Nara-Osaka-Kyoto

 Kolmteistkümne tunnine lend on just säärane nagu arvasin olevat. Poolunes undamine, jalad kord siia,  siis sinna, natuke rohkem küljel, varsti kuidagi teisiti jmt. Tean neid, kes kiidavad öiseid lende Kagu-Aasiasse ja väidavad, et lennul magad, maandumisel ärkad ning kõik on tore, aga kitsastes tingimustes olen ma halb magaja. Ainult pisut aitas põgusateks minutiteks uinuda igav film sarimõrvarist.

Lend itta kulges mööda lõunapoolset marsruuti mordoriga piirnevate riikide õhuruumis. Tagasilend Soome poole käis otse üle Põhjanaba. Nüüd on mul kolm diplomit - ülikooli lõpetamise kohta, Egiptuses allveelaevaga sõitmise ja Osaka-Helsingi lennuga üle Põhjanaba lendamise eest. 

Jaapani piiri ületamise osas olin eelmeelestatud, nagu oleks 17. sajand ja kedagi riiki ei lubata, aga oli nagu ikka väljaspoole Šengenit sattudes. Seejärel läksin lennujaama suitsetajate ruumi, lähimaks  vasteks sellele sobib gaasikamber, väljudes vankusin lähimale vabale istmele. uhhhh... ja ahmisin õhku. 

Lennujaamast kaasa haaratud karbid take out'i ja siis autosse ja Narasse, otse hirvede keskel asuvasse hotelli, 

 väga väikesesse. 

  Teel  sai aimu, millised on Jaapanis linnastud; Osaka ei lõppenudki enne Narat ära. 

Hirved piilusid aknasse ja koputasid uksele, nõudes küpsiseid. 

 

 

 Üle tuhande vabalt hulkuva hirve Naras pakuvad 

teist perspektiivi tõsisele probleemile, 

et Supilinnas käib vabalt ringi ehk 10 - 20 kassi. 

Kui etteruttavalt veel lisada, et Kyoto servas paiknevate külasarnaste asumite tänavatel leidub hoiatusi, mis kutsuvad ettevaatusele, kuna läheduses on märgatud uitamas karu, siis muidugi ei saa eirata, et kultuur ja loodus võivad moodustada tervikuid koos mõninga vastandumisega.

  Seoses loomi tabava kevadise keevalisusega olid ka Naras hoiatussildid, mis manitsesid, et sokkudega tasub olla pisut ettevaatlik. 

Aga kui hirvede juurest edasi minna, siis peaks rääkima templitest, samblast, kividest, laternatest ja kujudest. 

 

Võiks veel mainida (kuna on hooaeg) merisiiliku marja. Muid kohalikke sööke ja jooke. Valdavalt väga odavaid hindu. Jaapanlaste külalislahkust. 

 

 

 

Seda ja teist, kudassai. 

Pildil eespool viidatud merisiiliku mari. 👉

Sakuraga olid lood nii ja naa. Esimesed kirsid õitsesid, aga veel ei olnud sellist õitevahtu ega ammugi  -merd, et kõik kanali kaldail kasvavad kirsid olnuks üleni õites. Puu siin, teine seal ja mõned oksad ja mõned esimesed õied jms.

Samas koolide lõpetamise puhul ja tunnistusega ning kimonos mõne õitseva kirsipuu siiski võis leida ning selle juures kaunisti poseerida. 

 Küsisin viisakalt luba ja tohtisin ühe sellise foto lahkest neiust teha. Imelik olnuks  salaja ja varitsedes mõnda sessiooni ära kasutada ning omale ka jäädvustus napsata.

 

Selliseid pilte siis tehtigi 👇 

Kui eelmistel aastatel on kevadiste õitsevate kirsside all Eesti pinnal ikka mõned tassid saket joodud, siis Jaapanis oli valik muidugi mõõtmatult laiem ning ehkki kõige tuttavam oli viski filmist Lost in Translation (Suntory Time), ikkagi tuli proovida ka erinevaid shochusid ja umeshusid, viimast müüdi Kuldse templi juures pudeliga, milles hõljus lehtkulla puru.

 

Mõnede jookide juures jäigi segaseks, et millega täpselt tegu, sest tooraineks võib olla täiesti erinevaid vilju ja mugulaid, nt bataat, aga samuti kasutavad nad suhkruroogu. 

 

Kõige selle toitude ja jookide

maailmaga tutvumine oli lõbus ja vahel pisut segadust tekitav, lisatud videos on näha ka ühte nendest poodidest, kus anti degusteeridagi ja muidugi ostsin kaasa, tõin läbi tolli ja panin kappi, et mõne nädala pärast kohalikult hanami käigus või yozakura saabudes avada.                                                                                                                                                                       

 

Jalutuskäik; muljed

 Kui õues on 9 kraadi sooja, siis on kerge minna. Ronisin Toomele. Oli vesine ja veits porine, pärastlõuna ja linnud ei laulnud. Inimesi liikus kohati, hõredalt, nagu Toomel neid jalutajaid alati; pole vist need üritused Toome Toomele Elu eriti mõiganud. 

Astusin sisse Ülikooli Muuseumisse, vist viimane võimalus vaadata näitust Nähtamatu Tartu (on vist selline nimi sel), sest kolmapäeval sõidan pikemaks ära ja väljapanek läheb vahepeal kinni. 

Esmalt muidugi tuleb tunnistada, et näituse tegijate nimekiri oli tohutult pikk. On tore, kui ajalugu esitava näituse autor on kõikjal kirjas ja pole lihtsalt anonüümne, nagu vahel on juhtunud. Sellised näitused on ikkagi looming. Kui taga on mingi visioon ja kontseptsioon (kasutan võõrsõnu, et targemana näida). Näitusel oli palju tekste, keskastme kooli tasemel. Ajalugu omandatakse muidugi läbi õppeprogrammi ja tundide, ajalooliste jutustuste ja filmide kaudu ning järgmisena võiks selles reas olla muuseumid. Raamatud ja filmid kalduvad müüte looma, muuseum annab aga mingile pildile staatuse ja tõsiseltvõetavuse ja usutavuse ning konkreetsuse, reaalsuse ehk käegakatsutavuse.

Näitus tundus olevat pisut kribu-krabu. Kas võis olla  viga selles, et esmalt oli tekst ja siis otsiti kõrvale esemed? Millegi pärast, ehk on see kujundajate süü, kipuvad ajalugu käsitlevad ja arheoloogilisi leide kasutavad näitused kujunduselt olema lapsikud, nõks ninnu-nännu. Võib olla töötavad muuseumides inimesed, kellele just säärane tonaalsus on meeltmööda. Minu arvates on see lihtsalt mööda. Aitab siis sellest.

Liikusin Lossi tänavat pidi kesklinna, Pirogovi platsi äärest mööda. Platsilt kosti jõminat ja ürramist, nähtavalt purjus tüübid panid teksti; sihuke sovhoosipeo teise päeva õhtupooliku vaib. Raekoja kõrval ehk taga. Kulunud kujund on mingist poe tagusest ja jotadest. Aga viimased pole tavaliselt nii agressiivselt lärmakad. Raekojas käivad klanitud kohalikud poliitikud, vajadusel nii viisakad ja esinduslikud jmt, aga nende kõrval võivad rahumeeli lärmata pätid... ei häiri. Leedu sõbrad mainisid ka viimasel korral, et olid imestunud, kui palju on kesklinnas näha bombže. Kultuurse ja soliidse linna mulje rikub see muidugi ära.

Tegelikult oli see jalutuskäik üsna lühike, raekoja ees nägin, kuidas liuvälja all olnud euroaluseid ja laudu kokku korjati, tritsutamine on selleks korraks läbi. Ostsin pikale lennule kanged tupsud, pole varasemaid kogemusi nikotiinipatjadega, eks uued kogemused ole ka väärtus.      

9.20 - 9.47

 No mida teha õhtul 9.20? Midagi sobivat lugemiseks ei leia; filmi vaatama hakata enam ei viitsi; mingeid pabereid üle vaadata lihtsalt ei taha; asjalikeks tegevusteks liiga hilja; meelelahutuste tänane limiit täis. Niisugusel õhtusel ajal ei oleks mõistlik ennast millekski sundida. 

Proovisin kuulata Brahms'i ja esimesena sattus kohe ette Poco Allegretto, märgist mööda. Mitte praegu, st neil päevil, lähiajal.

Schubert'i Ständchen on pisut lihtsam küll, aga pole ikka see.

Mozart'i Eine Kleine Nachtmusik eksole, probleem lahendatud 😹 mkmmm... ei, ei. Pigem siis täpselt 240 aastat ja kaks päeva tagasi valminud klaverikontsert nr 23. 

Mida võiks kuulata... tähendab tajuda just selle selgusega, nagu vaid head muusikat kuulates juhtuda saab.

 Vaoshoitus. Hingestatus. Jõud. 

Inspiratsioon. Julgus. Ootamatus. 

Järjekindlus. Ilu. Harmoonia. Uudsus.

 Lisandumine ja sulandamine. Omapära.

 Õhulisus. Tempo ja rütm. Keskendumine. Kaemus.

 Rahu. Pühendumus. Nüansirikkus. Puhtus, ehedus. 

Kogemus ja meisterlikkus. 

Kirg. Teadlikkus ja teadvustus.

 Siirus. Jõud ja kartmatus. Liikuvus. Mängulisus.

 Pühalikkus. Varieerimine. Ühtsus ning terviklikkus ja struktuur.

 Kooskõla ja sulandumine. Vabadus.

 Varjundid ja nüansid. Tundlikkus. Kergus. Lähedus. Avatus. Valgus.

Akord. Kooskõla ja vaikus.

 

Jää ei voola, aga muidu kõik voolab

Tahaks teha sellise skandaalse avalduse, mis kõlaks, et Tavaliselt ei viitsi ma midagi teha.

Mis osaliselt vastabki tõele, aga samas kui ärgates jõuab kohale, et väljas paistab päike, siis ma pikalt ei moluta, vaid tõusen üles ja olen valmis midagi ka tegema. Aknal jäälilled, paistab linnumaja, üks rasvatihane (keegi konkurent on oma söögimajandusega enamuse linde anda juurde meelitanud!) ja õhus lendlevad sädelevad jääkritallid. vau-vau vau-vau.

Pilvised ja selged päevad vahelduvad viimasel ajal üsna korrapäraselt ja ilusal päeval on Emajõe jääl näha jalutajaid, kes naudivad, et saab siin ka vahelduseks mingi teise nurga alt vaadata maju ja alleesid. 

Isegi koeral oli huvitav.

Lisaks on üks varaseimaid mälestusi mu lapsepõlvest Pärnu jõel istuvad kalamehed, kes oma sikuskatega ahvenaid püüdsid, lubasid mul oma käpikutega jääl siplevat kala taga ajada jne. Kuname elasime Silla tänaval ja aknad olid jõe poole, siis ma võisin jõel toimuvad ka soojast toast vaadata.

Emajõe ja Ujula tänaval on muidugi ka neid maju, kus aknast näeb jõge, aga paar kadetaks tegevat maja otse jõe kaldal on Põltsamaal.  

Tavaelust ebatavalist... Kirsi oksad tõin advendi alguses tuppa ja jõulude ajal nad õitsesidki ja siis tulid lehed ja lõpuks ilmusid mitmele oksale alla juured. 

Vaatame, vaatame, kas lõpuks saab neist ka istikud ja puud.   

 

 Postimehe arvamusliidrite lõunal pidas Margus Laidre hea ettekande, aga varem ei ole teda näinud kuidagi närvilisena. Võin vaid oletada, et keegi ütles/küsis (õiguskantsler?) temale/temalt midagi, mis mõjus kas üllatavalt või häirivalt ning mingi mõte keerles peas kogu ettekande vältel. Aga vb oli tal lihtsalt palav ja ebamugav. Igatahes ei olnud kõne tavapäraselt sorav ja prillid kippusid ninal allapoole libisema. Nendin pelgalt vaatlejana.

Loen vahel siit ja sealt midagi mõisate ja baltisakslastest aadli kohta ning mõtlen, et natuke jama on, et rahvusliku ärkamise aegu loodud müütide tule ja mõõgaga  kujund on olnud nii mõjus, kinnistunud ja endiselt elujõus veendumus. Olen kuulnud alternatiivse ajaloo vallast stsenaariume, kuidas me koos naabritest vennasrahvaste ja hõimudega võinuks moodustada küllaltki võimsa regionaalse jõu jmt, aga need on ikkagi väga lennukad unistused. Pigem ikkagi olid kaalukaussidel ida ja lääs, viimane osutus aga palju perspektiivikamaks ja õigupoolest tagas, et eestlased said rahvana kesta ja kujuneda selliseks, nagu nad alates 19, sajandi teisest poolest vormusid. 

Kui ajaloo käik võimaldanuks siin edasi kesta baltisaksa vähemusel, oleks muidugi see maa ka pisut teistsugune; samas oleks veel olekseid, mis kõik võinuks olla, aga kahjuks suuresti tänu orkostani naabrusele pole. 

Baltisakslaste järeltulijad, keda olen kohanud Saksamaal või kes on Eestis käinud oma perekonna maju vaatamas või otsimas muid esivanematega seotud mälestumärke, on enamasti olnud OK. Samuti on veel paljud noorema generatsiooni saksa juurtega asukad, kelle suguvõsad küüditati Kasahstani, Siberisse või Kaug-Itta, sageli oma mentaliteedilt erinevad; esmakohtumisel vaatad, et kas ongi üks normaalne venelane ja siis saad teada, et päritolult hoopis ammustel aegadel venemaale ümber asunud sakslaste/mennoniitide järeltulija. Suurt rolli mängib nende juures kodune kasvatus ja väärtusruum.

Aga eks maailm on üks muutuv ja segane paik, mingi täiesti ilma põhjuseta suur optimism, et XXI sajandil on see või teine inetu asi mõeldamatu jne, on täiesti hääbunud ja tundub, et nüüd on võimalikud needki nähtused, mis olid iseloomulikud 5.-6. või 13.-14. või 16.-17. või 20. sajandile - ühesõnaga pea kogu aeg ja kõigil sajanditel.   

Aega muidugi läks, aga lõpuks said inglased ikka valmis 

oma Amelia meemi. Ja kohe jõudsid järele ka prantslased, hispaanlased, sakslased jt. Madalmaadel on muidugi see jama, et neil on reaalselt olemas sama nimega printsess, aga küllap nad midagi välja mõtlevad, panevad mõne muu nime. 

Ilmselt juba lähikuudel võib näha, kuidas see vaim ilmub ja seguneb mõne reaalse situatsiooniga, mingil kujul materialiseerub, nt hologrammina. 

Igatahes saab sellest juhtumist õpikunäide, kuidas ei tasu antikangelast suvalisele sihtgrupile suunata.

Temast saab kangelane, kes hakkab elama oma elu ning ümber vormida teda uuesti ei anna. 

Sarnane juhtum oli ju n liidus, kus aina toodeti ja näidati filme võitlusest pahade natside vastu ja siis kommunistide suureks üllatuseks hakkasid 70./80. vahetusel vene teismelised endale tätokaid tegema, ikka haakristid ja Gott mit uns'id ja rinnakad neiud käes MP 40 jmt. Keegi ei tšautanud, aga ägedamad kutid ütlesid Heil Hitler küll. Nagu ikka kommunistidel juhtus, läks jälle midagi nihu noortega tehtavas kasvatustöös. 

Ma pisut pelgan lugeda seda viimast inimarengu raportit, aga peaks vist korraks sirvima, tahaks veenduda, et sealt ei tule mingit kuulutust enneolematu eksperimendi vajaduse järele. 

Kõigest ühest, teisest ja veel konkreetselt seentest

 Täna ei tohi enam head uut aastat soovida, kolmekuningapäev ju möödas. Aga samas... tegelikult ikka tahan  soovida, otsest keeldu ju ei ole... seega - Head Uut Aastat! 

Nii, hästi. Aastavahetusel kell 00.00 sai pokaale kõlistada ja ERR lasi vist hümnigi. Seejärel muidugi tuli minna tänavale ja nagu ikka, vaadata palju siis ilutulestikku näha. Vähe, palju tühjust ja pimedust ning väga harvad värvilised plahvatused ja tuled. Linn ametlikult muidugi juba mitmendat aastat saluuti ei korralda, ettevõtted ka enam ei riski ega panusta, jäänud on vaid üksiktegijad. Üsna hästi on õnnestunud see toss ja paugutamine ära kaotada. Seisime siis oma maja ees tänaval ja vahtisime taevasse ja siis vaatasime tänavale ja esimest korda nägin, et kell 00.05 esimese jaanuari ööl, uusaasta ööl, ei ole tänaval mitte kedagi. Tühjus. Ei hingelistki. Tühi nagu tühisuse sisemus. 0. Vaakum.

Ja-ja-jaa; pole ilutulestikku ja taevast vaatemängu, milleks siis tänavale minna, kuuse juurde platsile või mõne silla peale või Toome nõlvale vmt. Tühjal platsil vaevalt kohtad sõpru ja tuttavaid, üksi silla peal ka nõme vahuveini avada; pole kedagi, kes tuleks tänaval vastu ning saaks vastastikku kaaslinlastega uue aasta häid soove hõikuda. Nõrganärviliste koerte ja kasside ja lindude hüvanguks on see pidu ära lõpetatud. Nüüd võiks veel aastalõpu kõnes presidendilt kuulda, et kodus üksteist pühade ajal peksta pole ilus, aga miks te ikka peksate, siis oleks kombo täiuslikult koos. 

