Foto kahe põrnika ideaalsest pulmareisist pildistasin 8. juunil
ja see oli palav päev. Aga läks veel kuumemaks. Maanteedele pandav asfalt ei tahku, puudelt langevad kuivanud lehed, börsil on labiilsed väikeinvestorid, kes punaseid numbreid nähes tormavad odavalt müüma, ametlik seisukoht viiruse leviku suhtes on fatalistlik ja neljapäeval kõrbes mu arvuti toiteplokk läbi. Vaatasin nurgas seisvasse doonorarvutisse ja võtsin mitmeks päevaks pausi, enne kui hakkasin raali lahti kruvima ja asendusjupi juhtmeid paika sättima. Aga...
kolme ja poole päevaga vaatasin ära kõik neli hooaega sarjast The Good Place. ! ! ! HA!
(Ausa ülestunnistusena pean lisama, et külastasin vahepeal ka Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskust ning vaatasin H.Visnapuu ja L.Otsa näidendit "Keisri usk". L.Otsalt tahaksin küsida, kas ta tõesti usub, et etenduse lõpus lavale rivistatud näitlejate poolt esitatav muistne rahvalaul tagab, et publik saab katarsise? Kas seda ei ole juba liiga palju kordi tehtud? Aga muidu polnud vigagi.)
The Good Place on lahe sari. Seal on isegi paar prohvetlikku kohta (segatuna absurdiga, mis näitab uues valguses, millised kannatused võivad tabada inimkonda, kuna keegi oli otsustanud süüa nahkhiirt (nagu nad väidavad), (UWAGA! spoiler! - sarjas pajatab tegelane haiguspuhangust, mis puhkes, kuna ta suudles nahkhiirt - see on tegelikult väga tähtsusetu detail TGP-s). Lisaks mitmel tasandil huumorile ja pakutavatele algteadmistele moraalifilosoofiast, ports ebazen'i, paratamatud paralleelid Dantega (kelle surmast peagi möödub 700 aastat) jpm.
Ah et kõik peale minu olid seda juba vaadanud... Muidugi.
