Möödunud nädala kaks märkimisväärset sündmust: esmaspäeval lahkus Leonard Cohen ja hakkas levima uudis, et täna, so. esmaspäeval on taevas ülisuur Kuu. Täpsemalt täiskuu tundub Maalt vaadates ebatavaliselt suur, sest asub meile tavalisest lähemal jne jmt. Kannatame täispilvisuse all ja ei mingit Kuud siin taevas täna öösel ilmselt näha ei saa. Seega ei ole ka mõtet varuda saket, sõita paadiga Emajõel ja Kuu peegeldust emmata püüdes uppuda. Nojah. Võtame asju kainelt.

AP arvas kunagi ammu, et kord antakse Cohenile Nobeli preemia tema luuletuste ja laulude eest, aga ennäe, sai hoopis Dylan. Aga tundub, et nii Cohenil kui Dylanil on sellest üsna ükskõik. Ja Cohen suhtus Kuusse ka ebaemotsionaalselt. Või otsustage ise:

The Moon

The moon is outside.
I saw the great
uncomplicated thing
when I went to take a leak
just now. 
I should have looked at it longer.
I am a poor lover of the moon.
I see it all at once and that's it
for me and the moon.   



Samas Li Bai kirjutas Kuust pisut teisiti, aga see oli ka umbes 1273 aastat tagasi. Aga kõlab ikkagi päris kaunilt:

 Among the flowers with wine beneath the sky
Alone I drink — no friend or kin, just me.
I raise my cup to toast the moon on high.
That's two of us; my shadow makes it three.

Alas, the poor moon knows not wine's delight.
My shadow follows like a living thing.
At last with moon and shadow I unite
In joyful bond, to seize the last of spring.

I sing: it sets the moon to rock in time.
I dance: my shadow cannot hold its place.
Sober, we share companionship sublime;
Drunk at last, we drift apart in space —

Lost to worldly things, until some day
We'll meet again, beyond the Milky Way.