Liberaalid? Vihm. Memuaarid.

Täna on ideaalne ilm panemaks ahju veidi rohkem puid. Hommikul langev lumi asendus hiljem mingi jäävihmaga; oli natuke tuisku ja õuele tehtud jäljed olid varsti kadunud. Toas passides otsustasin, et täna peab netist, st ajalehtedest hoiduma, sest need jauravad ikka edasi samal teemal, et kas lollid ja vabad ("vabad"?) võivad ERR-i kavas olla ja millal sobib ja millal mitte ning selle juurest nad jõuavad kekseldes transideni jmt; vaatasin pealkirjad üle. Jätkasin hoopis Padjamärkmete lugemist ja tegin lõunaks pastat kammkarpidega. 

Kui peaksin olema nii edev, et hakkaksin oma maailmavaadet kuidagi täpsemate poliitiliste terminitega defineerima (ja kohe olengi ja teengi), siis nimetaksin end klassikaliseks liberaaliks. Ei näe mingit vastuolu, et suudan/suudaksin rahulikult elada ja toimetada ühiskonnas, kus on institutsioone, organisatsioone, kihistusi, üksusi vmt, mis kannavad konservatiivset viisi ja vaimu. Miks ma liberaalina peaksin ennast sellistest nähtustest häirituna tundma? Konservatiivsus kannab ikka mingeid traditsioone ja ühiseid väärtusi, liberaalid müttavad aga uuema mõtte ja laadi vagusid kündes. Kui ühiskond on üldiselt terve, siis kumbki pool ei tunne end teise olemasolust häirituna ja ei topi oma nina teiste asjadesse ega provotseeri.

Konservatiivsus on loomuldasa suunatud kogukonna sisse, liberaal on pigem individualist. Konservatiivsuse väljapoole sihitud suund põhjustab ohtlikke olukordi ja on sageli lõppenud suuremate konfliktide ja sõdadega. Klassikalise liberaali jaoks ei ole tavaoludes vastaseks/vastandiks mitte konservatiivid kuivõrd vasakpoolsed (vanad, uued, uueduued jne, neid on ikka juba mitu ringi olnud).

Eelkirjeldatu on muidugi idealiseeritud pilt. Mingi tasakaalupunkt ja platoo, millele võisid eelneda verised vapustused ja õudused ja kohutavad lõhenemised.  (Tuli meelde laul "It's Oh So Quiet".)

Tagasi olulise juurde. Kui poleks viimase nädala sees gnocchisid-njokisid juba teinud, siis teinuks kammkarpe njokidega ja proovinuks midagi sarnast, nagu teeb minu viimase aja lemmikkokk Olivia YT-s siin , kes eriti aega ei raiska ega näita, kuidas ta mitu minutit midagi lihtsalt hakib vmt.

Muid teooriaid kõrvale jättes, kuulun vist nende hulka, kes jälgivat muutusid ja muutuvaid inimesi lähtudes oletusest, et toimumas on mõnevõrra ulatuslikum ja võib olla ka mõneks ajaks kogu järgneva suunda mõjutav inimkonna olulise osa nn "evolutsiooniline" hargnemine. Sügavam protsess, mille käigus osa inimkonnast suudab jätkata senisel tsiviliseerituse kasvamise rajal, paljudele aga tundub, et liiga raske ja keeruline on olla tsivilisatsiooni osa ning jätkaja ja vaja oleks midagi lihtsamat. Väljendada saab seda mitmeti, igatahes on vaja ennast lahti ühendada. Põhimõtteliselt nihilistlik ja egotsentriline hoiak on nüüd kuidagi saanud nimeks "uusliberaalsus" või halvemal juhul öeldakse lihtsalt "liberaalid". 

Väljas on ilm vihmaseks kiskunud ja kui ennem veel arvuti näitas, et on 0 kraadi ja oli ka null sadu ja tuult, siis nüüd on +1 ja vihm. Korraks lähen veel välja ja küllap saab siis teravaid elamusi otse taevast.

Elementaarne, et sageli või reeglina on väljapoole suunatud agressiivsetele vooludele omane läheneda vasakpoolsele platvormile. Ilmselt tekib see vajadusest olla toetatud mingi hulga ja massi poolt, sest vasakpoolsus on olemuslikult suunatud massidele ja peibutab hulkasid. Seepärast pole midagi eriskummalist, et nüüdsed "neoliberaalid" on tegelikult vasakpoolsed nihilistid, kes kannavad mingit nihestunud karjavaimu. Milline sidus ühiskond taoliselt baasilt sünnib, on juba nähtud Demokraatliku Kampuchea näitel ja Põhja-Korea näol (Korea Rahvademokraatli Vabariik 😼).  Proletariaadi vabastamine või planeedi päästmine või 1% rikkamate raha laiali jagamine kõigile võrdselt vmt õigustab muidugi kõiki drastilisi meetmeid.

Veel kord lugemislauast. Lõpetasin Navalnõi memuaaride Patrioot tõlke lugemise. Olen erinevate vangla- ja laagrimälestustega üsna hästi kursis, aga need on olnud n liidu aegadest ja veel varasemast, kuni dekabristideni vist. Dostojevski Märkmeid surnud majast, Šalamov ja Solženitsõn mõistagi, lisaks hulk muid dissidentide mälestusi ja eestlaste poolt kirja pandut. Veidi värskemast perioodist Limonov ja tema vangistuses viibimisest. Viimases oli juba juttu, et vene vangide kultuuris on toimunud olulised muutused. Eks perestroika aegu algas võmmide ja pättide põimumine ja lähenemine ja vastastikku kasulik koostöö; nüüd on pätid juba ametlikult kuulutatud mordori uueks eliidiks. Need kes läksid vanglast või laagrist ukrainlasi tapma ja siis poole aasta pärast said patukustutuse ja ordeni ja võisid naasta kodukülla ja seal koolis lastele õppetunde anda ja/või õpetaja ära vägistada. 

Navalnõi raamat erineb enamikust sarnasel teemal kirjutatud raamatutest paratamatult, sest suurelt osalt on tegemist vangistusest välja saadetud teadetega, kus on ka kirjeldusi, aga rohkem on kirjutamise ajal aktuaalset teavet autori käekäigu kohta. Ja tugev inimene kirjutab neis oludes ja olukorras lähedastele sõnumeid, mis tunduvad optimistlikud ja kujutavad ümbritsevat kohati koomilisest vmt vaatenurgast. Nii nagu peabki. Võib juhtuda, et mõni lugeja ei taju, et naljatlevate kirjelduste taga on masendava kinnipidamiskoha paine, kohati kurnatus ja kohutav külm, näljastreigiga kaasnevad kannatused, tagakiusamine jne. Vabanemise järel kirjutatud ja laiemale publikule sihitud tekstid on muidugi realistlikumad ning ei pea sedavõrd kellegi tundeid säästma. Ja lõpuks ilukirjanduses võib üldse kõike naturalistlikult ja täie eksistentsiaalse ängiga kujutada.

Kui eile käisin korraks väljas asjatamas istus hoovis lumise puu peal lind, üsna julgelt sõi seal iluõunapuu vilju. Tunnen ainult väheseid kõige tavalisemaid linde, ka arvukalt esindatud linde kohates ei pruugi teada, kellega tegemist. Tegin paar fotot ja googli otsingu ja sain teada, et oli hallrästas. Tema ei ole haruldane lind. Nüüd ehk edaspidi tean. 

Sain kingituseks eelpool mainitud Sei Shōnagon'i Padjamärkmed ja hakkasin nimetatud memuaaridega paralleelselt lugema, kunagi olen seda osaliselt lugenud ingliskeelses tõlkes ja ühel eksamil mõjus see hindele väga positiivselt (eks ma targutasin seal jaapani varasemate ja euroopa hilisemate sajandite kultuure kõrvutades üsna julgelt, aga ju õppejõule meeldis). Selle raamatu võiks pooleli jätta ja edasi lugeda siis, kui olen jõudnud Kyoto'sse, paraku ma ei tea, millal see aset leiab. Kevadel mitte, pole võimalik. Enne sügist ei ole see võimalik. Peab selle sügise ja Kyoto suhte endale selgeks tegema, et kui romantiline või eksootiline seal oleks ringi sahistada. Piltide peal on vihmavarjud muidugi ilusad ja kühmus kujud nende all ka vahvad, aga kuidas see päriselt oleks, ei tea.

Raiskan aega

 Jõulude ja aastavahetuse ajal ma telerit ei vaadanud, oli vaja inimestega koos istuda ja aega veeta; ei osanud teleprogrammidelt ka midagi oodata või loota. Nüüd loen lehtedest mingeid pöördumisi ja seletusi ja vastulööke, ühesõnaga erinevad inimesed on kultuurisõtta tormanud mingis etenduses olnud stseenide pärast. Täna päeva teisel poolel ei viitsi tööd teha, seepärast teen nüüd järelvaatamise, et aru saada, miks progressivistide ja "äärmustagurlaste" (FriideberkVaheri termin) vahel kähmlus käib.

Löön pastlaga muldpõrandal takti, sõrmitsen kannelt ja hakkame aga vaatama,

Onlainis: ütleks, et esimesed 4.13 on igavad ja väga pingutav on jälgida treppidel ja koridorides kooserdamist; 6.13 S. Ilves... mega, ei tea, mis nüüd rahvas teada saab; vist olid tsensori käärid tsiktsirik teinud ja ei midagi põrutavat; üks igav näitlejajutt Pääru Ojaga; järgnevalt ikka koridoris kellelegi muusikule selline oluline küsimus - "kuidas inimene jõuab ideeni mängida harfi?"; 14.30 - mul on juba võimatult igav, kas see on meelelahutus?; 20.08 mingid Morna näitlejad räägivad midagi endast (kuidas ma küll aega raiskan... skandaalselt); 23.49 näidatakse grimmitoas olevat Vaarikut; Jüri Nael seletab midagi identiteedikabaree kohta, et mis see on jne; 31.25 variatsioonid vana hea pioneeriporno teemal; 33.00 see drag show meenutab hoopis ühest Kusturica (vist ikka tema) filmist stseeni kolkakülas perestroika tuules tööle hakanud striptiisibaarist (ainult et topelt ilma erootikata); 39.10 ma kardan, et mul võib hakata nii igav, et ma ei mäletagi, et kunagi nii igav oleks olnud, miks ei oleks nad võinud lavastada näiteks Kuninglikku kaelkirjakut (pean silmas Mark Twaini tekstil põhinevat etendust) vmt; 43.48 ma aiman, et nüüd siia on pandud see pirn ja pauk jmt; 45.22 lõppes see stseen laste loopimisest ära ja hakkab idee ja teostuse autoriga interjuu; vahepeal pole nagu midagi ja 48.20 - õnneks sai läbi.

ERR näitas aasta parimal ajal GLAMUURI... Algus surmavalt igav ja teine pool oli mingi tudengite koolisisese aastalõpu peo kava.

2024 viimane päev

Näib, et saame valge aastavahetuse, sajab päris tõhusat lund. Ennelõunal oli veel päikest ja sinist taevast.

 Alustasin hommikut omletiga, millel oli võrguna praetud riivitud kartulist õhuke kuldne põhi ja sellel võiga kergelt praetud puidu-sametkõrgese kübarad ja peale valatud munad (miinus üks munavalge). Kui kirjelduse põhjal tekib kujutluspilt, siis ehk on see ilusamgi kui produkti foto. Igatahes 1 lõpmatust hulgast võimalikest maitsvatest omlettidest.

Reisimine, suhtlemine erinevate inimestega erinevais paigus ja kokkamine kuuluvad minu lemmikuharrastuste hulka, järelikult ning mõistetavalt olen mõnda aega Anthony Bourdaini fännanud (mõõdukalt). YT on hiljuti ilmunud mingi ülevaade tema elust ja toimetamistest. Ei midagi lausuut ega sensatsioonilist. Mõtlesin tema saatuse üle, mitte teadlikult juureldes, pigem teadvuse alumisel tasandil jäi tiksuma. Võin eksida, aga tundus võimalik, et ta otsustas elust lahkuda kuna väga intelligentsena, väga tegusa ja edukana, palju kogenuna, hästi tegelikkust tajuvana jne jmt, mõistis, et oli elus kõik ammendanud. Olnu kordus, kolmandat või neljandat või veel rohkemat korda. Sõltumatu, edukas, illusioonidest vaba ja tark,  ei leidnud enam midagi uut ja  köitvat. Võib olla see ei olnud nii; hoopis oli vaid mõne minuti või tunni pikkune koflikt ajukeemias, pole ka välistatud.

Eelnevast tõukudes kandus mõte sellele, et millisel aastakümnel oli XX sajandil keskmiselt kultuursemal ja intellektuaalsemal ja parajalt kõrgel ühiskondlikul positsioonil asuval inimesel kõige huvitavam ja lihtsalt parem elada.

