praegu tuli küll umbes nii välja. Ehkki väikest eeltööd siiski tegin. Äsjase seenesöömisega lõppenud lugu hakkas hargnema nädalavahetusel suure sula haripunktis.

Läksin pühapäeval välja, lihtsalt hoovi, vihma sadas, taevas hall, muru oli kohati juba porine ja jalajäljed vett täis valgunud; siin-seal oli räpast lund ning üksikuid jäiseid laike, varesed tegid tuulega võideldes taevas  sööstlende. Vaatasin seda lohutut halli pilti ja peas kumises mõte, et midagi tähelepanuväärset ja meeleolu tõstvat võiks kõige selle kiuste ja keskel leiduda. Ja ühtäkki märkasin maasikapeenra servas miskit eredat kollakat laiku, mis lähemal uurimisel osutus seenekolooniaks. 

Järgnevalt määrasin need seened oma kasinate oskuste kohaselt ära ja leidsid nad olevat puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes), mis on talvine seen ja kuulub šampinjonilaadsete söögiseente hulka. 

Võtsin vastu põhimõttelise otsuse, et need seened peaks (mahus üks-kaks seenekübarat) ikkagi ära maitsma. Ma ei ole selle poolt, et süüa putukaid või vegan kotlette, aga üldiselt olen ikka valmis proovima igasugu kraami. 

 

 

 

 

Korjasin täna mõned neist silmailu pakkuvaist seentest ära, eemaldasin jalad, pesin kübarad puhtaks, praadisin soola ja võiga kergelt ära ja asusin maitsma. 

 

 

Ei õnnestunud pärast esimest kahte seent pidada ettevaatuspausi ja ärevalt jälgida enesetunnet. 

 

Sõin kohe kõik järjest ära. Väga maitsvad seened. Paigutan otse kitsemamplite kõrvale ja natuke veel ettepoole. Subjektiivne hinnang seenesööjalt, kellele eriti ei maitse kukeseened ja puravikud jätavad ka üsna ükskõikseks. Sirmikud - vot on maitsvad seened. Vabalt võib arvata ka teisiti, ei vaidle. 

Noppeid ja pudemeid orkidest ja mordorist

Täna on päikest, palju sinist taevast ja tuntavaid külmakraade. Kõigest -13, aga üks veetoru siiski külmus ära. Ei osanud kahtlustadagi sellist ohtu. Ootame siis sula.

Jõuludeks sain kingituseks Innocentius III Inimolu viletsusest ja nüüd loen. Seoses püha Franciscusega ja mingitest muudest raamatutest meenuvad XII sajandi elu-olu kirjeldused, kus on juttu tolle sajandi pöörasest kombelõtvusest jmt. Eks üldvaates oligi see periood ehk kontrastsem ja värvikam kui üldiselt arvatakse. Igatahes tekst on üsna karm ja lööv. 

 Tahaks kirja panna mõned tähelepanekud ja killukesed orkide maailmapildi alustest ja kõrgemast võimukorraldusest ning selle korralduse silmnähtavast lagunemisest... ja siis selle nähtuse mõneks ajaks unustada. Ei tea, miks on meie ajalehed hakanud tsiteerima igasugu möla, nagu nt postalkohoolse sündroomi all kannatava dimoni säutsud jmt. Järgnev on seega vabastav kirjapanek, teadvuse vulin ja teraapia. Kõige lätetele ning toimuva algusesse ajas tagasi rännata ei tahaks, siis kuluks tohutult vaeva ja aega (kõik need allveelaeva uppumisega seotud seigad ja õhitud elumajad ja taasalanud sõda Itškeerias ja pantvangikriisid jne jne). 

Alustaks sellest, et on saal, kus istuvad kõige värvikamad, sihukesed rollimudeli orkid, duumorkid, ja nende esiork kuulutas, et kui on huiloo, siis on mordor, ja kui huilood ei ole, pole ka mordorit. 

Mingis osas sellele vastu vaielda ei saagi. Kui see alusteadmine on omandatud, et mordor see on huiloo, siis on selge, et Za rodinu, tähendab "huiloo eest". Ja huiloo ise väitis, et 99% orkidest on valmis kõik rodina eest ära andma. Võib ka nõustuda. Eriti kuna orkidel palju miskit anda ju polegi. Peale oma elu. 

Kõik teavad, ametlikud telekanalid ja isikud kinnitavad samuti, et nende elu on sedavõrd närune, et ei omagi erilist väärtust. Isegi nende kirikus kuulutatakse sõnumit, et valik on põhiliselt kas surra enda oksesse lämbudes või saada tapetud sõjaväljal. Päris lihtne valik. Ja kui juba see vaim on kogu karjale sisse läinud, siis täiesti loomulikult ilmuvad välja organiseeritud "sõdurite lesed", kes kutsuvad üles, et sõtta saadetaks kõik mehed, muidugi ilmse alasõnumiga, et surma saamise võimalus tuleb anda kõigile. Ja kuristiku poole see seakari sööstabki. Selline ongi orkide baasharidus.

Inimesed, kes on pikemat aega olnud tegevad sõduriemade organisatsioonis, ütlevad, et nad ei saa praegu mingeid murelikke signaale sõtta saadetute emadelt, orkid on täiesti apaatsed ja leppinud sellega, et inimesed on täielikult riigi jaoks ja meelevallas ja võim võib nende elu ja surma üle otsustada.

