Märkmed

 Maarja-aasta ja ülestõusmispühad tunduvad aasta alguse tähisena ja pühade ajana õigemad, kui harjunud aastavahetus ja võib olla, et isegi jõulud, sest nende paiku ja järel kõik ümbritsev muutub kirkamaks ja elavneb ning aina on midagi värsket, taastärkavat märgata. 

Tuuled ja äikesevihm räsisid kirsi oksi ja osa õisi kaotas kohe puhkemise järel ühe kroonlehe või kaks.

Jahedate ilmadega õitseb kirss vähemalt nädala, vahel ka pikemalt. Varaselt õitsenud puu pole homme või ülehomme enam silmatorkavalt ehitud; samas järgmine ilukirss võib, kui uskuda prognoositud ilma, jääda hoopiski selle kevade (ühe) viimase lume alla. Heitlikud olud.   

Erinevaid mesilasi ja kimalasi ei olnud neil päevil just palju liikvel ja ümbritsevates aedades pole ka veel puudel õisi, nii et miks nad peaksidki tühjalt sumisema. Mõni kärsitum ja karvasem rabistab õietolmu korjates ringi. 

Võib tõdeda, et need üksikud olid omast ajast ees. Hiljem kõlab see muidugi uhkelt, kui kellegi kohta öeldakse ajaloo tunnis, et "oli omast ajast ees", aga tegelikult on see enamasti ikka väga ebamugav olemine. Kedagi ju ei tunnustata selle eest tema ajas ja kaasaegsete poolt, et küll oled kõva tegija ja saad aru jne sellest, mida meie veel ei taipa. 

Kui läheb mööda aastakümneid või sajand-kaks, siis keegi omas ajas taipab või teeb midagi tolle eesolnu sarnaselt ja eks ta ikka proovib maha vaikida, et saavutus, millega ta kekutab oli kellegi poolt juba varem saavutatud, kuid mitte mõistetud, hinnatud  ja tunnustatud.

Varased mesilased ja õied on väga meeldivad, samuti on tore vaadata kassi, kes on leidnud endale kõige meelepärasema magamisaseme. 

Tuleb tunnistada, et sellises olekus ta muutub üsna vormituks ja laialivalguvaks. Kehastab rohkem magamist (kui sellist) ja vähem kassiks olemist.

Kas kass võib unes näha, et ta on keegi teine, mitte kass? Või ta lihtsalt on, aga ei ole tavapärases kassipositsioonis ehk rollis? 

(Õudusunenägu oleks tal siis selline, et nägin unes, et olin hiir.)

Ostsin endale uue malmahju ja vahetasin välja eelmise, umbes 100 aasta vanuse bursuika. Uus ahi on pisut vanem, päris XX sajandi algusest, sakslane ja juugend, tundub, et pole palju kasutatud. Proovikütmise käigus sain enam-vähem selgeks, mida ja kuidas koldesse tuleb panna, et tõmme töötaks ja ruum ei täituks suitsuga. Kui osata kütta, siis ilmselt see omaaegsete oskajate ahjumeistrite toode kütab eeskujulikult ja tõhusalt. Et ikka mida vanem, seda parem. Proovin, harjutan ja õpin.

No kuidagi ikka õnnestub mängida 2200 tasemel arvuti vastu, enamasti ikka valgetega, aga vähehaaval ikka paremuse poole. Malepartii on päris hea mõttepikkuse ja tähelepanuvõime mõõtmise vahend, kui tuleb ikka järjest vigadega mänge, siis tähendab, et sel päeval  pole vaim kõige võimekam.

Tahaks hommikul hõisata

Eilne ja tänane kevadine vihm mõjus, kirss hakkab kohe-kohe õitsema. 

Tegelikult on see risttolmleja kirss ja kuna kipub olema varasem õitseja kui teised ümbruskonna kirsid, siis marju ma temalt suurt ei looda. Rõõmu ja silmailu pakub ja seegi on piisav.

 

Mantua hertsoginnale saadetud kirjas mainis Antonio Possevino, et eestlased on tublid ja toredad, aga tõuparanduseks kuluks neile pisut itaalia verd, et poleks nõnda vaiksed ja kinnised, oli vist põhjuseks. 

Eile oli selline kaunis hommik, et tahtnuks kellelegi tervituseks öelda buongiorno!. 16. sajandil jäid itaalia talupojad Maarjamaale toomata ja praegu pole ka itaalia peresid siin nii palju, et suvalisel jalutuskäigul võiks trehvata. Kahtlen, kas nad kogunevad soojal ajal hommikuti kuhugi vabaõhu kohvikusse, pigem on eestlastelt õppinud, et pole vaja hommikul hõisata ja püsi parem kodus.

Laupäev nägi välja nii, et kõik ümbritsev näis

hullult depressiivne, melanhoolia käis lainena üle ja apaatia langes peale nagu betoonpaneel.   

 

Ja järgnevalt pühapäeval, 

Palmipuudepühal, oli kõik juba 

täiuslik, selge piknikupäev, 

koerliblikas lendas üliagaralt ringi, 

 

Peipsi lained randusid raugelt liivale; 

selline idüll kestis mitu päeva.   

Mõne aja eest ostsin piletid Jaapanisse, oli suhteliselt lihtne, aga nüüd otsin, ja üsna edutult, sellist majutust, kus kuidagigi oleks võimalik ka suitsetada. Neil saab ju suvalises paigas suitsetamise eest trahvi ja on vaid bussipeatuse sarnased piiratud kohad, kus võib sigareti süüdata.

Hiljuti kiitlesin, et tegin French Toast'i Olivia Tiedemanni vaimus ja veel varem, et tegin koopia tema pardiroast, ega pööranud tähelepanu, kuivõrd populaarseks ta oli juba saamas ja õigupoolest saanudki, sest jõudis staarina Jimmy Fallon'i Tonight Show's esineda  ja teha seal tõusti. Sihuke pettumus siis jah, et kui ei pööra tähelepanu, millised on kellegi populaarsusnäitajad; aga no saame üle.  

 

Laiemas pildis ja üldplaanis ning poliitilises panoraamis ehk globaalses mastaabis tollid ja tariifid jmt, millele võiks ju kaasa elada, värisevad börsid ja hinnaindeksid jmt, need on muidugi põnevad küll. 

Aga USA läbirääkimised ja nende reaktsioonid moskoovia suunas, sõja teemal heietatud jutukesed ja prääksatused, kogu see Trump ja kamp, ased, abid ja eriesindajad... ma paneks siia tühja ruumi, ja palun, võite selle täita ameerika poliitikute huiloo ja orkide aadressil öeldud leebetele sõnadele pöördvõrdelise uuele administratsiionile suunatud kõige ropema sõimuga: .....................................................! ....................................................!! ....................................................!

...........! .......................................................! ............................................................................................!

.....................................! ..................................................!? ..................................................................... ! 

Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju.