Filme ja väikesi ilmaimesid

Korraks olid mõned päevad, mil oli talvine, oli lund ja selget taevast ning päikest (seega siis päev) või kuud (seega siis öö). 

 

Juhuslikult (mis pole muidugi tõsi) sattusin järjest vaatama filme; Hereetik ja seejärel Konklaav. Esimest nimetatakse vist õudusfilmiks, ju ongi; igatahes kolme peaosalise mäng on tasemel ja seepärast (oleks piisanud ka ainuüksi Hugh Grantist) on seda teost hea vaadata. 

Sisuliselt meenutas hereetiku esimene pikk monoloog üsna pealiskaudset võrdleva usuteaduse loengut, kui meil koolides oleks kohustuslik usundilugu, küllap õpetataks sealgi midagi sarnast; kunagised paksemad ja põhjalikumad "teadusliku ateismi" tellise mõõtu õpikud lähtusid samuti sellistest argumentidest ja võrdlustest  jmt. 

Konklaavis on kohe alguses mitu  intriigi ja algupoole stseenid on lavastatud ja filmitud väga hästi. Ja 37. minutil, mil peategelane pöördub kardinalide kogu poole sõnades, et tahab midagi südamest öelda, toob ta tõepoolest kuuldavale sõnumi, mis religioosses kontekstis on üsna loomulik, aga väljaspool võib olla raskest ja valesti mõistetav. 

Vahel juhtub, kahjuks oli minu jaoks ka selle filmi puhul nii, et tegevuse arenedes muutub teos lahjemaks, alguses antud lootus hakkab kaduma ja mõnigi oluline seik on ebausutav ning finaal paneb seetõttu nagu õlgu kehitama. Kahju muidugi. Puänt on siis selline, et kõige lõpuks selgub mingi veider eelneva kontekstiga sisuliselt vähe seonduv seik, mis tundub vist kuidagi moodne või mingist aspektist praegu aktuaalne võimaeiteamis. Mingi linnuke saab kirja ja kriitikud annavad rohkem punkte.

Hoopis parem tundus värskete filmide hulgast  

The Outrun, peaosas Saoirse Ronan, kes teeb väga tugeva rolli, aga võin olla ka subjektiivne, kuna mulle see näitlejatar üldiselt meeldib.Tõsiasi on, et alkoholismist on tehtud palju filme ja täpselt ei teagi. kas neid vaatavad rohkem alkohoolikud, nende lähedased või tavavaatajad.

Kui loetelu jätkata, siis vaatasin ka filmi The Brutalist ja selle valiku taga oli osaliselt tõik, et peategelast mängib Adrien Brody, kes imho on väga hea näitleja (ehkki natuke vast üheülbaline, -plaaniline, -tüübiline; pole eriti vahet, kas ta mängib filmis Pianist või Brutalist).

Eile oli lõikav tuul ja tuisk, muidugi valisin just selle päeva, et mööda linna tuiata ja asju ajada; selliseid asju, mida võinuks rahulikult ajada ka 

kuu või kahe pärast või siis kui ilmad juba soojad.

 

Tuisk muutis  selgelt nähtavaks  Jaani kiriku juures lamaval kiviristil kujutatud Jeruusalemma märgi. Sellel märgil on mõned huvitavad detailid, mis seda tüüpilistest Jeruusalemma ristidest eristavad. 

Ring risti keskel viitab keldi ristile, risti harude otsad näivad esmapilgul olevat fourchee risti sarnased ja kahveljad. Täpsemalt vaadates näib siiski kahe haru vahel olevat ka kolmas, mis ristiharu suhtes sirgelt edasi kulgeb ning selline vorm on omane mitmetele ristidele, küll pungi, lehti või lilleõit meenutavate otstega ristidele, aga ka neile, mis öeldakse olevat hundi käpa(jälje) sarnased jne. Aga terminoloogilist segadust heraldikas on nii palju, et seda lahti harutada läheks väga pikaks.

See kivirist toodi Jaani kiriku juurde kuuldavasti sel ajal, mil kirikut veel restaureeriti, aga kust tema leiti, seda ma praegu küll ei tea. Jeruusalemma märk lubab mitmesuguseid oletusi: võis olla palverännaku teel nt Tartust Vastseliinasse, aga võis olla mõne kalmistu juures, võis olla ka mõnel künkal ja sümboliseerida Kolgatat jne.