Vabadussõjad. Variatsioon Ukraina

Paljugi on vana siin päikese all,

aga midagi (väikest) uut vahel ikka tehakse

Ukrainas vändati film КРУТИ 1918. Algselt pidi kinodes esilinastuma möödunud detsembris, uue kava kohaselt tuleb välja 7. veebruaril. Sõjafilm, sarnaselt meie Nimed marmortahvlil filmiga, on rõhk verinoortel oma riigi eest võidelnutel, lisaks muidugi armastuslugu, -kolmnurk.

Lätlased teadagi tegid samal teemal filmi Riia kaitsjad. Kas Eesti kinodes ukrainlaste filmi näitama hakatakse, ei julge oletada.

Kruti jaama juures 29. jaanuaril 1918 toimunud lahingus võitles 4000 punaväelase vastu 400 Ukraina Rahvavabariigi kaitsele asunud võitlejat, peamiselt õppursõdurid.

Milliste poliitiliste mängude taustal püüdis Ukraina 1918.-1919. aastal iseseisvuda, seda võib lugeda nt
T.Snyder'i raamatust Punane prints.

Ei olnud rahvusvahelises poliitikas sel ajal midagi ilusat, õiglast ega moraalset, polnud seda ka 20 aastat hiljem, ega ole ka nüüd. Hübriidne, kohati soe või kuum ja kohati külm sõda laieneb erinevatele mandritele.
Kui Ukraina presidendi ja parlamendi valimiste tulemusel selgub, et Ukraina jätkab arengut Euroopa suunas, siis paistab see Kremli vaatenurgast kaotusena ning agressioon tõuseb uuele tasemele. Aga Euroopa suudab käituda nii, nagu toimuks see kõik kusagil Kagu-Aasias Malaisia ja Ida-Timori vahel.

Meil on 31. jaanuaril Paju lahingu 100. aastapäev. Võitsime sõja ja sõlmisime rahu. Poleks võitnud, poleks saanud rahu sõlmida.

Nii püüavad ka ukrainlased samm haaval vaenlast maalt välja tõrjuda. Nagu kirjas alljärgnevas tekstis:

«Ми забираємо нашу землю назад. Повільно. Не кіпішуя. Кілометир, два, пятсот мерів»

(Kes ikka ukraina keelt oskab... eksole, ehk on lihtsam venekeelses tõlkes)

 Мы — забираем нашу землю обратно. Медленно. Не кипешуя.
Не летя на вороном коне. Километр. Два. Пятьсот метров. Лопата. Новый блиндаж. Новая позиция, новый вид в бинокле. Грязь. Ветер. Ломающиеся машины.
Шаг за шагом. Собрались — шагнули — рассыпались — вкопались. Утвердились. Подняли флаг. Убили всех, кому он не нравится. Наладили быт, накатали дорогу, нагрели баню, помылись, сидим, курим, трындим с малой по телефону, ленты набиваем, ржем. Норм. Опять собрались. Опять шагнули...

Ja Ukrainas avatakse memoriaale neile, kes on langenud viimasel viiel aastal oma maad kaitstes.

"Kui me reedame Ukraina, siis oleme järgmised," ütles Leedu president.

Päeval -19 C

ja päeva plusspoolel on

Esiteks - kogu härmatis

Härmatisornamendid, palju peenemad ja täiuslikumad kui kipsist arabeskid Alhambras Granadas

Ja neid on isegi rohkem kui Alhambras

Teiseks ja kolmandaks - õnnestunult käivitunud idufirma, idusid on nüüd piisavalt, ja minu esimesed arancinid (mitte veel Sitsiilia tasemel, aga paremad kui on juhtunud olemad mitmed väljaspool Itaaliat mõnest itaalia deli'st ostetud, ma julgen väita).

Aga ma pitchima ei hakka. Ja nagu ikka - olgu range piir ja ei mingit toidublogi siin ei ole ega tule. 

püha Sebastianuse päev

San Sebastiano katakombid Roomas on ühed neist katakombidest, kus olen käinud. Mõnedes  veel ja tuleb tunnistada, et kõik nad on üsna muljetavaldavad. Enamasti neis pildistada ei tohi ja samas pole seal selleks ka impulssi. Õnneks on katakombides suhteliselt vähe massituriste. Eks seal ole pime ja kitsas. Ja üsna memento mori.

Igatahes fotosid vaadates leidsin, et ma ei olnud ka katakombide peal asuvas kirikus ega selle ees teinud ühtegi pilti. Mälestuseks tõin lisaks mälupiltidele sealt üsna kaaluka kivist seinaplaadi. Kuna neis katakombides viitab üks hauaplaat võimalusele, et sinna maeti ka püha Peetrus ja püha Paulus. Taoline suuline pärimus on, aga ametlikult seda ei ole kinnitatud.

Vaatasin oma reisipilte ja leidsin, et olen erinevates kohtades teinud hulga fotosid kalaturgude lettidest ja lisaks ka keedetud krevettidest. 

Tõsi küll, Roomas pildistasin mitut erinevat pitsat. Kahjuks ei jäädvustanud ma Sitsiilias oma elu esimest arancinit.

Aga selle eest on mul video Prantsusmaalt Collioure'st mingist kalaparvest ja rannakohvikust, kus pakuti saia vahel kohalikke anšooviseid.  

Tbilisi restoranist ja küpsetatud ajust pilt puudub.

Tel-Avivi turul toimetanud falafeli letist siiski midagi napilt ja kaugelt

on. 

      Brügge jänesepraad oli ebafotogeeniline. Ehkki väidetakse, et see olla parim võimalikest jänestest. 

Kui kuidagi püüda tagasi või pisutki lähemale jõuda teemale, millest alustasin, siis püha Sebastiani sünnilinna Narbonne'i tänavakohvikus otse raekoja kõrval jõin parimat majaveini, mida sellises asutuses on mulle serveeritud, maitset mäletan, aga pildil poleks mingit mõtet. Veneetsias ühe vaikse kanali kõrval nautisime aga trapistide pruulitud õlut. 

Viva Vita!