2024 Esimene päev

 Pole paha, sinine taevas, natuke päikest ja veidi värsket lund. 

Oleks viitsimist, võiks paari tunni pärast

veel korra jalutama minna ja nautida vaadet Supilinna katustele ja imetleda suitsevaid korstnaid.

Aasta lõpetamise pidu toimus uues reaalsuses ja moodsa trendi vaimus - kõik võisid kartmatult kohale tulla, sest kes just parasjagu krooni viirust ei põdenud, oli seda hiljuti teinud.  

 Eilne vestlus jäähäältest jätkus jõekaldal kulgenud jalutuskäigul.   

Samal ajal lendas üle Tartu kaks Türgi lennukit, mis suundusid Peterburist Istanbuli. Liinil näib reisijaid piisavalt olevat. Eilsele peole toodi aga kange schnapps hoopis Chișinău lennujaamast ja joogi nimi oli (erinevaid tõlgendusi pakkuvalt?) Grape. Moldova teemat sai siis põhjalikult arutatud. Ja muuhulgas seda, et moldaavlased on oma veinide ja kangema alkoholi üle uhked ja eestlastest on neil selles osas lausa kahju. Viin, marjaveinid ja õlu, see pole küll mingi elu, eksole. nojah.

Moldaavlaste vaade ei pruugi ühtuda käesoleva blogi seisukohaga. 

Hoovis on kibuvitsal ilusad punased

marjad (mida pole iial näinud, et ükski 

lind neid sööks!) ja puidu-sametkõrges 

on samuti esimesed väikesed kübarad 

välja upitanud, seenesaaki on loota 

kunagi veebruaris, ma eeldan.

  

Häid Jõulupühi!

 

Lõpp halb, hea on alguses

 Vaatasin Scorsese Killers of the Flower Moon. Hea film, Scorsese, teadagi. Natuke vähem rõhuv, aga meenutas filmi Silence. Killers oli lavastatud ja mängitud ilma naturalismita, ilma liigse ja rõhutatud tundlemiseta, valdavalt hillitsetult. Osa sellest  illustreerib teesi, et rumalus on kuriteo toimepanemise üks eeltingimus, igatahes on kohtlasel tüübil lihtsam kuritegu/tapmist sooritada. Muidugi oli mängus ka targem ja salakavalam tegelane, kes jääb eelöeldust väljaspoole.  Igatahes pahad olid  mängitud väga meisterlikult ja üldistusjõuliselt. Erinevalt Silence'ist sai mõned korrad isegi naerda, sest eks nii ju ongi, et erinevad olukorrad või tegelased võivad mingil põhjusel või teatud nurga alt ühtäkki tunduda ka koomilistena. Rumalad ja tahumatud ja labased inimesed ju üldjuhul ongi koomilised, aga samas tüütud ja pahatihti kahjulikud, nii et tavaelus ajavad nad suht harva naerma. 

Või mis te arvate?

Meelelahutuseks ma eelistan Scorsese lõbusamatelegi filmidele ikkagi Woody Allenit. 

Aga WA-le ma kedagi teist vist ka ei eelista. 

Juhuslikult silmasin paari viimasel aastal moskoovias toodetud teleseriaali, millest muidugi vaatasin väikest murdosa, aga nende sündmustik toimus XX sajandi 70-80ndatel (siis kui Brežnev valitses). Ja mida ma nägin - moskoviidid, kes on 20 aastat tootnud filme ja seriaale, kus lakeerivad stalini aega, et kõik on 30ndatel ja 50ndatel trullalalaa ja koga on täitsa tore vunts, ning elu on idüll ja lill... siis nüüd äkki bresku aeg ja kohe ühiskorter ja 15 inimest koridoris peldiku/vannitoa sabas ja kõik nii kole ja kommunistid väga vastikud tüübid jne jmt. Ilmselgelt orkidel inimhingede insenerid töötavad selles suunas, et stalinism oli hea ja elu juhi valitsemise ajal helge, aga hiline nõuk periood, mida kindlasti keegi mordoris võiks hakata taga igatsema või siis kprf oma propagandas saaks kasutada, oli väga masendav (ja huiloo ajal on elu ikka väga tore! ja läheb aina toredamaks 😼).  

Filmide asjus veel seda, et leidsin sellise koopa, mille nimi on rarefilmm.com ja asusin seal kohe raskemate filmiloojate kallale, aga mitte suure eduga, ikka üleliia väsitav ja seepärast jäävad tiheda jutustaja tekstiga ja üle kolme tunni kestvad teosed praegu pooleli. 

Ja siis arvasin, et meelelahutuseks vaataks seda värsket Barbie filmi... VIGA

See ei ole mitte ainult väga halb film, see on ebaõnnestunud halb film. Ainus küsimus, mille selle hindamisel tuleks lahendada kõlab nii - kas Barbie film on veel nõmedam kui Peerupärdik?