Sajandi esimesel kümnendil võis olla üsna tore elu aristokraatidel (ehkki mitte igal parunil) või suurkodanlusel, samuti ka heal ametikohal olevatel akadeemikutel, õpetlastel ja arenevate teadusharude teadlastel, kirjanikel ja kunstnikel vastavalt nende edukusele, buršidel vastavalt rahakoti paksusele, muudega asjad kahtlasemad. No ja alates 1914. aastast läks kõik pikemaks ajaks uppi. 

Enne viiekümnendaid aastaid pole erilist õnneaega Euroopas ja USA-s mõtet otsida. Kirjanikud ja kunstnikud on 30ndate Pariisi ja 20ndate Berliini kujutades küll midagi ligitõmbavaks meenutanud ja mananud, aga kas ikka see näljasena romantika nautlemine oli reaalajas tore, arvan, et pigem mitte või ainult natuke. Gängsterite ja dekadentide aeg, võin nendest tehtud seriaale ja filme nautida, aga selles ajas elamine poleks minu valik.

Viiekümnendad on tänu kuuekümnendatel järgnenud reaktsioonile nagu keskaeg valgustusaja retseptsiooni kohaselt, valiks sealt mõned kirjanikud ja natuke glamuuri ja natuke biitnikute olemist. Ehkki viimaste kohta on Neal Cassady naine meenutanud, et nende elus oli võlu ja hoogu märksa vähem kui üldiselt arvatakse, suurema osa ajast vahtisid niisama ja kurtsid, et maru igav on.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnedatel oli Läänes elu muidugi kirjum ja huvitavam, hästi kindlustatud, üsna loominuline, igasugu mäsu ja rähklemist, vaimusegadust kuni terrorismini, popkultuur ja vastandkultuur, bluus, džäss ja rokk, filmikunsti ja kirjanike  kuldaeg jmt. Kui sealt õnnestuks kaotada viski järgi haisvad noored vasakpoolsed õppejõud, kellest hiljem said professorid ja kes koolitasid välja järgmise põlvkonna organiseeritud haritlaskonna neomarksistid ja kõikvõimalike aktivistide iidolid, oleks tore, kahjuks aga võimatu.     

Selliste aktivistide lemmik Kersti Kaljulaid kurtis ja soovis äsja, et meie teadlased rohkem räägiksid kliimamuutuse probleemist, rohepöördest ja aitaksid poliitikutel rahvast valgustada ja meelsust kujundada. Ta vist ei osanud aimata, et osad teadlased on ikka tõsised inimesed, kes on harjunud rääkima põhjendatud ja analüüsile tuginevat juttu. Ja siis varsti kirjutaski Postimehes doktor Agu Laisk energeetika teemal suhteliselt lihtsalt mõistetava artikli. Tõsi, vaevalt et sellise, mida Kersti, kes võiks oma tahtmiste ja soovidega pisut ettevaatlikum olema, ootas. Muidugi teda argumentidega ja faktidega ei veena, kui need õige ideoloogia alla ei paindu. 

Ja see artikkel lõpeb nii:  Kas elektrivõrgu seisukohast väike saarerahvas Eesti peaks ohverdama end ammu enne, kui ookean tõusma hakkab, ja seda idee nimel, mille teostumist või luhtumist meie suuruses rahvas üldse märgatavalt mõjutada ei saa? Mina seda ei teeks, või vähemalt ei kiirustaks esile pugema. 

Õige ideoloogia on kõik, mõtlemisvõime pole midagi.

Ehk tasuks ka lugeda raamatut Ten Global Trends Every Smart Person Should Know; R. Bailey, M. L. Tuply.

Teisalt tasuks lugeda Rooma Klubi esimesi üllitisi (ja veenduda, et nende prognoosid olid väga puusse).

Mõne päeva eest käisin turuhoones ja veendusin, et ikka veel pakutakse mitme erineva kala marja. Vahelduseks ja muidu lapselikust uudishimust peaks ju mõnda ostma ja võiks proovida midagi sellest valmistada, mõtlesin. Ja tegin teoks. Ostsin paraja hulga ahvenamarja. Ahven on üsna ebamugav kala, aga marjaga võiks olla lihtne toimetada nagu iga teise marjaga.

