Nara-Osaka-Kyoto

 Kolmteistkümne tunnine lend on just säärane nagu arvasin olevat. Poolunes undamine, jalad kord siia,  siis sinna, natuke rohkem küljel, varsti kuidagi teisiti jmt. Tean neid, kes kiidavad öiseid lende Kagu-Aasiasse ja väidavad, et lennul magad, maandumisel ärkad ning kõik on tore, aga kitsastes tingimustes olen ma halb magaja. Ainult pisut aitas põgusateks minutiteks uinuda igav film sarimõrvarist.

Lend itta kulges mööda lõunapoolset marsruuti mordoriga piirnevate riikide õhuruumis. Tagasilend Soome poole käis otse üle Põhjanaba. Nüüd on mul kolm diplomit - ülikooli lõpetamise kohta, Egiptuses allveelaevaga sõitmise ja Osaka-Helsingi lennuga üle Põhjanaba lendamise eest. 

Jaapani piiri ületamise osas olin eelmeelestatud, nagu oleks 17. sajand ja kedagi riiki ei lubata, aga oli nagu ikka väljaspoole Šengenit sattudes. Seejärel läksin lennujaama suitsetajate ruumi, lähimaks  vasteks sellele sobib gaasikamber, väljudes vankusin lähimale vabale istmele. uhhhh... ja ahmisin õhku. 

Lennujaamast kaasa haaratud karbid take out'i ja siis autosse ja Narasse, otse hirvede keskel asuvasse hotelli, 

 väga väikesesse. 

  Teel  sai aimu, millised on Jaapanis linnastud; Osaka ei lõppenudki enne Narat ära. 

Hirved piilusid aknasse ja koputasid uksele, nõudes küpsiseid. 

 

 

 Üle tuhande vabalt hulkuva hirve Naras pakuvad 

teist perspektiivi tõsisele probleemile, 

et Supilinnas käib vabalt ringi ehk 10 - 20 kassi. 

Kui etteruttavalt veel lisada, et Kyoto servas paiknevate külasarnaste asumite tänavatel leidub hoiatusi, mis kutsuvad ettevaatusele, kuna läheduses on märgatud uitamas karu, siis muidugi ei saa eirata, et kultuur ja loodus võivad moodustada tervikuid koos mõninga vastandumisega.

  Seoses loomi tabava kevadise keevalisusega olid ka Naras hoiatussildid, mis manitsesid, et sokkudega tasub olla pisut ettevaatlik. 

Aga kui hirvede juurest edasi minna, siis peaks rääkima templitest, samblast, kividest, laternatest ja kujudest. 

 

Võiks veel mainida (kuna on hooaeg) merisiiliku marja. Muid kohalikke sööke ja jooke. Valdavalt väga odavaid hindu. Jaapanlaste külalislahkust. 

 

 

 

Seda ja teist, kudassai. 

Pildil eespool viidatud merisiiliku mari. 👉

Sakuraga olid lood nii ja naa. Esimesed kirsid õitsesid, aga veel ei olnud sellist õitevahtu ega ammugi  -merd, et kõik kanali kaldail kasvavad kirsid olnuks üleni õites. Puu siin, teine seal ja mõned oksad ja mõned esimesed õied jms.

Samas koolide lõpetamise puhul ja tunnistusega ning kimonos mõne õitseva kirsipuu siiski võis leida ning selle juures kaunisti poseerida. 

 Küsisin viisakalt luba ja tohtisin ühe sellise foto lahkest neiust teha. Imelik olnuks  salaja ja varitsedes mõnda sessiooni ära kasutada ning omale ka jäädvustus napsata.

 

Selliseid pilte siis tehtigi 👇 

Kui eelmistel aastatel on kevadiste õitsevate kirsside all Eesti pinnal ikka mõned tassid saket joodud, siis Jaapanis oli valik muidugi mõõtmatult laiem ning ehkki kõige tuttavam oli viski filmist Lost in Translation (Suntory Time), ikkagi tuli proovida ka erinevaid shochusid ja umeshusid, viimast müüdi Kuldse templi juures pudeliga, milles hõljus lehtkulla puru.

 

Mõnede jookide juures jäigi segaseks, et millega täpselt tegu, sest tooraineks võib olla täiesti erinevaid vilju ja mugulaid, nt bataat, aga samuti kasutavad nad suhkruroogu. 

 

Kõige selle toitude ja jookide

maailmaga tutvumine oli lõbus ja vahel pisut segadust tekitav, lisatud videos on näha ka ühte nendest poodidest, kus anti degusteeridagi ja muidugi ostsin kaasa, tõin läbi tolli ja panin kappi, et mõne nädala pärast kohalikult hanami käigus või yozakura saabudes avada.