Eelkevad

mis muud 

 

Eile hommikul üllatas päike. Ja täna hommikul jälle.

Taevas

on sinine ja pilvitu. Esmane unesegane mulje oli, et olen taaskord maha maganud stardi ja ärkan alles siis, kui asume juba ülalpool pilvi. Järgnevalt pidin küll tegema paranduse, et kogu me aguli kohal on sinine taevas ja võimalus, et üks osa Eestimaast on õhku tõusnud ja lendab koos päikesega lääne poole, ei tundunud kuidagi usutav. Küll aga olnuks tore. 

Üks nädal veel, siis ehk on mu töö, nagu lubatud, valmis. Ja võiks lennata. Nt läheks vaataks, kuidas meie kuldnokad Granadas või Cordobas pargis murule kukkunud üleküpsenud tsitruselisi nokivad.  Seni ei oska täpselt soovidagi, kuhu minna. Kohta, kus mantliga ei peaks käima ja kus midagi õitseks. Eelistatult puud, põõsad või lilled, mitte turism.

Riigikogu XIII koosseis pidas eile oma viimast istungit. Ei tasu kurvastada, kahe nädala pärast on valdav enamik neist taas samas saalis koos.

Lähen ja valin  Isamaa niipea kui nad annavad teada, et riigikogu saadikud peavad ise endale kindlustama ametliku sissetuleku ja loobuvad maksumaksja poolt makstavast palgast. See sobiks hästi Isamaalaste lähenemisega, mis rõhutab, kuidas kodanikud ise peavad rohkem vastutust võtma.  Pensionide eest, tervishoiu eest. Kui valitsus ei suuda hallata ei pankade tegevust ega tagada arstiabi, siis kõlab "ah inimesed, vaadake ise kuidas saate". Saadikutele õnged kätte, istugu Peipsi kaldal, õngitsegu ja arutagu seadusi, makse ja elukorraldust. Et keegi ei arvaks, nagu poliitikutel lasuks vahel mõne vääriti läinud asja eest mingi süü.

Sotside plaan on pisut teine, nad sooviksid igale saadikule abi ehk tugiisikut. Oleks küll vahva vaadata, kuidas  kõik, mis sotsid kavandavad, müstilisel kombel annab vastupidise tulemuse. Uutes mastaapides. Samas töökohti oleks RK-s topelt ja poleks vaja vana- ja noorsotsidele otsida kohakesi linnades ja valdades. 

No aga vähemalt kesk ja reform, nagu ka ekre lubavad kõike tasuta ja lisaks veel hullult rohkem toetusi. Selliseid imelisi asju võiks muidugi rahvale juba enne valimisi anda, miks küll alati pärast valimisi.

Eilse päev parim uudis oli lugu hundi päästmisest. 

Igati tore hunt.

Mitte mingi kitsetallede ahistaja või tapetud vanaema voodis selitav elajas. Rohkem selliste tarkade huntide soost, kellega mitmed pühakud vanemates legendides asju ajavad.

Püha Franciscuse ja hundi lugu on kõige tuntum, aga lisaks on hunt mõistliku ja mehise olendina ka mitmete teiste pühakute lugudes igati heas kirjas.

Paganlike jumalate juures on hunt populaarne saatja. Ta käib koos Odiniga, mõnedel juhtudel Artemisega. Emahunt toidab ja kasvatab üles mitmeid kangelasi. Viikingite hunt Fenrir on aga täiesti jube hiigelsuur elajas, kellega aegade lõpus tuleb vägevas lahingus jõudu katsuda. Egiptlaste Wepwawet pole ka igav kuju, ehkki kuulub juba nende hulka, kel on vaid hundi pea ja üldiselt inimese keha. Ja on kahtlaselt sarnane Anubisega.Kes on parempoolsel pildil koos jõejumalanna  Nephtys'iga, kes võib-olla koguni on ta ema. Ja samas ka pimeduse ja surma jumal. Aga egiptuse mütoloogia on kohati sedavõrd segane, et ma kahtlen, kas nad isegi teadsid alati, kes kellest pärines.

Et meie hundi rahvusloomaks valisime, on suur väljakutse. Me peaks oma hundilikkusega rohkem tegelema. Et lõpuks hunt ja lammas oleksid kõrvuti ja valitseks tasakaal ja harmoonia.