Kogu selle surmahulluse bakhanaali keskel toimub erilisi sündmusi ja liigub väljapaistvalt värdjalikke tegelasi. Populaarsust kogub huiloo kokaks nimetatud prigožin, kes äsja jalutas laibakottide vahel ja kuulutas, et need juba lähevad koju, ja mitte vähem värdjalik rogozin, vat enam-vähem olekski oma koti saanud, aga natuke läks mööda. On neid, kes arvavad, et rogožin teatas ukrainlastele prigozini asukoha. 

😹 EI, IKKA VASUPIDI. krt - prigozin-rogožinini

Mainitud prigožin, kes õigupoolest ju karistust kandnud vana pätt ehk urka, kelle palgasõdurid pole ikka veel märkimisväärsete sõjaliste saavutusteni küündinud, sõimab avalikult mordori kunagist presidenti medvedevit, praegust kaitseministrit ja kindralstaabi ülemat ja keda aga heaks arvab, v.a. huilood.

Kas tal on vähemalt lõbus?

Pisut meenutab ta tegelast Patriarhi sügisest (José Ignacio Saenz de la Barra), kes küll mõnda aega valitsejat teenides hulga väidetavate reeturite ja vandenõulaste päid maha raius, aga mõne aja pärast kurva lõpu leidis. Millegi pärast arvan, et progožin kõrge vanaduseni ei ela, vaatamata heale tervisele võib kõngeda isegi varem kui huiloo või siis vahetult selle järel.

Kõige mustasajalisemaid tüüpe, kes tavatsevad flirtida üheaegselt ja läbisegi stalinismi ja õigeusuga, on muidugi palju, neile näib, et huiloo on kindlalt nende paadis ja samas aeg-ajalt nende tiibu ikkagi kärbitakse ja mõni raevukas koguni võib elust ilma jääda.

(Või on peremees nii lahke ja laseb poolhullunud vanamehe asemel õhkida hoopis selle tütre. Matustel õhkus kadunukese isast kergendustunnet ja rahulolu, kohati märgatav rõõmuvirvendus näol näis olevat siiras.)  

Mordori erinevad neonatsid, marurahvuslased ja impeeriumiiharad on novorossia fännide kallid seltsimehed. FSB-l ja mordori natsidel on ammune koostöö ja sidemed. 

 (Mis  eksperimentidena algasid juba KGB aegadel 80ndate esimesel poolel.)       

Kui on sõda, siis paratamatult on keskmes sõjaväelased. 

Osa nendest on muidugi lootusetud karjeristid ja lurjused, väike osa on professionaalid,  tühisel osal on midagi ohvitseri aukoodeksist. Valdavale enamusel neist pole seda sõda vaja. Kõige enam võidavad toimuvast need, kes kusagil piisavalt ohutus kohas saavad 6 kuulise "osavõtu" eest kõrgemad pagunid, palgalisa ja suurema pensioni. Sihukesi argu lurjuseid on moskoovia armees nigu kirjusid koeri. Seni said nad koos muu isikkoosseisuga tegeleda varastamise ja hangeldamisega, nüüd tahaks end ehtida sõdalase ja kangelase oreooliga. 

Õnneks ei ole võimalik konstrueerida orkide hordile sellist juhtimisahelat, kus alates ülemjuhatajast kuni 5-6 astet allapoole oleksid igal tasandil adekvaatsed komandörid. Varastena olid nad suurepäraselt organiseeritud ja kõik töötas stabiilselt, aga pole ju võimalik, et säärane bande tuleks toime millegi asjalikuga.
 

Piisab vaid neile näkku vaatamisest, et hinnata tüüpide taset.    

 

 

Valitsus ja kremloidne administratsioon ei ole mingi "kollektiivne puutin", valdavalt on nad peremehe ees värisevad teenrid, kes poliitika kujundamisel ei mängi mainimisväärset rolli. Lahendavad vastavalt oma võimetele tehnilisi küsimusi.

Muidugi ei kanna väike arg voldemar kuidagi välja stalini rolli. Sestap on ka julgeolekuteenistused muutunud (keskmiselt käpardlikeks) erinevatele salamõrvadele spetsialiseerunud brigaadideks. On asjatundjad mürgitamise alal (silma paistnud ja laia tuntust kogunud korduvate ebaõnnestumistega), on kirve ja noaga tapjad, aknast välja viskajad, poojad, õhkijad jt.  Viimasel ajal jääb mulje, et need üksused on viidud isemajandamisele ja teenivad omatulu nn oligarhide tellimusel. 

 

Muidugi, ajad on rasked, lisaks veel segased ning parem on enne suuremat taplust kõik kõigi vastu leida õige jõuk ja võimekas pealik, kus on rohkem lootust ellu jääda. 

Seni aga võitlevad FSB ja armee teineteisega läbi intriigide, sabotaaži, propaganda ja muude hübriidsete võtete. Kes veel selles võitluses liitlasena või oma huvides kaasa lööb või lähiajal sekkub, pole veel selge, aga järjest enam hakatakse otsima ebaedu ja läbikukkumiste süüdlasi, reetureid ja äraandjaid ja läheb tõeliseks tantsuks.