Sada päeva üksildust

Kaja Kallas on hetkel mu muusa. St järgneva kirjutamisel on tema mind inspireerinud. Tema vankumatu usk, et kohe-kohe saab reformierakond jälle valitsema. Et temast saab peaminister ja Jürgen Ligi liugleb parkettidel ja ulatab ministrikätt teistele kenadele ministritele reformist. Ja isa naeratab vaikselt ja kõik on jälle ilus.

Kui enne Riigikogu valimisi võis karta, et Eesti nomenklatuur on juba piisaval määral formeerunud uueks valitsevaks klassiks, et reform ja kesk moodustavad igavese võimulpüsimise liidu, siis õnneks seda veel ei juhtunud. Ja oma rolli mängis selle juures tahtmatult ka Kaja, mille eest teda peaks tänama. Kahe võrdse suure võimuliit esindanuks ju sellise hulga erinevatel seisukohtadel olevate kodanike huve, et nii Siimu kui Aadu lastelastelgi oleks koht parlamendis, kui mitte valitsuses, kindel.

Kaja on nii süütu olend, et vist ei teagi seda elementaarset poliitilise elukorralduse tava, et reeglina toimiva demokraatiaga riigis kaks suuremat ja teineteisele vastanduvat juhtivat parteid, mis valimistel teevadki häältesaagi osas sageli lähedase tulemuse, tavaliselt ei hakka koos valitsema. Valitsuse moodustab kahest suuremast see, kel õnnestub valimiste järgselt leida toetust ja sõlmida liit väiksemate erakondadega. Sellisena toimib parlamentaarne demokraatia, selles on tema võlud ja valud.

Aga kahjuks peab Kaja nüüd nagu hoolitsev kanaema kandma seda raskust, et erakonna kõige väiksemad ja väetimad ei jääks tuulte räsida ja ilma nokaesiseta. Praegu veel toed püsivad ja struktuurides on piisavalt oma inimesi, kes aitavad reformi liikmeid riigi palgale võtta ja hoida. Aga ametite ümber korraldamisega riigireformi käigus võib paljugi halba nendega juhtuda.

Muidugi on Kaja endiselt kõige popim plika, selles võib ajalehtede pealkirjade põhjal täiesti veendunud olla ja olemegi, koos Kajaga. Aga kas see populaarsus toimib järgmistel kohalikel valimistel? Kas kesk jääb hätta Tallinnas (Lasnamäel) või ekre äärealadel ja keskmise suurusega linnades? Ei näe alust seda arvata. 

Kevadel, kui Riigikogu saalis lõbutses opositsioon mingi arupärimise või umbusalduse vormis, oli aru saada, et Kaja (nagu ka Siim) on vaimustusega läbi lugenud Douglas Adamsi Hitchhiker'i, aga kahjuks võib arvata, et nad ei ole tõsisemalt järele mõtelnud selle esimestel lehekülgedel kirjas oleva üle, mis kõlab nõnda: 

“This planet has - or rather had - a problem, which was this: most of the people living on it were unhappy for pretty much of the time. Many solutions were suggested for this problem, but most of these were largely concerned with the movement of small green pieces of paper, which was odd because on the whole it wasn't the small green pieces of paper that were unhappy.” 

See tsitaat on küllap kõige rabavamas vastuolus reformarite ajuehitusega ja maailmavaatega.  Viimase kohta võib muuhulgas oletada, et selle vundamendiks on ikka "vana hea"  "baas ja pealisehitus".  See haruldane õpetus, mille alusel jõutakse ikka ja jälle miljonite näljahäda ohvriteni. Aga see olgu mainitud nii mööda minnes.

Väga kummaline oleks, kui reform saaks valitsusohjad taas endale põhjendusega, et "me oleme kogu aeg kõike õigesti teinud" ja "meie oleme ainsad kompetentsed valitsejad". Ei ole oravate poolt kostnud midagi piisavalt sisukat ega ole nad suutnud luua sellist visiooni, mis veenaks. Ja ega uut sisu vanadelt reformaritelt ju tasugi loota.
Nojah, niipaljukest mulle selle muusaga inspiratsiooni peale tuligi.