Hommikust lõunani

No nii, hea uus ilm... maailm... tere, tere! Eks leiab ju ikka vahel juba hommikul, et on mingi põhjus stressata, isegi kui ei pea kuhugi minema ja kõik paberid on saadetud ja tehingud tehtud ning on selgunud, et kantseliidi ja registri sümbioosis tekkinud krüptilised sõnumid ei tähenda minu jaoks midagi fataalset. Kindel märk peidetud surutisest on kui peas keerleb mingi totter lauluke helisevast muusikast või eesti šlaagrite lõputust varasalvest. Seepärast viimastel päevadel panen tiksuma mingi YT playlisti, et mingi positivchik tümpsuks, parem ikka kui kohalik popp, mis võib tabada raadiost. Sissejuhatuse lõpp.

?Mis siis täna hommikul muusikast ette kobatas? Tubli tund lüürikat ja meloodiaid kõik AI tehtud. Lihtsad ja lõbusad ja kergesti mõistetavad ja veri-veri positiivsed.  

Eile hommikul leidsin, et puidu sametkõrges kasvab ka sellel talvel minu hoovis peenra kõrval oma paku juures. See on lahe. Natuke ma omas kergemeelsuses ja mõtlematusega olen tema kasvuala õgvendanud, sest üle-eelmisel aastal võtsin seenekobara kõrvalt ühest servast mulda ja ja püüdsin seent levitada teiste remmelga või jalaka pakkude pragudesse. Pole ma mingit seenekasvandust suutnud tekitada. Seened kasvavad ikka vaid seal, kus nemad ise on otsustanud olla.

Tunnen pisut puudust sellistest hommikutest, mil esimene kohv saab joodud kusagil väljas, kohvikus,   kõlavate buongiorno'de saatel.

Ma oskan nimetada vähemalt tosin ärkamise viis ja hommikusse sisenimist, mis on ebameeldivad ja pole nagu tahtmist päeva alustada, aga ega ma vedelema ka ei suuda jääda. Kui üleval, siis üleval, kui ärganud, siis lõpuni.  Kui meenutada varasest noorusest kogemusi, mida pakkusid matkasellina ärkamised, siis neid küll ei tahaks uuesti kogeda. Või kaugemate sugulaste juures külas olles ärgata ja vedada näole naeratus, mis varsti sinna krampub ja hangub. 

OK. Nüüd ma olen juba piisavalt kuulanud igasugu Coffe Shop Ambience'i ja Bossa Novasid. Kisub läägeks. 

Hea võimalus teha nüüd midagi asjalikku, kütta ahju ja muud vajalikud toimetused ära toimetada.

Ahjud said nüüd köetud ja kirjad kirjutatud ja loetud ja pool igapäevast elu elatud.

Taasilmus Kenkō. Jõudeaja võrsed. Peaks uue ilusama eksemplari ostma. Rein Raua tõlked kipuvad vahel olema kuidagi tuimad, on selles süüdi akadeemilisuse mingi rõhuv-suretav vaim või ei tea mis, iseloom vb. See on selline meditatiivne raamat, peab endal lauanurgal lebama, vahel loed paar lehekülge suvalisest kohast ja siis paned jälle kõrvale, hea teada, et see on samas lähedal.

Mõneks päevaks hälbisin muudest lugemistest ja süvenesin netist leitud arhiividesse kus on muuhulgas erinevaid allikaid 70-90ndate Kremli poliitiliste telgitaguste kohta. Väga huvitav on kõrvutada tollastes siseringi liikmete päevikutes kirja pandut dokumentides leiduvate faktidega. nt Afganistani tungimise kohta, või ka hiljuti natuke rohkem kajastatud Eesti (nsv) otsuse kohta enda seadused ülimuslikuks kuulutada ja üldiselt 1988. aasta kohta, mis oli kindlasti üks huvitav aasta siinkandis.

Nojah, kümme aastat sõdisid seal Afgaanimaal ja selle jooksul olid täitanud punaarmee inimkaotused ligilähedaselt sama suured nagu on täitanud orkidel Ukrainas viimastel aegadel ühes kuus.  Kordavad ikka aastaid 1941-1944.  Täna sel teemal ei peatu.

Liikluskeerises

 Ületasin rohelise tulega ühe, teise ja kolmanda tänava, selliseid 2 rida kõrvuti ja ristmikuga ning autode vooluga siit ja sealt suunast; lõpuks jõudsin vaiksemasse kohta, kus oli veel üks foor autodele ja jalakäijatele, polnud seal ei esimesi ega teisi, politsei mikrobuss veeres aeglaselt mööda, lasin sellel 20 meetrit eemalduda ja ületasin tänava. Buss pani sisse tagumise käigu ja sõitis minu kõrvale. Avatud aknast palus ametnik mul bussi kõrval natuke edasi liikuda ja kui peatusime, siis esitas küsimuse: Kas teate, miks ma teie poole pöördun? vmidagitaolist. Vastasin: Ületasin teed punase tulega. - Kas oskate põhjendada, miks te seda tegite?  Ja sellel kohal mina vastan muidugi, et - Kui autosid ja liiklust ei ole, siis luterlased ootavad punase tule taga, aga katoliiklased lähevad üle tee. 

Kas ma teadsin, et nii pole mõistlik vastata, muidugi; kas ma oleks tahtnud teisiti vasta? ei oleks. Mina olen minu vastus, minu tegu, minu iseloom ja muidugi minu saatus ja see vahesaatus oli 40 eurtsi trahvi. Kusjuures ma ei ülbitsenud ega olnud konfliktne, ei vaielnud ega seletanud. Mainisin, et sellise rikkumise eest kohas, kus on parkla ja kõik inimesed siiberdavad suvaliselt sõiduteed ületades ja autode vahel laveerides jne, oleks ehk võinud piirduda suulise hoiatusega, aga ametnik oli veendunud, et reegleid peab jälgima võimalikult rangelt. Mõlemalt poolt oli meie vestlus viisakas, aga punktivõidu naljatavas leebuses ja pingeid maandavas mängus sain ikkagi mina. Roolis olev ametnik turtsatas aeg-ajalt, mis tema paarilisel natuke vaipa alt tõmbas, aga no ei ta taganenud, ikka et meil on silmad ees ja taga (on neil ikka fikseeriv kaamera, mis tahapoole näitab? eks vist ikka on.); nägite, et me oleme, aga ikka ületasite... Tegelikult ma lasin neil paarkümmend meetrit edasi sõita, aga olgu pealegi. No ja siis veel võrdlus, et kuidas autojuhid ikka seisavad jne, pole tegelikult pädev. Ma ikkagi ei vaielnud, mainisin, et võin vestelda seni, kuni ta arvab, et peaksime, aga ei taha nende aega raisata.

Mis sõnumiga ma sel teemal siis lõpetaks? Grammikene minu suhtumine politseisse muutus, sest neil peaks ikkagi olema teine lähenemine, kui vahikoeral, kes midagi kaitseb. Selline rohkem kogukonnatundlikum ja inimesega häid suhteid taotlev. Natuke vist targem. Ma vihkan halbu pedagooge, oma võimu näitavaid inimesi jmt. 

Kas ma hakkan edaspidi liikluseta tänaval seisma punase fooritule taga? Kindlasti mitte.  Lisaks olen ma liikluses alati üliviisakas, tänan viipega autojuhte, kes sebra juures peatuvad jne. Võib olla, et see politseinik on protestant ja talle ei meeldi märkused vabakirikute liikmete kohta?

Vist ei ole seda naljakest siin varem avaldanud - Küsivad nunnad kloostrikooli tüdrukutelt, et kelleks nad tahavad saada, kui suureks kasvavad. Tüdrukud siis vastavad, et kes õpetajaks, kes lauljaks, kes kokaks jne, aga üks vastab "Prostituudiks." Kuidas-kuidas, küsib nunn õhku ahmides. "Prostituudiks," kordab tüdruk kangekaelselt. "Ohh, Jumal tänatud," ütleb nunn, "ma kuulsin alguses, et "protestandiks". 

No ja sellega on tänane postitus lõppenud. Minge rahus! (Ja olge liikluses tähelepanelikud!)  

Reageerin kiirelt ja raevukalt

 Venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov püüab, ma usun, et ta siiralt püüab, teeb seda ka täna kordusilmunud Eesti Päevalehe arvamuses, milles langetab hinnangu, et Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel osalemise õiguse ära võtmine on rumal, kahjulik ja valesti ajastatud. Olla "lihtsalt rumal" otsus. 

Selle sissejuhatuse peale tahan esiteks küsida, kas see on vene šovinismipisikust tingitud, et venelane AŠ julgeb eestlastele õpetada, mida nad oma riigis peaksid tegema ja kuidas targalt toimetama? Väga levinud suhtumine siinsete tiblade hulgas. Ja veel tahaks teada, milline oleks õige ajastus, kas see oli minevikus või tuleb see tulevikus? Enne mida või pärast mida? Seda vastust tahaks tõesti kuulda. (Muidugi on teada, et siiras vastus tiblunnide poolt oleks, et "las jääb nii nagu on" ja ägedamate turbotiblunnid tahaksid vastata, et "andke meile kõik õigused ja tehke vene keel teiseks riigikeeleks (seniks kui moskoovia teid jälle ära okupeerib). Nii palju lühidalt sissejuhatuseks.

Esitab siis kaheksas punktis nö küsimused.

Esimeses punktis küsib, kas eesti elavad Vene kodanikud ei ole juba päris meie inimesed.

Oleneb "meie" defineerimisest, aga nad tõepoolest ei ole Eesti kodanike moodi absoluutselt (kui välja arvata väike hulk eesti rahvusest tiblastunud isikuid). Eesti kodanikud ei käi valimas VF presidenti ehk demonstreerimas oma lojaalsust huiloole; nad ei käi 9. mail Eesti vallutaja sümbolile lilli viimas ja ei kaitse hüsteeriliselt vallutajate tankimonumenti, nad ei lasknud 2014 aastal Krimmi annekteerimise puhul õhku rakette, nagu seda tegid lasnamäelased ja vb mujalgi need venelased, nad on kindlad, et nad vabastasid 1944. aastal Eesti ja kõik tehased ja majad ja muu on nende ehitatud ning ilus elu oli Eesti NSV-s (aga seda selle pärast, et venelased andsid viimasedki viinerid ja leiva eestlastele suurest lhkusest ära ning ise elasid või ja liha kaartidega kuni nõukliidu lõpuni).

Et AŠ-l on õnn tsiteerida "meie inimeste" küsimuses Piret Hartmani lolli väljaütlemist, jätab küll külmaks. Piret Hartman on poliitik ja loll; aga mille üle imestame või milles kahtleme?

Teises punktis mainib, et Putiniga kohtus Kersti Kaljulaid - taas tagasi eelmise lõigu lõpu juurde: Kersti Kaljulaid on loll, ebapädev president, kõik: täiesti inimesest lähtuv, üksikisiku roll ajaloos jmt.

Nii et küsimus on, et miks me karistame... vastan tõsiselt, aga sarkastiliselt: selleks, et te saaksite kisada "ušemljaajut". Me ju tunneme vene inimese psüühet, te panete kõik tugev-nõrk skaalale. Paneme siis teie küsimused ka. Kuna tiblad ei usu, et mida võiks olla antud või tehtud lihtsalt heast tahtest jmt, nad hindavad seda kui nõrkust ja muutuvad järjest orkimaks. Viiamse 30+ aasta jooksul ei ole eesti naiivsed lootused, et tiblad kuidagi integreeruvad jmt, täitunud. Ja eriti praegu on tundlik aeg.

(Kas ma tõesti teen selllised mammutpostituse nüüd?!)

Kolmas küsimus meid ei puudta, sest hetkel selliseid moskoovialaste kaebusi meie ei lahenda.

Neljas küsimus, et kes hakkab Narvas ja Sillamäel valimas käima? Vastus väga lihtne - EV kodanikud.

Viiendale küsimusele on lihtne vastus, et Eesti riigi seisukohalt on kindlasti parem, kui riigivastase tegevusega seotud inimeste poolt ei saa hääletada, kuna nad on juba vangis vmt. 

Kuuenda küsimusega on AŠ mingi loogilise konstruktsiooni jalgadelt pea peale pööranud, selles on loogikaviga, usun, et minu lugejatele on see selgelt näha.

Seitsmes küsimus on väga kistud ja ei vääri kommenteerimist.

Kaheksas küsimus on sissejuhatuses jällegi suur kurtmine ülekohtu üle, mis kurja Eesti on mordori kodanikele teinud; tahaks siinkohal lugeda ka seda, et oleme piiri kinni pannud ja ei ole lubanud tibladel siit ära kolida. See tõepoolest parandaks meie julgeoleku olukorda tunduvalt. Ma olen selles kindel. 

Kokkuvõtteks: mordoris on sadu tuhandeid orke, kes on läinud Ukrainasse vabatahtlikult raha eest tapma. Eestis on vähemalt kümneid tuhandeid, aga võib olla ka 100 000 orki, kes on uhked mordori üle ja huiloo on nende silmis õige juht. Eesti ühiskonnal ei ole õnnestunud nende meelsust muuta ja keskpikas perspektiivis ei õnnestugi. Aga me ei pea neid sallima ja kõige vähem peaksime kuulutama, et "integratsioon on kahesuunaline" ja muu sarnane idiootsus. Kahjuks on ohud, et segakoolides hakkavad ilmnema eesti laste juures venestumise probleemid ja muud sarnased ohud, on reaalsed. 

Kahjuks ei hakanud meil toimima dekoloniseerimine, mis mitmel pool mujal 90ndatel toimis, selle otsustamatuse viljad on kenasti küpseks saanud.