Astusin sisse R-kioskisse, leidsin väljapaneku LR-idega (kaks kõige alumist rida, Akadeemiatest madalamal) ja vaatasin üle, et mis ilmunud on ja seal ta oligi - Idüll uppuva koeraga. Reaalselt, päriselt, ärkvelolekus. Hallide kaantega. Ostsin ära, läksin peatusesse taksot ootama ja (talvisel päeval väljas üle teab kui pika aja) hakkasin härmas puude all ja ca 10 külmakraadi käes raamatud lugema. Takso sõitis valesse peatusse ning mul oli päris korralikult aega, et keset tühja platsi rahulikult süveneda.
Peategelane ja tähtis kõrvaltegelane on vastavalt kirjanik ja toimetaja, mis on üsna kahtlane variant, sest mulle ei meeldi üks või teine filoloogiline vaatenurk kirjandusele. Mõnikord kuulen, et filoloogid räägivad kirjanikest kuidagi familiaarselt, nagu mõistaksid nad kirjanikke eriti hästi ja oleks justkui intiimne side kirjanikega. Klanitud ja enesekindel preili seletamas midagi kirjaniku kohta, kes räpases vaesuses vireldes ja ajuti prassides või mingites punkrites tunde mööda saates või laadijana rassides või ühiskonnast eemale tõugatuna elas elu, mille lõhnagi ontlik nohik, kes võib-olla peab ennast mässajaks või boheemlaseks, pole tundnud, on enamasti ebameeldiv.
Raamatu alguses oli üht ja teist, peamiselt vähetähtsat küll, mis tekitas äratundmist.
.jpg)
Kohe alguses on jutuks probleem sinatamisega - väga tuttav, sest läbi teie on minulgi sageli kergem suhelda. Lemmikautorite hulgas nimetatud D.H. Lawrence on kunagi mindki köitnud ja kuulub nende väheste kirjanike ja mõtlejate hulka, kel on oma vastandumine ja kana kitkuda kristlusega, aga kelle puhul mul on alati huvi just nende antud poole vastu. Mainitud on Max Perkinsit, kellest tehtud film oli päris hea. Kirjeldus tohutust hulgast lumest, mille taustal tegevus hakkab hargnema. Ja mõnda muudki.
Jutustus on autobiograafiline, klatib autori isiklikku tragöödiat ja kindlasti tänuväärne lugemine neile, kel antud kirjanikuga on juba varasemast mingi seos. Mida minul ei ole.
Nüüd alustasin väga populaarseks saanud/saava Littell'i Eumeniidide lugemist. Tundub, et mõndagi selle tekstis vajaks joonealuseid seletusi. nt alguses on arutlus, kus genotsiidiga seoses räägitakse hukkunutest laagrites ja vastaspoole vaippommitamiste ohvritest. Nürnbergi protsessi mõnedest eripäradest jmt. Kui lugejal puudub vastav ettevalmistus, siis ei pruugi ta suuta kaasa mõelda. Ma olen kümnendiku sellest tellisest eilse õhtuga läbi lugenud ja ilmselt saan juba raamatu üldisele skeemile pihta, eks järgnevalt selgub, kuivõrd julge ja erapooletu suudab autor olla.
Kuna mulle meeldivad vahetute osaliste mälestused, siis toon siin lühidalt ära II MS-i ajal Saksa laeval sõitnud tollal verinoore madruse poolt jutustatud episoodi. Nende laev tegi mingeid vedusid sõjavangide laagrisse, kus töötasid venelased. (Pärast Stalingradi lahingut, millest kuuldused ju jõudsid ka vangideni, olla nende nägudel olnud märgata vaikset salarõõmu - seda jutustas ta samuti.) Nälginud need vangid muidugi olid (selle põhjuseks oli muidugi Stalini ükskõiksus ja vaenulikkus oma riigi vangi langenud kodanike suhtes, mitte vastase eriline metsikus jmt). Võttis siis madrus maale minnes laagrisse kaasa leivapätsi ja lähenes märkamatult ühele töötavatest vangidest ja vastavalt selle juhistele peitis leiva lähedusse ära. Kui ta laevale naases, ootas teda laeva NSTP parteilasest kapten, kes küsis, kas noormees oskab vene keelt. Madrus taipas, et teda oli nähtud sõjavangiga rääkimas ja ei hakanud eitama, et suhtleb vajadusel ka vaenlase keeles. Kapten andis talle paki toiduainetega ja käskis need õhtupoolikul vargsi vangidele viia.
See on vaid üks otseallikast kuuldud lugu teemal, kuidas noil aegadel vahel juhtus, et sõjavangidele, aga samuti juutidele püüti anda toitu ja muulgi moel neid aidata. Kui Eumeniidid suudab sõja metsikuste ja erinevate kuritegude lahterdamise ülesandega edukalt toime tulla, siis minu siiras imetlus ja lugupidamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar