Variatsioonid. Dickens

(Erand, postitus toidust) 😱

(Erand küll, aga ma vähemalt ei pane siia fotot supist.)😕

Ei tasu ära põlata seda järjekordset kogemust, mille saate vanalinna mõnes peenemas ja kallimas söögikohas. Jõulukaunistuste keskel ja lõikava tuule käes tänaval tõttavad vaeslapsed, hüljatud vanurid, üliõpilased, tööst väsinud pereemad-isad, võõrsil viibivad komandeeritud ja kõik-kõik, kes te tahaksite korraks pageda sooja ruumi ja kosutada end kausikese supiga - ärge kurvastage, teadke, et nende liiga kallite söögikohtade toidud on maitsetud, puljongid on vesised, pubis pakutav fish and chips on toodud supermarketi sügavkülmast ja enne serveerimist käis korraks mikrolainetes, mis vaevu sulatas kala püdeljaks. Selle kogemuse võrra rikkamana lähete  tagasi oma tagasihoidlikku elamisse ja teate, et säravate tulede taga on mannetu ja sisutu kaup, küüniline ja ükskõikne äri ning suurte kasumimarginaalide jaht. Oma ala meistrid, südametunnistusega kokad ja maitsemeeli erutavad supid-praed-salatid on kusagile mujale läinud.😧

Te võtate kodus sügavkülmast nädala eest küpsetatud pardi luukere, panete selle potti keema ja samas asute riivima porgandit, viilutama sibulat või porrut, lõikuma küüslauku, tšillit, võibolla lisate ka pisut paprikat, panete esmalt pannile koos või ja õliga praadima porgandi, seejärel muud ja praete sedavõrd, et need kõrbema ei läheks, aga levima hakkaksid meeldivad aroomid. Kui potis on puljong omandanud juba värvi ja selgelt tajutava konsistentsi, siis õngitsete pardi kondid välja ja asute nendelt puhastama liha, samas valate panni sisu potti keema. Ja maitsestage soola, pipraga, lisage leht-kaks loorberit, võib nagu ikka panna ka tüümiani, ingverit, valage potti austrikaste ja kalakaste, võib ka pisut Worchesteri, puhastatud liha läheb tagasi potti ja lõpuks peaks sinna riivima ühe apelsini koore. Natuke vaikset keetmist ning siis lisage Tai riisinuudlid, kõige peenemad ja keegi ei keela murda neid lühikeseks, et oleks mugavam süüa. Laske 5 minutit toidul seista ning oma lihtsas kambris nautige kuuma suppi.😄😂

Küll ilma ettekandjateta, kes küsiks, kuidas maitses. 

Lihtne toit lihtsale inimesele. 😸 Ja akna taga sajab lund. Ja ahjus põlevad halud. Ja väljas säravad tuled.

Happy, happy Christmas, that can win us back to the delusions of our childish days; that can recall to the old man the pleasures of his youth; that can transport the sailor and the traveler, thousands of miles away, back to his own fireside and his quiet home!- Charles Dickens

Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast

Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.

Näe enamat

Variatsioonid. Teema Salinger

Vahel töö veab ja ahvatleb ning siis oledki mõneks ajaks elamas keset Pea(b)linna. Seal, kus iga inimene ütleb lahkudes, et nüüd peab küll ruttu minema, sest peab olema seal-ja-seal, kokkusaamisel või koosolekul. Ei saagi aru, kas nende elu toimub koosolekutel või koosolekute vahele jäävatel põgusatel ajavahemikel. Igatahes saavad nad ainult korraks tulla, aga nüüd nad peavad jälle jooksma. 

Kohvikus istudes kipuvad Xanax'it täis pumbatud pealinlased pidurdamatult endast lobisema sellist "see on väga huvitav, et mul nagu on mingis mõttes nagu oleks selline tunne, et kuidagi ma nagu see on väga huvitav nagu ei ..." teksti, aga ma ei tea, kas nad tulevad või lähevad psühhoterapeudi juurde või veedavad vaba aega eneseabi raamatuid lugedes. No see pole isegi sissejuhatus ja teemasse ei puutu.

Isegi varakult saabunud pimeduses jääb kesklinna tänavatel inimesi vähemaks, turistid ei saa enam teha selfisid ja kaovad kuhugi puhkama või sööma või jooma, kohalikud kogunevad toidupoodidesse ja rivistuvad kassajärjekordadessekassajärjekordadessekassajärjekordadesse.

Tänaval valgustatud poeakendest mööda jalutavad noormees ja neiu seisatuvad suveniiripoe juures. Noormehe pilk liigub mööda 

aknale paigutatud väljapanekut külmkapimagnetitelt kruusidele, mütsidele, T-särkidele, võltsfabergemunadele, sõrmkübaratele ja seejärel miniatuurmajakestele, laevamudelitele, matrjoškadele, vildist sussidele, (ta ei märka väikesi savist loomi,) ja rahvariietes väikestele nukkudele. Neiu hakkab aeglaselt edasi liikuma, tema sammudes on aimata ebateadlikku tantsulisust ja nende vahele tekib juba nelja sammu pikkune distants. Noormees vaatab veel tubli sissehingamise jagu merevaigust kaelaehteid ja käppa liigutavat kassikuju ning tõttab eemalduvale kaaslasele järele. Nad ei ole veel kohakuti, kui ta lausub üsna valjult: "Sellise poe omanikul võib küll üsna äge olla..." Ta ei näe, et tütarlapse laup tõmbub kipra, silmad kahanevad kitsamateks piludeks ja ninajuurele tekib korts, mida seal tavapäraselt ei ole, ja silmapilkselt kostab ta suust küsimus: "Miiiksssss?" Vaene Phoebe, selline jama, kui oled 18,  siis ikka juhtub ja pead toime tulema.