Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Kirjutada sellest, millest kõik või millest hakatakse kirjutama alles poole aasta või aasta pärast?
Midamõnes nähtus möödaminnes testin
No millest täna kõik kirjutavad - ikka Estonia hukust. Sel teemal aastas korra jälle neid vanu taasesitusi lugeda... Või proovida viisakas vormis väljendada...
Ühesõnaga - kuna minu isa töötas merel, siis ma tean oma varaseimast lapsepõlvest, et laevu on uppunud ja upub ka edaspidi. Nii lihtsalt on. Sellega piirduks. Teemasse lisaks Avril Lavigne värske video
Võtke või jätke.
Ja palju kirjutati muidugi paavsti visiidist.
Kolm mõtet Franciscuse Eestis peetud kõnedest olid päris tabavad. Kas keegi neid mäletab on väga kahtlane. Midagi võinuks ju Kersti Kaljulaiule meelde jääda. Et mõelda, kas juttu e-st pole juba liiga ning võib-olla õpiks ajaloost. Ja ei panustaks tehnika ja teaduse arengule jäägitult. Saaksin sellisest optimismist aru, kui elaksime XX sajandi alguses - raudteed, autod, traktorid, lennukid, elekter jne, oioioi, uus elu! enam pole vaja arutult tööd teha! valgus! kiirus! me lendame! Aga mida võrreldavat sellega pakuvad ekraanid laudadel? Väga vähe.
Nojah, välimuselt ja maneeridelt meenutab Franciscus Lennart Meri't. Lennukis sai ta kingituseks suure fotoalbumi Johannes Paulus II piltidega ja ütles (naljatamisi): "Tema oli pühak, mina olen saatan." Äge, üle võlli, (õlakehitus) mitte eriti naljakas... Mina-tema... Johannes Paulus II võttis endale kõige tagasihoidlikuma nime, Franciscus võttis endale võimalikest kõige edevama nime. Aga kolm arvestatavat mõtet ja seisukohta kõnedes ja paar veel intervjuudes... päris rahuldav tulemus.
Poole aasta pärast hakatakse kirjutama... ja aasta pärast kirjutavad kõik muidugi sellest, kuidas oli arvatagi, et... no teate isegi...