Kes võitleb puhtuse eest, kes koristab, eksole. Kui pole põhjust välja minna, ega siis palju mindagi. Otsitakse kodus tegevust. 

Tavaliselt ma ei kajastaks, et vot tabas mind miski jne, aga kroonika huvides fikseerin, et 31.12.2025 õnnestus küll paar korda tunda, et väljas on üsna külm ja riietus on vale ja liiga kaua seisan ühel kohal jmt; seega oli küllalt põhjust, et teisel jaanuaril ärgata klassikalises KNKH seisundis (muidugi Köha-Nohu-Kurk-Haige). 

Eile oli juba pisut parem ja rohkem tahtmist midagi teha, 

otsustasin seeni korjata. Oleks võinud juba varem, seened olid piisavalt kasvanud, kui neid viimati enne suurt lund nägin. Pidin maasikapeenrale langenud paksu lund laiali ajama ja siis juba midagi muud tajumata lumiseid ja jääs puidu-sametkõrgeseid paljakäsi eemaldama, püüdes kõige väiksemaid mitte veel ära korjata. Mõlemal käel muutusid pöial ja nimetissõrm kahtlaselt kangeks ja tundetuks, nagu lõpuks märkasin. Panin käed hiljem voolavasse leigesse vette ja tundsin kuidas mõlemas nõelatorgete saatel vereringlus taastus. 

Täna hilisel hommikul tegin brantšiks seentega omletti.  

Eelnev on loodetavasti piisavalt olmeproosaline ja maine. Seente foto on minu jaoks tüüpiliselt vilets. Järjepidevus seegi.

Mõte vahel ikka eksleb mentaliteediajaloo radadel ja üks haru kulgeb mööda klassikuteks liigitatud kirjanike teoste tegelasi. Täpsemalt - mõtlen, et millisel ajajärgul millised peategelased olid moes. Tuleb meelde, et XX sajandi teisel poolel olid moes neurootilised kangelased, osaliselt kattus see aeg ka paranoilisele kirjandusele omaste olude ja kujudega. Kohati selle perioodi kestel ja lõpu poole ilmus välja ka skisoidseid tüüpe ja mitte alati ebameeldivaid. Sürr ja skisofreenia, kes neid suudaks lahuta. Ma pooldan RD Laing'i mõnda seletust skisofreenia kohta. Põhimõtteliselt umbes selliseid, et tegemist on vaimse arengu protsessi ajutise häirega, kus inimlike loomulike eksistentsiaalsete probleemide ja objektiivse reaalsuse tajuga seotud või subjektiivse taju lagunemise  protsessid hakkavad kulgema natuke isevoolu ja kontrolli ning tahte alt väljas, vb ka liiga intensiivselt. Üldiselt arenguks vajalikud protsessid, aga võivad liiga ägedalt kujul inimese segadusse ja endast välja viia.

Maagilise realismi puhul ma ei oskagi muud arvata, kui et inimesed on seal kujutatud maagiliste ja realistlikena... või kuidas täpsemalt sellega on?

Aga mis oli veel varem?  

Peab meelde tuletama, mis oli moes enne neuroosi. Kas  I MS eel ja järel oli moes (kitsamalt eristades) neurasteenia, isikliku ja mastaapse ning üldise kokku varisemise tunnetus, mida väljendas T.S. Eliot oma Waste Land'is?  Freud oli moes, võiks ju arvata, et tema poolt kirjeldatud juhtumid olid samuti trendis.  Esimese suure sõja eelset vaimuseisu hilisemalt kirjeldas (tasa)kaalukas Th. Mann Võlumäes. (Kahjuks Egiptuses ei toodeta enam ilusaid paberosse ja nende sigarettide tubakas pole miskit erilist.) Paar aastat hiljem ilmutas Hesse Stepihundi. (Peenemate hipide hilisem lemmiklektüür ja väga profroid ja neurootilises vaimus.)

Realistidel olid tegelased kes koledad ja alatud, teised aga naiivsed, noored, algajad, ärakasutatavad, petetud jne, üldiselt natuke igav. 

Sellest varem oli populaarne suur õnnetu armastus, õilis verevaegus, minestamine, murtud südamed ning meeleheide ja vahel ikka ka uhked enesetapud. 

Kas enne seda olid moes ooperid, duellid ja vene rulett ja põgenemine tõllas koos porutšikuga?? Viimaseid võib pidada suhteliselt süütuteks nähtusteks. Ehkki muidugi need romantikute ja nende eel käinud sentimentalistide omavahelised võitlused terariistadega või püstolitega võisid vahel olla ka ränkade tagajärgedega. (Vene rulett praktiliselt hääbus siis, kui revolvrite konstruktsioon muutus paremaks ja kvaliteetsemaks ning enam ei olnud võimalik kuulmisega eristada, kas padrun sattus pessa või mitte.) 

Tunnistan, et mulle on kunagi meeldinud sellised Bulwer Lyttoni poolt loodud tüübid nagu Kenelm Chillingly koos samas (Kenelm Chillingly, his adventures and opinions) kujutatud mõnede muude tegelastega ja Henry Pelham (Pelham), ehe dändide värk ja hulk irooniat ja stiili. (Pole välistatud, et  olen midagi sellest varem siia kirjutanud ja igaks juhuks rohkem ei lisa.)

Praegu on väga rahvademokraatlik aeg ja natuke aitab moodne olla ATH,  bipolaarsus (vist juba vanamoodne), depressioon, lisaks ka ületöötamine ning läbipõlemine (2 viimast on ausad talupoja haigused). Ei mäleta, kas lapsepõlvetraumad olid moes või oli nendega see häda, et meil ei olnud palju tahtjaid, kes olnuks valmis nendega poosetama ja nautima meediaekshibitsionismi.

Vaatasin Terrence Malick'i The Tree of Life. Film täis kujundeid ja eksistentsiaalset ängi. Just see, mida mul praegu vaja ei ole. Mingi seaduspära alusel juhtuvad nüüd raskemad ja traagilised filmid ette. Nimetatud film pole ehk laiemale publikule, aga kohati meeldivalt meditatiivne ja samas ka kujunemise film ja üldiselt Malick'i lemmikteema, aja kuluga seotud jmt.  

Oleks keegi püüdnud siinse blogi oletatavat koodi lugeda ja murda, olnuks lihtne märgata, et ju pean Golshifteh Farahani't heaks näitlejaks. Usun, et meie publik märkas teda Paterson'is, mis on (minu arvates  (- kas peab alati lisama?)) tasemel film. Või siis Leonardo DiCaprio kõrval Body of Lies'is. Hiljuti vaatasin üsna juhuslikult Iraani filmi About Elly kus Golshifteh oli kandvas osas; film oli huvitav ning hästi tehtud. Farahani't on tunnustatud rolli eest filmis The Patience Stone, aga see vist läheks juba liiale kui vaataksin kohe veel ühe depressiivse filmi. Aga seoses päevakajaliste sündmustega tasub mainida, et Farahani väljendas sotsmeedias toetust Iraani mässule. Loodetavasti lõpeb see sel korral islamiriigi kokku varisemisega. Tõmbaks kaasa ka hezbollah ja hamasi ja üht ja teist veel. 

Korraks moes oleva juurde naastes; leidsin suht juhuslikult, et USA-s on paras jama ühe seltskonnaga, keda nimetatakse zizians. Soovi korral leiab nende kohta piisavalt infot. Iseloomulik on, et sel nooremal seltskonnal ongi õnnestunud sünteesida tugevad teadmised IT-st, hipsterlus, looduskaitse, veganlus, loomade õigused, transsoolisus ja veel ühte ja teist. Neist mitmeidki peeti võimekateks, olid kunagi rakendatud NASA-s ja Räniorus ja börsil jne jmt, olid õppinud parimates ülikoolides. Samas korraldasid nad oma elu ja tegevust täiesti jabural ja arutul moel. Mis neile endile ja mitmetele kõrvalistele isikutele lõppes kurvalt ja mõttetult. Kunagi kasutatakse seda materjali filmide ja raamatute loomisel. Selles peegeldub kontsentreeritult käesoleva aja eripärast mentaliteeti ja selle avaldumise iseloomulikke jooni. Tegevustiku tarvis piisavalt palju mõttetuid tapmisi, mida pole keeruline põnevikuks vormida; samas on ka väga nihkes koomikat, vb rohkemgi kui seni mõned vennad  on suutnud filmidesse panna.    Ja nalja tuleb veel lisaks, sest kohtud alles hakkavad tööle ja istungite käigus kuuleb ja näeb kindlasti mõndagi.