Tänasega näib oktoober olevat alanud.
Enne seda oli kaheksa päikeselist päeva järjest! Palju ainet potentsiaalse kliimahüsteeria ägenemiseks.
Ei viitsinud midagi teha, isegi mitte mõnda neist lõbusamatest asjadest ja lõin nädala surnuks. Aga siis saatsid toimetajad tagasi minu artikli teksti, millest kõik retsensendid ja eeltoimetajad ja keeletoimetajad olid hoolega üle käinud ja palusid selle viie päeva pärast parandustega ja kohendustega jmt tagasi saata. Selline päästerõngas, et peaksin ikka midagi tegema, midagi jätkama ja lõpetama ning tagasi pöörduma millegi juurde, mis mõnda aega enam meeldegi ei tulnud. Selle asemel, et igavleda ja püüda miskit uut välja mõelda või leida.
Esmalt lugesin korra artikli teksti koos pakutud parandustega ja ümbersõnastustega ja hulga ameerika ingl keele asendustega va oxfordiga pealiskaudselt; järgmisel päeval võtsin teksti uuesti ette ja tegin pool esimest ringi peale niguniuhti.
Kuni reedeni kestnud pusimine artikli kallal ei lubanud mul piisava põhjalikkusega lahti seletada ja kirjeldada, kui äge oli, et ühel õhtul lendas ühtäkki köögis ringi liblikas, mitte ööliblikas ja mitte vaksik (keda mõnes keeles sisuliselt lihtsalt koiks nimetatakse), ei midagi karvast ega koledat, vaid suur laperdav päevaliblikas.
Liblika kavatsused said üsna pea selgeks, kui ta sättis ennast seinale magama. Umbes sinna, kuhu veekeetja aur pahatihti ulatub. Väga hooletu temast. Võtsin ta hellalt maha ja viisin esikusse, kus on rattad, kummipaat ja miljon varjulist kohta, kuhu pugeda ja magada kuni maini. Tema eelistab ikkagi magada keset lagedat seina ja seinalambi vahetus naabruses. Kessee liblika pähe näeb, eksole... miks talle just seal meeldib... või oli ta nii väsinud, et oleks võinud ka keset raekoja platsi purskkaevu serva peale magama jääda...
A' muidugi on oluline, mis konkreetne liblikas see siis on. Näikse olevat kas valgetähn-pajuliblikas või koguni kollatähn-pajuliblikas. Kuna tal on tiivad siivsalt seljale kokku pandud, nagu seisus kohustab, siis näen ainult nende alumist külge ja määrata on pisut keeruline.
Elu on lühike, aga Ulysses on paks; sain kingituseks äsja ilmunud tõlke ja hakkasin nüüd lugema. Hea sügisene ajaviide.
Ma muidugi tean neid inimesi, kes väga intellektuaalideks pürgides on jutu sisse poetanud, et lugesid Ulyssest jmt. Kui on suur soov mind ka nende hulka arvata, siis palun väga, aga no keegi ju peab sellise tõlkija töö ja vaeva peale ikka raamatut lugema ka. Arvasin lugemist alustades ja esimese tosina lehekülje muljele toetudes, et Joyce oli tubli õllejooja, aga väidetavalt ta küll purjutas, aga eelistas veine. Tekib küsimus, kas teha raamatule keskmise põhjalikkusega taustauuring, mõne autoriteedi arvamusega tutvuda vmt, või olla nagu tavalugeja sel ajal, mil see teos alles ilmus... dilemma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar