Teine külm sõda, järg

Uued sanktsioonid Venemaale 

 

We’re on the road to a new Cold War 

kirjutas The Washington Posti toimetus 31. juulil. 

 

THE UNITED STATES and Russia have descended to a new low point in relations, with waves of sanctions and escalating retaliation. Twenty-five years after the Cold War ended, relations are back in a deep freeze. What happened?

The current tension did not come about because the United States suddenly wanted its old adversary back. What happened is a response to bad choices taken by President Vladimir Putin of Russia. These choices were made deliberately in Moscow, perhaps for Mr. Putin’s own reasons of domestic politics and foreign policy. They are the main reason for the tension that now exists. Jne.

Ettekujutus olukorrast ja hinnang selgineb. Samas Saksamaa välisminister (va Schröderi kasupoeg) on ilmne putinist. (Ehk saab lähitulevikus mõne Gazpromiga seotud ettevõtte nõukogusse.) Venemaa kasuks võtab sõna ka majandusminister Brigitte Zypries (samuti Schröderi poliitiline lapsuke). Ikka tahaks müüa köit. Ja Brüsseli esmane reageering Trumpi poolt allkirjastatud uutele sanktsioonidele on hale. Kuidas EU Venemaad ohjeldada tahaks, see jääb arusaamatuks.
Taas on näha, et üks Bill Browder suudab rohkem, kui Euroopa Komisjon. Varemgi on üksikisikud vedanud suuri protsesse liikuma edukamalt kui valitsused, parlamendid, komisjonid jt (nt Charlie Wilson või Lech Wałęsa).  

(Kui Euroopa Liidu eesistujamaa Eesti välisministrilt keegi nüüd seisukohta päriks, siis vastus tuleb vist Arnold Rüütli stiilis. Aga üldiselt me kasutame võimalust vait olla. Küll leedulased ütlevad.) 😏

28. juulil avaldas Sirp Jüri Adamsi arvamuse põhjal tehtud kirjatüki Venemaa praegusest olukorrast ja edasisest. Kõlas pessimistlikult. 1982. aasta vaimus, mil näis, et Nõuk Liit kestab veel 100 aastat ja Brežnev elab vanemaks kui Mao.

Sarnastest seisukohtadest seni puudust ei ole, vt nt äsja ilmunud raamatut  
Everyone Loses: The Ukraine Crisis and the Ruinous Contest for Post-Soviet Eurasia,

Samuel Charap & Timothy J. Colton, Routledge, 2017, 212 pp. Autorid kalduvad arvama, et häid lahendusi silmapiiril ei ole ja tuleks leppida mõjusfääridega, mida Venemaa taotleb. Mitte ülearu originaalne seisukoht. Sarnane kunagistele sovetoloogidele, kes ei suutnud muutusi ette näha. Veel vähem mingit tegevuskava pakkuda.

Vastukaaluks pessimistidele teeks optimistliku ennustuse, mis põhineb üldtuntud faktil, et Putini võim toetub oligarhidele. Nende elu hakkavad sanktsioonid häirima isiklikus plaanis.  Isikute ring, kellele ei anta viisasid ja kelle pangaarvete kohta hakatakse esitama küsimusi, laieneb.

Esimeste sanktsioonide alla langenud tegelaste ja firmade kohta vt http://www.bbc.com/news/world-europe-26672800  Nüüd langevad sanktsioonid ka nende pereliikmeile, kuldse eluga harjunud lastele ja väga rahulolematule abikaasale ja ämmale. Milleks neile vinduv sõda Ukrainas? (Tehaste varastamise rõõm on juba lahtunud.) Võib olla pakutakse lähikuudel veel võimalust virutada mõned Valgevene tehased, aga ei ole kindel.
Sõjavägi ja sõjatööstus - nemad on nautinud  eelneva ajaga võrreldes paremaid tingimusi. Siiski vaevalt, et kindralid tahaksid tõsimeeli hakata armee võimekust tõestama  tõsisemas konfliktis. Sest üht-teist selle võimekuse koha pealt sõjaväelased teavad. Seega vaikne vindumine ja mänguruum muutub kitsamaks.

Kuidas vene tüüpi maffia käitub, kui ninamees liikmete elu keeruliseks teeb?