Õnnistatud õunad ja asfaldi tükid

 

 Täna tähistatakse õigeusu kirikus Issanda Muutmise püha, mida Ukrainas rahvapäraselt nimetatakse ka

яблучний спас.
Ka Setumaal olla see õunapüha tuntud.

 

See tähendab, et valmivaid õunu õnnistatakse kirikus. Üsna populaarne püha, juured ulatuvad eelkristlikku aega. Traditsioonid, vastavad toidud, rahvas liigub rohkem ringi ja suundub kirikusse teenistusele jmt. Muidugi just sel hommikusel ajal ründasid orkid Tšernigivi keskväljakut ja teatrihoonet ja tapsid samas ühe lapse ja mujal linnades rünnakutega tsiviilelanike vastu veel mõned lapsed.  Mordor tuleb hävitada, mida varem see juhtub, seda parem, muidugi.

Hommikusöögi lõpetasin täna sajandimunaga. Sihukese üsna tumeda ja kohati ebamäärast rohekat värvi produktiga. Oleks lisaks veel leivale määrinud iiri soovõid, siis tulnuks meedia kohale kutsuda. 😃👇

Ajalehed muidugi saatnuks oma reporterid kohale küll, otsustades nende lugude põhjal, mida viimastel kuudel on agaralt avaldatud.

Munal oli üsna munalik maitse ja midagi natuke veel, aga mitte karmilt esiletükkivat, vb mõne seene maitset meenutav.

Töötajate nägudelt võis välja lugeda varjatud rõõmu märke, kui neljapäeval tegin ettepaneku, et võime reedel võtta vaba päeva ning kolm päeva jutti puhata. Keegi ei tahtnud kasutada võimalust, et tuleks ikka tööle ja teeniks raha. 

Huvitav on vaadata, kuidas inimesed erinevalt töötavad. On neid, kes väga hästi töötavad, aga mingi vihaga; on selliseid, kes võivad kaotada fookuse ja ise ei märkagi, kui nende toimekus langeb kuhugi poolmeditatiivse viilimiseni. Tööl jobutamine on minu arvates piinarikkam kui töötamine. Kui tuleb tunne, et kardan kella vaadata ja pettuda, aeg ei liigu ja veel peab x tundi mööda saatma enne kui võib ära koju minna.   

Korra käisin mere ääres, pilliroog sahises ja vesi loksus natuke, mingid väiksemad kalad põgenesid pisut suuremate eest;  ja olin paar päeva maal, mesilased sumisesid, lambad määgisid, päike paistis ja vahepeal oli äike; aga ikka tahaks umbes nädalaks kuhugi oja kaldale istuda ja ainult voolava vee vulinat kuulata.  

Õnne valem - palju tööd + remont. hehehe

 

Seinte värvimine, tapeedi kleepimine  ja uue kapi ostmine ja igasugu muutused ja mis kõik veel - võiks ju olla lahe ja tore, aga vahepeal tundub, et tegemist on katastroofipiirkonnaga ja juhitamatu kaosega; ja mitte keegi ei ole valmistanud sellist kappi, mida mul vaja oleks.

Ja soovitud tooni saab kahest erinevast poest ostetud rohelise värvi segamise tulemusena. 

Juba kuid väldanud protsessi käigus muidugi on ka  helgeid momente, aga tüdimus on tuntav. 

On kahte liiki inimesi - need kes kunagi ei alusta remonti ja need, kes iialgi ei lõpeta remonti. 

Homme pumpan paadi täis ja triivin kusagil järvel sihitult ringi.

Umbes jälle samal teemal

Eile vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et ta olla avastanud, et puhata on parem kui töötada.

Eelmises postituses olid riivamisi jutuks joovastavad joogid, eks sinna võinuks veel külge haakida erinevaid mõtteteri sel teemal aga (erinevalt tsitaatidest) ma mõtteteri eriti ei fänna, nojah. Tegelikult takerdus mu mõte ja mälu, väsinud aju keeldus meelde tuletamast filmi nime, kust pärineb tsitaat, vägagi populaarne, et siis kuidagi antud filmi mainida ja eelnenud teksti külge kleepida. Pikk liigne sissejuhatus jah. Aga hea näide sellest, kuivõrd kurnatud võib keegi inemine olla.

Aga siis ühel õhtul eksisid mulle haardeulatusse õiged inimesed, kellelt küsida, et vot selline stseen sellise tekstiga ja muidugi tuli kohe vastus. Fear and Loathing in Las Vegas. 

Nüüd te vist juba aimate, et tekst ise on 

We had two bags of grass, seventy-five pellets of mescaline, five sheets of high-powered blotter acid, a saltshaker half-full of cocaine, and a whole galaxy of multi-colored uppers, downers, laughers, screamers... Also, a quart of tequila, a quart of rum, a case of beer, a pint of raw ether, and two dozen amyls. Not that we needed all that for the trip, but once you get into locked a serious drug collection, the tendency is to push it as far as you can.

Sihuke tekst siis (ja tegelasedki osaliselt kattuvad juba viidatud postituses nimetatuiga). 

Aga kirjutan seda ikka veel sissejuhatuseks (mis saab küll pikem kui kõik järgnev, oh jama), et tunnistada - vaatasin tükati F&L in LA uuesti üle ja otse esimestel sekunditel oli seal hoopis teine mõjus tsitaat:

 

He who makes a beast of himself gets rid of the pain of being a man. - Dr Johnson

 

Mõte seletab ära mõndagi, mis praeguses lähimaailmas ja hetkeolukorras tundub kummastav. Pean muidugi silmas, et sel alusel orkide siseilma toimimine ja kõne- ja käitumismuster ju paljuski põhineb. Karm tõde, et tagasi inimeseks saada ei ole neil olevustel lihtne, vb on isegi võimatu. Tõenäoliselt. Ma reeglina väldin evolutsiooni teemat nii kitsamalt kui ka laiemalt, aga ridade vahel ta siin ikka on kohal.

 

Ja samal ajal ukrainlased, kes oma linnades ja asulates viibivad permanentselt ekstreemsetes oludes, puutuvad lähedalt kokku kõige eksistentsiaalsemate küsimustega jne jmt, nendes toimuvad isiksuse muutused ja arengud hoopis jõuliselt ja hoopis teises suunas. See rahvas on pärast sõja lõppu tark ja tugev, inimlikkusele orienteeritud ja valmis üles ehitama hoopis paremat uut riiki. Vot nii mulle tundub.

 

Tantsu- ja laulupeost on vist kõik juba kirjutanud ja jõudnud muljetada ning jutud käivad veel ümber  mingite vähetähtsate detailide. Ei märganud, et oleks mainitud midagi sarnast ühele minu väsinud peas tekkinud mõttele, et seda kogunemist ja pidu on meile sügavamal tasandil võetuna vaja mitte lihtsalt selleks, et ikka kultuur ja traditsioon jmt, vaid väga oluline on karja (heas! heas mõttes!! nagu me (kummalisel kombel küll) kasutame huntide kohta millegi pärast ka sõna kari (keegi võiks küll huntide puhul midagi uut/paremat pakkuda, et oleks teisiti kui lammastel ja lehmadel)) uued liikmed üle vaadata ja sellest siis rahu ja kindlust ammutada, et armasad ja toredad ja tugevad.     

Remondi ajal purunenud laualambi valguse puudumise tõttu siinkohal lõpetan.