Eesti keeles olevad kalamarjaga retseptid on naljanumber. Pane törts kaaviari või lõhemarja selle või teise asja peale; kulinaarne seiklus missugune. 

Midagi väga ägedat ma ei leidnud mujaltki. Aga õnneks meenus, et Vahemere ääres süües pastat merisiilikuga, tuli pähe mõte, et sarnase, kuid toorainelt lihtsama pasta, võiks teha mõne kala marjaga. 

Kastme alus üsna tavapärane - praetud sibul, küüslauk, marineeritud väikesed peperonid, ingver, siis lisaks soolale ja piprale natuke peterselli, törts kanget õunamahla ja sorts riisiäädikat, pisut võid ja pasta keeduvett.

Kas paneks mõne anšoovise ka? Panen anšooviseid igale poole kuhu vähegi saab. Aga seekord loobusin, sest kastme põhi on niigi üsna vänge ja kalamarja maitset pole plaanis ära peita. Lõpuks kalamari, paisut praadida ja keedetud pasta kõigege kokku segada.

Tegin valmis. Kõlbas, järgmisel korral praeks (tükeldatud, aga mitte lausa laiali võetud) kalamarja julgemalt, pealt võiks olla rohkem pruunistatud. 

Lõpuks oli mul ikka seda marja järel. Tegin ära, kookideks. 

Klaas puhastatud ja lahti võetud kalamarja ja klaas jahulist ainet (kolmandik maisitärklis, ülejäänu lihtjahu), kolm vahustatud munavalget ja üks mittevahustatud -kollane, nats õlut, soola, pipart, peterselli, basiilikut jm; munavalged muidugi õrnalt ja viimasena sisse segatud ja kohe rohkes kuumas õlis frittida. - pole vist mõtet nii lihtsaid asju kirja pannagi, üsna tüüpiline koogivärk väikeste nippidega.

 

Erilist vaeva selle toiduga polnud ja täitsa OK on.

Jäin eespool nende aastakümnete kaalumisega toppama, peaks vist püüdma lõpuni jõuda. 

Kaheksakümnendad olid muidugi sündmusterohked ja toimusid Ida-Lääne suhetes otsustavad nihked. Meie seisukohast läks huvitavaks ja natuke hiljem läks meil väga hästi ja saime tagasi iseseisvuse, isiklikud vabadused ja õigused ning see kõik on suur asi. Üldiselt USA-s ja Euroopas oli elu muidugi üsnagi stabiilne, kütus oli odav, heaolu tasapisi kasvas, eelnevast kahest kümnendist elu palju ei erinenud, mõnele näisid Reagan ja Thatcher ehk liiga parempoolsete ja rangetena, samas kadus vasakpoolsetel ehk täpsemalt kommunistidel pind jalge alt. Kaheksakümnendate algus ja lõpp olid muidugi väga erinevad laiemas poliitilises plaanis, aga igapäevase olemise vinklist olid need aastad Läänes sellised üsna tavalised ja vast isegi rahulikud, stabiilsed. Kommunistliku võimu all olnud ida-eurooplastele oli selle aastakümne lõpp muidugi vabanemine.

Üheksakümnendad... Kuidas siis seal ja siin ja mujal... Korraks paneb/võtab mõtlema. Eestis oli kuni 94. aastani paljude jaoks päris karm ja vaene aeg. Läänes - tundub, et algas vaikne mandumine, mis on kestnud ka 20 esimest 21. sajandi aastat. Selle aja jooksul on areng toimunud elektroonikas, aga mõnedes valdkondades pole eriti palju õnnestunud edasi liikuda, mõni liikuja kahest möödunud aastakümnest  (nt Concorde) veel lendas ja ikka kujutas endast tehnilist suursaavutust, aga aastal 2000 loobuti sellestki. Näib, et kui sõjatööstuses areng pidurdub, siis aeglustub või katkeb see ka mujal. Viimaste aastate sõjaline konflikt paneb vb midagi liikuma. Aga lisaks võib tulla veel kümnend või kaks segadust.

Kaheksa- ja üheksakümnendate muutustele kaasaelamine kindlasti andis olemisele eksistentsiaalset vürtsi ja oli samas ohutum, kui suurte sõdade aegu rebitud lehena sündmuste keerisesse sattumine. 

Head saabuvat 2025. aastat!