"Suur aeg nõuab suuri inimesi."
Muidugi Jaroslav Hašek ja Švejk.
(Raamat, mille lugemine nõukogude armees oli igale sundajateenijast eestlasele enam-vähem kohustuslik. Oli meie tüvitekstide hulgas auväärsel kohal.
Asendatud Sõrmuste isandaga.)
Aeg on parasjagu suur. Massid on liikvel, Vahemere lõunakaldal valitseb täielik segadus.
Muidugi praegu berberid ei valluta Hispaaniat ja probleem pole selles, et türklaste vägi oleks Viini all nagu õnnetul 16. sajandil või Suure Türgi sõja aegu. Türgi positsioon on selletagi tugev. Kui nad väravad taasavavad, on Kreekas araablaste üleujutus.
Idapiiri taga Mordoris on ülesköetud sõjameeleolu ja patriootlik hüsteeria. Ilmselt otsitakse sellele veel lisarakendust. Ühtki muud mõeldavat teemat seal elanikele ette sööta ei ole. Uus doos, uued hallutsinatsioonid ja ekstaas. (3 võõrsõna, selgelt liiga palju 👲) Uus annus, pettekujutelmad ning moondunud tegelikkuse taju ja ülim vaimustus. (Puhas eesti keel!😆)
Selle õigusjärgne jäänuk ootab lagunemist. Mida enam see edasi lükkub, seda ennustamatum saab selle käik ja tulem olema.
Tundub, et suurte sündmuste künnisel on ajaloo laval peamiselt väikesed keskpärased inimesed. Sellised, kes ei suuna protsesse. Pinged kumuleeruvad ja sahmerdajad ei jõua enam jälgida vektorite suunda ja analüüsida edasist arengut. Kunagi ei ole midagi laabunud iseenesest. Pakkumisel on lohutus, et mingi osa toimuvast on simulaakrum. Keegi arvestab selle (akadeemiliste? analüütikute?) arvamusega? Vaevalt. Vist parem ongi.
Hašek kiitis Švejki suureks inimeseks sest: "Ta ei pannud Efesoses põlema jumalanna templit, nagu tegi seda lollpea Herostratos, et sattuda ajalehted veergudele ja kooliraamatute lehekülgedele.
Ja sellest aitab."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar