Variatsioonid 7 ptk

Film

Vaatasin eile filmi The Menu (2022), peaosas Anya Taylor-Joy ja Ralph Fiennes. Meie kinodes näidati seda üsna pea pärast ilmumist, aga kinno ma ei sattunud. Hea film, tegevuses on põnevust ja koomilist vaibi, filosoofiat ja psühholoogiat, natuke teatraalsust ja väga head näitlejatööd. Toimetab satiiriliselt  moodsa köögikunsti teemal ja viitab kokkadele ja restoranidele, kes on tunnistatud maailma parimateks ja kus kasutatakse udupeeneid uusi tehnoloogiaid. Satiiri ja sarkasmi jagub ka toidukriitikute suunas ja natukevõirohkem kokkade pihta. Üsna kesksel kohal on täiuseihalus ja vajadus saada tunnustatud ning selle nimel tehtavate loobumiste ja pingutuste teema. Mis ju mingil määral universaalsed probleemid. Mulle näib, et sel filmil on keskmisest linaloost tunduvalt rohkem sisu. 

Tegijate hulgas on Succession'i (HBO seriaal) juhtivad jõud ja sarja tonaalsust on ka filmis tunda. Kohati üle vindi keeratud väikesed stseenid, aga mitte üle soolatud või liiga pipraselt, just puhta maitse esile toomiseks (hahaha, (filmi)gurmaani sõnavahtu ikka ka).

Kohati oleks võinud serveerimise käikude ja nende vahel esitatud stseenide juures isegi pinget juurde kruvida ja kui nt üks kokkadest endal söögisaalis ajud sodiks lasi, võinuks küpsetatud üdikondi ja punaka kastme asemel pakkuda üdiklimpe heledamat värvi kirsikastmega, aga film hoidus siiski naturalismiga üle pingutamast ja jäi valdavalt paraesteetiliseks ja põhiliselt küllaltki hillitsetuks. Pole nagu suur ja kole horrorfilm, mis ongi mulle sobiv, sest ma eriti ei seedi õudukaid.

 

Elu

Pärast sellist gurmaanivärki pole eriti glamuurne, et tegin vahepeal täidetud kalmaarituube.  

Kui natuke vaeva näha ja osta vajalikke

koostisaineid (nt spinat, seedriseemned, pecorino romano, anšoovised, fenkol, sidrun(ikoor) ja riivsai), saab üsna lihtsalt teha täidetud kalmaarituube sitsiilia moodi. Kui neid liiga kauaks ahju ei jäta, siis on nad ju täitsa maitsvad. 

 

Elukunstid

Kultuuripealinn sai vist juba enam-vähem läbi. Projekti-inimesed näitasid oma ellujäämise strateegiat ja taktikat. Nüüd peavad välja mõtlema või leidma mõne järgmise projekti. Aga kandideerides on üks tugev punkt CV-s juures. Üks kutt arvati isegi Euroopasse mingiks eksperdiks. Olla muidu Rakvere mees. Osa tegijaid võib jälle uhkelt Tallinna tagasi minna selle tõdemusega, et näitasime ülikooli matsidele, mis kultuur on. Mõne leheloo peab  veel avaldama, et paneks kindlalt punkti ja kuulutaks selle aasta enneolematuks Tartu edulooks ja uue epohhi alanuks.

 

Viited

You know what I'd really like? (...) A real cheeseburger. Not some fancy, deconstructed, affluent bullshit, a real cheeseburger.

 

Teaduse piir väga lähedal

Teadus on ikka väga subjektiivne asi, oleneb väga sellest, kes teeb. Sain kätte füüsikaliste meetoditega tehtud analüüside tulemused, terve seeria, tosinkond proovi, ja kõik tulemused metsas, vb on mõni juhuslik kokkulangevus nt Rakvere linna aiateivaste arvuga või labori töötajate keskmise pikkusega (mõõdetuna sentimeetrites). Aga tubli tükk teaduslikku butafooriat, liidame muu dokumentatsiooniga ja las siis keegi kusagil loeb ja ahmib õhku. Reaalteadus, analüüsid, meetodid... mõneks ajaks minu huvi jahtus. 

 

 Vahemäng sõnadega

Eesti 200 sõnamängud on üks teema, mida peaks kuidagi semiootiliselt uurima ja pikemalt lahkama, aga ma ei viitsi sellest mingit esseed vormida. Paar tähelepanekut. Esimene ja juba ammune oli see sõnake "nupukas". Lahendused nupukad jmt. Unustati ja asendati sõna "tark". Kunagi Eesti ikka unistas targast tootmisest ja majandusest jms. Teine keskne ja populaarne termin on neil "personaalne", riik ennekõike jah. Vot kui selle asemel oleks "inimlik", siis tahaks küll loota, et toimub mingi meeldiv nihe, aga personaalne tundub olevat midagi, mis pole inimlik. Kolmanda mõiste vormimine on muidugi väike meistriteos ja seda on paljud märganud. Pärast aastaid väldanud sõnavahuga kaetud projektide elluviimist asendati "elukestev õpe" ja "täiskasvanuharidus" mõnitava "hobiharidusega", millele muidugi tuleb lõpp teha. On ju täiesti arusaamatu, milleks inimesed õpivad aednikuks kui nad tegelikult on raamatupidajad vmt. Ei suuda ma seletama hakata, et selleks, et oma aedu ilusamaks harida (kuis igapäevaselt praktiline ja ilus ja kui sügavalt sümboolne ja kultuurne). Haridusminister ei saa aru, tehtagu oma igandlikud peenrad kuidagi moodi kaevates ja külvates ja asi vask. Ma lõpetan selle teema kuni uue värdmõiste laiema leviku epideemia puhkemiseni.   

 

Liikluskeerises II

Õhtusel jalutuskäigu läbi Supilinna spordipargi ja vabaujula poole tasub lumisel õhtul ronida suusaradade keskel olevale künkale ja heita pilk kuuvalguses paistvatele lumistele puudele ja katustele ning  tuulevaikuses korstendest  kerkivatele püstloodis suitsusammastele. Sinnapoole ma eelmisel nädalalõpul suundusingi. Pikas mustas mantlis ja mustades teksades, musta mütsi ja saabastega. Valgustatud tänavatel ja pimeduses oli liikvel vaid mõni inimene ja autosidki oli üksikuid. 

Jõudsin spordipargini ega olnud seal veel paari sammugi õigupoolest teinud, turnisin sõidutee serval, kus ei tundunud olevat libe, kui märkasin, et parklas seisab valge minibuss, politsei vilkur peal, vastavad kirjad külgedel. Märkasin neid mõistagi enne, kui neil läinuks korda mustas riietuses kuju pimedal teeserval näha. Buss hakkas parklast minu suunas liikuma, aeglaselt. Mina seisin tallatud lumel ja ei liikunud. Peas valmis stseen järgneva dialoogiga: Buss peatub minu kõrval ja politseinik esitleb end, seejärel küsib: "Kus on teie helkur? Kas teate, et jalakäijal peab olema helkur? - Mina: "Just avastasin, et helkur on ära kadunud, helistasin tuttavale ja ootan siin seni, kuni ta mulle uue helkuri toob."  

Pimedas ilma helkurita seista on ju lubatud?