2024 viimane päev

Näib, et saame valge aastavahetuse, sajab päris tõhusat lund. Ennelõunal oli veel päikest ja sinist taevast.

 Alustasin hommikut omletiga, millel oli võrguna praetud riivitud kartulist õhuke kuldne põhi ja sellel võiga kergelt praetud puidu-sametkõrgese kübarad ja peale valatud munad (miinus üks munavalge). Kui kirjelduse põhjal tekib kujutluspilt, siis ehk on see ilusamgi kui produkti foto. Igatahes 1 lõpmatust hulgast võimalikest maitsvatest omlettidest.

Reisimine, suhtlemine erinevate inimestega erinevais paigus ja kokkamine kuuluvad minu lemmikuharrastuste hulka, järelikult ning mõistetavalt olen mõnda aega Anthony Bourdaini fännanud (mõõdukalt). YT on hiljuti ilmunud mingi ülevaade tema elust ja toimetamistest. Ei midagi lausuut ega sensatsioonilist. Mõtlesin tema saatuse üle, mitte teadlikult juureldes, pigem teadvuse alumisel tasandil jäi tiksuma. Võin eksida, aga tundus võimalik, et ta otsustas elust lahkuda kuna väga intelligentsena, väga tegusa ja edukana, palju kogenuna, hästi tegelikkust tajuvana jne jmt, mõistis, et oli elus kõik ammendanud. Olnu kordus, kolmandat või neljandat või veel rohkemat korda. Sõltumatu, edukas, illusioonidest vaba ja tark,  ei leidnud enam midagi uut ja  köitvat. Võib olla see ei olnud nii; hoopis oli vaid mõne minuti või tunni pikkune koflikt ajukeemias, pole ka välistatud.

Eelnevast tõukudes kandus mõte sellele, et millisel aastakümnel oli XX sajandil keskmiselt kultuursemal ja intellektuaalsemal ja parajalt kõrgel ühiskondlikul positsioonil asuval inimesel kõige huvitavam ja lihtsalt parem elada.

Sajandi esimesel kümnendil võis olla üsna tore elu aristokraatidel (ehkki mitte igal parunil) või suurkodanlusel, samuti ka heal ametikohal olevatel akadeemikutel, õpetlastel ja arenevate teadusharude teadlastel, kirjanikel ja kunstnikel vastavalt nende edukusele, buršidel vastavalt rahakoti paksusele, muudega asjad kahtlasemad. No ja alates 1914. aastast läks kõik pikemaks ajaks uppi. 

Enne viiekümnendaid aastaid pole erilist õnneaega Euroopas ja USA-s mõtet otsida. Kirjanikud ja kunstnikud on 30ndate Pariisi ja 20ndate Berliini kujutades küll midagi ligitõmbavaks meenutanud ja mananud, aga kas ikka see näljasena romantika nautlemine oli reaalajas tore, arvan, et pigem mitte või ainult natuke. Gängsterite ja dekadentide aeg, võin nendest tehtud seriaale ja filme nautida, aga selles ajas elamine poleks minu valik.

Viiekümnendad on tänu kuuekümnendatel järgnenud reaktsioonile nagu keskaeg valgustusaja retseptsiooni kohaselt, valiks sealt mõned kirjanikud ja natuke glamuuri ja natuke biitnikute olemist. Ehkki viimaste kohta on Neal Cassady naine meenutanud, et nende elus oli võlu ja hoogu märksa vähem kui üldiselt arvatakse, suurema osa ajast vahtisid niisama ja kurtsid, et maru igav on.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnedatel oli Läänes elu muidugi kirjum ja huvitavam, hästi kindlustatud, üsna loominuline, igasugu mäsu ja rähklemist, vaimusegadust kuni terrorismini, popkultuur ja vastandkultuur, bluus, džäss ja rokk, filmikunsti ja kirjanike  kuldaeg jmt. Kui sealt õnnestuks kaotada viski järgi haisvad noored vasakpoolsed õppejõud, kellest hiljem said professorid ja kes koolitasid välja järgmise põlvkonna organiseeritud haritlaskonna neomarksistid ja kõikvõimalike aktivistide iidolid, oleks tore, kahjuks aga võimatu.     

Selliste aktivistide lemmik Kersti Kaljulaid kurtis ja soovis äsja, et meie teadlased rohkem räägiksid kliimamuutuse probleemist, rohepöördest ja aitaksid poliitikutel rahvast valgustada ja meelsust kujundada. Ta vist ei osanud aimata, et osad teadlased on ikka tõsised inimesed, kes on harjunud rääkima põhjendatud ja analüüsile tuginevat juttu. Ja siis varsti kirjutaski Postimehes doktor Agu Laisk energeetika teemal suhteliselt lihtsalt mõistetava artikli. Tõsi, vaevalt et sellise, mida Kersti, kes võiks oma tahtmiste ja soovidega pisut ettevaatlikum olema, ootas. Muidugi teda argumentidega ja faktidega ei veena, kui need õige ideoloogia alla ei paindu. 

Ja see artikkel lõpeb nii:  Kas elektrivõrgu seisukohast väike saarerahvas Eesti peaks ohverdama end ammu enne, kui ookean tõusma hakkab, ja seda idee nimel, mille teostumist või luhtumist meie suuruses rahvas üldse märgatavalt mõjutada ei saa? Mina seda ei teeks, või vähemalt ei kiirustaks esile pugema. 

Õige ideoloogia on kõik, mõtlemisvõime pole midagi.

Ehk tasuks ka lugeda raamatut Ten Global Trends Every Smart Person Should Know; R. Bailey, M. L. Tuply.

Teisalt tasuks lugeda Rooma Klubi esimesi üllitisi (ja veenduda, et nende prognoosid olid väga puusse).

Mõne päeva eest käisin turuhoones ja veendusin, et ikka veel pakutakse mitme erineva kala marja. Vahelduseks ja muidu lapselikust uudishimust peaks ju mõnda ostma ja võiks proovida midagi sellest valmistada, mõtlesin. Ja tegin teoks. Ostsin paraja hulga ahvenamarja. Ahven on üsna ebamugav kala, aga marjaga võiks olla lihtne toimetada nagu iga teise marjaga.

Eesti keeles olevad kalamarjaga retseptid on naljanumber. Pane törts kaaviari või lõhemarja selle või teise asja peale; kulinaarne seiklus missugune. 

Midagi väga ägedat ma ei leidnud mujaltki. Aga õnneks meenus, et Vahemere ääres süües pastat merisiilikuga, tuli pähe mõte, et sarnase, kuid toorainelt lihtsama pasta, võiks teha mõne kala marjaga. 

Kastme alus üsna tavapärane - praetud sibul, küüslauk, marineeritud väikesed peperonid, ingver, siis lisaks soolale ja piprale natuke peterselli, törts kanget õunamahla ja sorts riisiäädikat, pisut võid ja pasta keeduvett.

Kas paneks mõne anšoovise ka? Panen anšooviseid igale poole kuhu vähegi saab. Aga seekord loobusin, sest kastme põhi on niigi üsna vänge ja kalamarja maitset pole plaanis ära peita. Lõpuks kalamari, paisut praadida ja keedetud pasta kõigege kokku segada.

Tegin valmis. Kõlbas, järgmisel korral praeks (tükeldatud, aga mitte lausa laiali võetud) kalamarja julgemalt, pealt võiks olla rohkem pruunistatud. 

Lõpuks oli mul ikka seda marja järel. Tegin ära, kookideks. 

Klaas puhastatud ja lahti võetud kalamarja ja klaas jahulist ainet (kolmandik maisitärklis, ülejäänu lihtjahu), kolm vahustatud munavalget ja üks mittevahustatud -kollane, nats õlut, soola, pipart, peterselli, basiilikut jm; munavalged muidugi õrnalt ja viimasena sisse segatud ja kohe rohkes kuumas õlis frittida. - pole vist mõtet nii lihtsaid asju kirja pannagi, üsna tüüpiline koogivärk väikeste nippidega.

 

Erilist vaeva selle toiduga polnud ja täitsa OK on.

Jäin eespool nende aastakümnete kaalumisega toppama, peaks vist püüdma lõpuni jõuda. 

Kaheksakümnendad olid muidugi sündmusterohked ja toimusid Ida-Lääne suhetes otsustavad nihked. Meie seisukohast läks huvitavaks ja natuke hiljem läks meil väga hästi ja saime tagasi iseseisvuse, isiklikud vabadused ja õigused ning see kõik on suur asi. Üldiselt USA-s ja Euroopas oli elu muidugi üsnagi stabiilne, kütus oli odav, heaolu tasapisi kasvas, eelnevast kahest kümnendist elu palju ei erinenud, mõnele näisid Reagan ja Thatcher ehk liiga parempoolsete ja rangetena, samas kadus vasakpoolsetel ehk täpsemalt kommunistidel pind jalge alt. Kaheksakümnendate algus ja lõpp olid muidugi väga erinevad laiemas poliitilises plaanis, aga igapäevase olemise vinklist olid need aastad Läänes sellised üsna tavalised ja vast isegi rahulikud, stabiilsed. Kommunistliku võimu all olnud ida-eurooplastele oli selle aastakümne lõpp muidugi vabanemine.

Üheksakümnendad... Kuidas siis seal ja siin ja mujal... Korraks paneb/võtab mõtlema. Eestis oli kuni 94. aastani paljude jaoks päris karm ja vaene aeg. Läänes - tundub, et algas vaikne mandumine, mis on kestnud ka 20 esimest 21. sajandi aastat. Selle aja jooksul on areng toimunud elektroonikas, aga mõnedes valdkondades pole eriti palju õnnestunud edasi liikuda, mõni liikuja kahest möödunud aastakümnest  (nt Concorde) veel lendas ja ikka kujutas endast tehnilist suursaavutust, aga aastal 2000 loobuti sellestki. Näib, et kui sõjatööstuses areng pidurdub, siis aeglustub või katkeb see ka mujal. Viimaste aastate sõjaline konflikt paneb vb midagi liikuma. Aga lisaks võib tulla veel kümnend või kaks segadust.

Kaheksa- ja üheksakümnendate muutustele kaasaelamine kindlasti andis olemisele eksistentsiaalset vürtsi ja oli samas ohutum, kui suurte sõdade aegu rebitud lehena sündmuste keerisesse sattumine. 

Head saabuvat 2025. aastat!

Jõuluvana Variatsioonid

 Miks nii pidi juhtuma, ma ei tea, aga äsja möödunud talvise Nigulapäeva aegu kaevasid arheoloogid Türgis endises Myra linnas Püha Nikolause kiriku põranda alt välja kivist sarkofaagi, mille kohta läks käiku versioon, et selles on Püha Nikolause säilmed. Nii see vist on, ehkki juba 2017. aastal oli teada, et hilisema kiriku põranda all on mingi haud varasemalt samal kohal asunud kiriku aegadest.

Nimetatud kunagist piiskoppi tunneb maailm peamiselt tänu neile kingikottidele, mida Jõulude ajal jagatakse. Samas käib tema kohta palju legende, mida aastasadade jooksul on kogunenud ja need moodustavad mitmeid kihistusi. Ma ei püüa neist ammendavat ülevaadet anda. Aga labasel esemelisel ja materiaalsel tasandil võiks ju üht-teist mainida. 

No esiteks, kuna suht hiljuti käisin Baris,

siis muidugi käisin ka Püha Nikolause kirikus ja 👆selle krüptis ja vaatasin seal asuvat hauda, kuhu pandi need luud, mis kunagi 1087. aastal Barist saadetud ekspeditsioon Myrast ära tõi. See koht tõmbab juba sadu aastaid ligi palverändureid ja seal käib praegugi väga palju moskoovia alamaid, kes erilise innukusega haua ees trügivad. Käisin Nikolausele pühendatud muuseumis kiriku kõrval ja ostsin sealt Nikolaust kujutava keskaegse palverännu märgi koopia.

 

Aga see ei ole ammugi kõik. Eks olen ju Türgis selles konserveerimisel kirikus ka käinud, kus on näha purustatud sarkofaagi, mille kohta seni väideti, et just selles need Nikolause luud kunagi lebasid. 👇 Eks sealgi on nn õigeusklikud ikka palverännakul käinud. 

 

 

Omajagu segadust on selleski, et väidetavalt said ka veneetslased 11. sajandil osa selle pühaku luudest endale ja mõned allikad väidavad, et analüüsid näitavad, et Bari ja Veneetsia säilmed pärinevad samalt isikult. 

Katoliku kirik on üsna kriitilisel positsioonil pühaku eluga seostatud segaste lugude suhtes ja viimastel aegadel Nikolause kultust ei toeta.

Aga jõulukingid on ju ikka toredad ja meeles võiks pidada, et Jõulud on vähem seotud Nikolausega ja rohkem ehk täielikult pühendatud Jeesuse Kristuse sündimisele ehk siis sellele, et Jumal sai inimeseks. Seda polegi nii vähe ja pole ka kerge mõista.

 

Variatsioonid Restauratsioonid

 Notre-Dame'i taastamine lõppes ja toimus restaureeritud ja uuendatud kiriku pidulik avamine. Aukülaliste hulgas oli tagasi valitud eelmine-järgmine USA president Trump. Postimehe Teaduse rubriigis vestleb Strandberg Juhan Maistega ja jutt keerleb S-i poolt välja pakutud telje ümber, et kuidas see kirik on poliitiline. Maiste on huvitav autor ja vähem kui kuujagu päevi tagasi tegin üht sünnipäeva kinki otsides otsuse, et parim kink on 2 köidet Maiste Eesti mõisaid ja losse. Maiste mõtte kulg ei sarnane minu mõtete järgnevuse loogikale, aga on huvitav. Väga palju räägib ta Notre-Dame'i teemaga seonduvalt Prantsuse revolutsioonist, aga kordagi ei mainita jutu sees Napolen III. 

Kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo valguses muidugi ei saa mööda  Eugène Viollet-le-Duc'ist, kellest Maiste pikemalt pajatab, aga väga ühekülgselt. Paradoks on siin selles, et kui JM ütleb, et "Minnakse looma taas seda, mis oli minevikus, ja seda veabki eest Eugène Viollet-le-Duc. Terve Euroopa on sellele avatud. Kui vaatame, mis toimub arhitektuuris – tagasipöördumine minevikuliste stiilide juurde, matkimine ja kopeerimine," siis ta jätab märkimata, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laialt levinud uued suunad arhitektuuris olid eelkõige just mõjutatud Violett-le-Duc'ist. Tema kaudu tekkis kultuurilise järjepidevuse raamistikus palju silmapaistvalt uut ja erinevat. Mitte nii tuima ja isiklikult minule vastumeelset, nagu lõi eelnimetatud Eugène'iga samal perioodil Georges-Eugène Haussmann. Sellest võiks pikalt pajatada, aga jäägu see praegu. Tähelepanelikul lugemisel võib ju märgata, et vihjamisi on 19. sajandi restaureerimisele viidatud kui Suurele Paugule, millel oli edasisele arengule järelikult otsustav mõju.

Poliitilisuse juurde tulles meenub praeguses olukorras muidugi Krimmi sõda ja selle lõpetanud Pariisi rahukongress 1856. Praegu sobiks küll, et ühelt poolt oleks Prantsusmaa, Suurbritannia, Türgi, USA ja Ukraina (miks mitte ka Poola), teiselt poolt jälle peksa saanud Venemaa. (No kui EU ennast kokku võtaks, siis ei läheks ehk tema ka esimese hooga meelest; miks von der Leyen ja tema sabas Kaja Kallas katedraali avamist boikoteerisid, jääb küll arusaamatuks.)  Muidugi mõista pidas Pariisis sõlmitud rahu vastu vaid tosin aastat ja Venemaa ütles talle omasel moel siis muidugi lepingutest lahti.

 

Eile tulin mõttele, et kolm vaba päeva on parem kui kaks vaba päeva ja alustasin nädalavahetust juba reedel. Kütsin ahju, lugesin raamatuid, vaatasin laskesuusatamist ja sõin eelmisest päevast jäänud fish and chipse.  

Natuke sirvisin Jüri Ehlvesti Palverännakut, mis pealkirja tõttu riiulis silma jäi, aga kohe pärituult sadamast välja see lugemine ei purjetanud. Mis veel ei pruugi tähendada, et teisel korral ei õnnestuks.

Vaatsin muidugi netist uudiseid ja muud kribu-krabu, leidsin ühe Andrus Rõugu värske poeesijulla, mis käib nii:

Linnud on Jumala saadikud
Mis tõestab ühtlasi ka tema olemasolu
Nad suudavad läbida suuri vahemaid 
Ja toovad meile kevade 

Täitsa OK.

Hakkab läbi saama AD 2024 ja muidugi võib mingeid kokkuvõtteid teha ja arvestust pidada, et kui palju aega sai ära raisatud ja mis nagu elamise tähe all veedetud. 

Kolm reisi: Malta, Portugal, Itaalia, muidugi selgelt positiivne,

 hästi veedetud päevad, rõõm ja nauding.

Üks pikk ja põhjalik artikkel, ma teadsin, et ehkki  sellise kirjutamine on natuke ka vaev ja tüütus, hiljem on ikkagi hea mõtelda, et sai tehtud ja ta jääb ja kestab.

Lisaks sai keskenduda ja ära teha asju, mis olid edasi lükatud, korduvalt; juba painavaks muutunud; aga lõpuks oli nende lahendamine ja kaelast ära saamine palju lihtsam kui teadmine, et nad ootavad tegemist.

Muidu ses' elus, kus inimesed muretsevad ja/või rõõmustavad enda ja oma lähedaste pärast, on ka 2024  mitmeid rõõmustavaid sündmusi ja hetki; samas on ju neidki muresid, mis vahel kõiki tabavad; ühesõnaga päriselt nii ju ongi. Kui ei püüa elust mööda laveerida (mis ju ei õnnestu).

Pildistasin Maltal treppe ja kõrval jäi uksele seisma kohalik vanahärra, kes ütles, et Tore on neid pildistada küll, aga pole eriti fun siin elada. 

Lissabonis valisin elukoha eskalaatoriga trepi kõrvale.

Tundub kergendusena, et lõpeb ka Tartu kultuuripealinna värk.

Rohkem kui aasta vältel sai lugeda tekste ja imestada, kuidas Kultuuripealinna toimkonna liikmed ei suuda inimkeeli midagi öelda, vaid aina väljastavad sõnumeid projektspeak'is. Vuristavad kandideerimistaotluses kirjas olnud lauseid lausa une pealt. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd on teise plaadi peale pannud 

ja liigutan uskumatusest kõrvu ja silmad lähevad rohkem kui ümmarguseks ning peas on suur küsimus, kas nad tõesti oskavad sellist jura ajada, ilma et neil oleksid ees poolesajanditaguste keskajalehtede esikülgedel ilmunud juhtkirjad ja esiuudised?

Üks teine aeg on taaselustunud, vana hea tühja möla siirded laiutavad Päevalehes ja Delfis ikka umbes nii:

 (...) saabusid arvukad kõrgetasemelised välisdelegatsioonid 40 riigist enam kui 1400 külalisega. (...) on läbi viidud enam kui 1600 üritust...  kajastasid tuhanded artiklid ajalehtedes kogu kontinendil ja kaugemalgi. Le Figaro's ilmus ulatuslik ülevaade, milles leidis märkimist...   The Washington Post kirjutab, et... Tartust saab lähitulevikus oluline kohtumispaik kogu maailma silmapaistvatele kultuuriloojatele ja kunstnikele, uute projektide loomekeskus.

Stingi kontsert, Bryan Adamsi kontsert - nende mõju saame tunda alles aastate pärast. irw!

Aastatuhande alguses (siis kui väikesed karvased loomad olid kõik ühte urgu kogunenud ja seal kirkaga tagusid) toimus Tartu Lauluväljakul kuuel suvel, korraga mitmel laval ja paljude huvitavate välisesinejatega festival Plink Plonk. Ilma räige haibita ja kohaliku võimu rahalise toetuseta. Lõpuks korraldajad väsisid ja ütlesid kurvalt:  Põhjuseks pole raha, vaid motivatsiooni puudumine, mille on eeskätt tinginud nigel kultuurikorraldus, mis meie arvates ei oska vahet näha professionaalsel entusiasmil ja aktiivsel lollusel. (minu bold)

See on vaid üks näide kümnete võimalike näidete hulgast selle kohta, et Tartus on olnud neid tegijaid, kes on ilma miljoniliste toetusteta teinud suurepäraseid üritusi. Mitte lihtsalt tellinud agentuuridest artiste, kes siit lähedusest on juhtunud mööda sõitma.

Millise jama võib Tartu korraldada aastal 2030, ei oska veel aimatagi, aga kui vektori suund ei muutu ja ei hakata tõsiselt tähtsustama ajaloo olulisust seoses tänapäeva, poliitika ja kultuuriga, siis tuleb megakobarkäkk.