Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.
Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar