Variatsioon. Tamm, taram-tam-tam, Tammsaare

Me lähme kinno vaatama

Olgu noored, paljulapselised, paksud, mehed, hästi riides, jalgsi, rikkad, prillidega või vastupidi - eestlased lähevad kui üks mees  Tõde ja õigust vaatama. Aimate, et ma pole käinud/läinud? 😺
Ai-ai-ai. Leidsin osalise vabanduse, et töötan ja muu klassikaline värk, natuke ses' tõde ja õigust ka.

Mõlgutasin, mis seoseid mul Tammsaarega. Olen Vargamäe muuseumi ekspositsioonis maganud mitu ööd... ei mäletagi, oli see Krõõda või kelle voodis. 👻 Lühike ase oli. Ja mis veel... Ma olen vähemalt Tõe ja õiguse kolmanda osa läbi lugenud käsikirjast. Tammsaare  käekiri on väga selge, üsna väike, aga kergesti loetav.

Veel... kuidas end sättida valgusvihku Tammsaare kangelaste kõrvale...

Et ma olen Tammsaare mail soos hullult palju ringi solberdanud, olen seal küngaste vahel vankriga ringi sõitnud ja laudu  vedanud.

Neis paigus oli ju 80ndate alguses mitmeid huvitavaid inimesi, kes sattunud lähestikku elama ja töötama.  Simisalu matkakodu oli siis ja hiljemgi üks varjuline paik, kus ehedamad dissidendid vahel trehvasid, Arjukese Rein oli selle peremees. Pastor Vello Salum oli Järva-Madisel. Tema kirjutas ja lasi laias ilmas levida  esseel "Kirik ja rahvus". Seepeale ta KGB poolt hullumajja pandi. Helgi Rivis oli Tartus õpetaja ametist parteilaste, kgb-laste ning pugejalike pedagoogide/kolleegide ühiste jõupingutustega priiks lastud ning töötas Vargamäel muuseumis. Ja oli teisigi inimesi.

Ühel suvel oli muuseumis suurejooneline jaaniõhtu. Folkareid kitarridega korraliku kontserdi jagu. Publikut nii põhjast kui lõunast. Kgb-lased tulid peamiselt Paidest.

Esinesid Tulpa Tõnn, Pedajas, vist Heno Sarv või oli see Mikk, oli ka Meltsas ja ju keegi veel, kes omi laule laulis. Näiteks Anka? Neist aegadest pole suurt  midagi talletatud. 80ndate algusest midagi on üles kirjutanud  Tarmo Vahter Karuks istus vangitornis teoses, aga  70ndate viimastest aastatest kuni Brežnevi surmani, selle aja kohta on rohkem olnud huvilisi, kes vaikivad. Sest ümberrivistujate ja kaasajooksikute tähetund saabus hiljem.

Öö hakul lauldi lõpuks ikka  Öö lõhnab, vihma sajab. Kgb raporteeris, et avastatud on suur organisatsioon, mille liikmetel on vorm (kõne all olid nn "sturmad" ehk rohelisest presendist matkajakid) ja hümn.

Simisalu matkakodu kaminasaalis oli Andrus Rõugu piltide näitus. 

Ju Rõuk oli juba oma Silmades taevas ja meri luuletuse avaldamisega hakkama saanud ja järelikult ka üliõpilaste hulgast välja arvatud.

 Silmades taevas ja meri                       

Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa

(1980)


Kaminasaalis oli öösel tegelasi; Miliuski oli Tartust sinna sohu eksinud ja mõned peened poetessid, olid näitlejahakatised ja väike seltskond radikaalseid noori antikommuniste, oli järelhippareid.

Ajaga inimesed muutusid, Kaplinski oli 78. kõnelnud Tammsaare juubeliga seotud mõtetest, aga selleks ajaks oli juba murtud ja tuntud kui Kapitulinski; kahjuks jäigi  murtuks, aga mis poeedist   ikka tahta, mõtleja pole ta suurem asi.

Juske ja Priimägi olid kirjutanud Tartu sügise, sihukese edevuse sillerduse. Panid pisut mööda, sest ega olnud enam väga disko-teksa, kui õpilased mööda Tallinna marssisid ja Die Woche skandeerisid. Ja mõne aja pärast punkariteks pöörasid.

Lõpetuseks midagi täiesti erinevat. 90ndate algus, pildike Tartu Ülikoolist.

Filosoofiaajaloo eksamil Tõnu Luik (kes äsja me keskelt lahkus, RIP) eksamineeris eesti filoloogi ja  neiul läks vastamine üsna konarlikult. Luik oli üliõpilase filosoofilise viletsuse lõpuks täiesti päevavalgele tirinud ja eksamineeritav juba ootas, et saaks läbi kukkuda ja pääseks minema. Kuid Luik hakkas ilmutama inimlikku kaastunnet ja viitas sellele, et ei taha noore inimese õpinguile surmahoopi anda. Samas näis, et teist (või kolmandat?) korda ta sama inimest kohata ei soovi. Tundis huvi, et milleks te ülikoolis õpite ja mis teemal on lõputöö. Tudeng teatas uhkusenoodiga, et kirjutab midagi Tammsaare kohta. Miks Tammsaare kohta? tahtis Luik teada. "No Tammsaare on suur kirjanik," kõlas vastus. "Mina küll Tammsaaret suureks kirjanikuks ei pea," sõnas Luik rahulikult. Tudengineiu nihkus vaistlikult uksele veel lähemale. Sai ikka sooritatud.

Läks mu eksam Luigele läbi mitme arvamuste lahknevuse, olime eri meelt Platoni õpetuse osas riigist (Luigele meeldis), polnud Luik heal arvamusel inglise filosoofidest ja ütles kategooriliselt, et need esindavad madalat kaupmeeste vaimu jne.  Lahenes "heaks" ja tänaval kohtudes alati tervitasime.

Omamoodi nähtus ikkagi, et inimesed niimoodi kõik seda filmi lähevad vaatama.
"Te ütlesite Tammsaare ja me tulime."

Eelkevad

mis muud 

 

Eile hommikul üllatas päike. Ja täna hommikul jälle.

Taevas

on sinine ja pilvitu. Esmane unesegane mulje oli, et olen taaskord maha maganud stardi ja ärkan alles siis, kui asume juba ülalpool pilvi. Järgnevalt pidin küll tegema paranduse, et kogu me aguli kohal on sinine taevas ja võimalus, et üks osa Eestimaast on õhku tõusnud ja lendab koos päikesega lääne poole, ei tundunud kuidagi usutav. Küll aga olnuks tore. 

Üks nädal veel, siis ehk on mu töö, nagu lubatud, valmis. Ja võiks lennata. Nt läheks vaataks, kuidas meie kuldnokad Granadas või Cordobas pargis murule kukkunud üleküpsenud tsitruselisi nokivad.  Seni ei oska täpselt soovidagi, kuhu minna. Kohta, kus mantliga ei peaks käima ja kus midagi õitseks. Eelistatult puud, põõsad või lilled, mitte turism.

Riigikogu XIII koosseis pidas eile oma viimast istungit. Ei tasu kurvastada, kahe nädala pärast on valdav enamik neist taas samas saalis koos.

Lähen ja valin  Isamaa niipea kui nad annavad teada, et riigikogu saadikud peavad ise endale kindlustama ametliku sissetuleku ja loobuvad maksumaksja poolt makstavast palgast. See sobiks hästi Isamaalaste lähenemisega, mis rõhutab, kuidas kodanikud ise peavad rohkem vastutust võtma.  Pensionide eest, tervishoiu eest. Kui valitsus ei suuda hallata ei pankade tegevust ega tagada arstiabi, siis kõlab "ah inimesed, vaadake ise kuidas saate". Saadikutele õnged kätte, istugu Peipsi kaldal, õngitsegu ja arutagu seadusi, makse ja elukorraldust. Et keegi ei arvaks, nagu poliitikutel lasuks vahel mõne vääriti läinud asja eest mingi süü.

Sotside plaan on pisut teine, nad sooviksid igale saadikule abi ehk tugiisikut. Oleks küll vahva vaadata, kuidas  kõik, mis sotsid kavandavad, müstilisel kombel annab vastupidise tulemuse. Uutes mastaapides. Samas töökohti oleks RK-s topelt ja poleks vaja vana- ja noorsotsidele otsida kohakesi linnades ja valdades. 

No aga vähemalt kesk ja reform, nagu ka ekre lubavad kõike tasuta ja lisaks veel hullult rohkem toetusi. Selliseid imelisi asju võiks muidugi rahvale juba enne valimisi anda, miks küll alati pärast valimisi.

Eilse päev parim uudis oli lugu hundi päästmisest. 

Igati tore hunt.

Mitte mingi kitsetallede ahistaja või tapetud vanaema voodis selitav elajas. Rohkem selliste tarkade huntide soost, kellega mitmed pühakud vanemates legendides asju ajavad.

Püha Franciscuse ja hundi lugu on kõige tuntum, aga lisaks on hunt mõistliku ja mehise olendina ka mitmete teiste pühakute lugudes igati heas kirjas.

Paganlike jumalate juures on hunt populaarne saatja. Ta käib koos Odiniga, mõnedel juhtudel Artemisega. Emahunt toidab ja kasvatab üles mitmeid kangelasi. Viikingite hunt Fenrir on aga täiesti jube hiigelsuur elajas, kellega aegade lõpus tuleb vägevas lahingus jõudu katsuda. Egiptlaste Wepwawet pole ka igav kuju, ehkki kuulub juba nende hulka, kel on vaid hundi pea ja üldiselt inimese keha. Ja on kahtlaselt sarnane Anubisega.Kes on parempoolsel pildil koos jõejumalanna  Nephtys'iga, kes võib-olla koguni on ta ema. Ja samas ka pimeduse ja surma jumal. Aga egiptuse mütoloogia on kohati sedavõrd segane, et ma kahtlen, kas nad isegi teadsid alati, kes kellest pärines.

Et meie hundi rahvusloomaks valisime, on suur väljakutse. Me peaks oma hundilikkusega rohkem tegelema. Et lõpuks hunt ja lammas oleksid kõrvuti ja valitseks tasakaal ja harmoonia.

Lõputu integratsiooni torujuhtmed Münchenist Sotšini

Kui Donald Trump eelmise aasta suvel ütles umbes kaheksa korda järjest, et ta ei mõista, miks Saksamaa ostab gaasi Venemaalt ja muudab Venemaad rikkamaks, ning ei soovi osta gaasi USA-st, küll aga soovib, et USA Euroopat Venemaa eest kaitseks, ega soovi oma kaitsekulutusi suurendada... ja taas otsast peale, et milleks rajada Nord Stream 2 ja suurendada sõltuvust Venemaast ja muuta Venemaad rikkamaks jne jne (ütles ta veel ja veel), siis ega praegu Münchenis julgeolekukonverentsil Merkeli juttudes sel teemal midagi asjalikku ei kuuldu. Lisaks külmale sõjale taasalgab kohe ka võidurelvastumine,  Kremli kõrvadele nii meeldiva Realpolitik muusika taustal. 

2019 Müncheni kõnedes on uudisväärtust väga vähe. Eesti publiku meeli ehk köidavad pildid, millel on  kõrvuti Kersti Kaljulaid ja Ivanka Trump.

Aga samal ajal Sotšis... Valgevene president muutis üsna viimasel hetkel ära plaanitud osavõtu Müncheni konverentsist ja võttis poja kaasa ning kihutas Putini juurde Sotši. "Te ütlesite "Integreerume!" ja me tulime!" Putin ja Lukašenka kolm päeva suusatasid ja mängisid hokit ja tegid muud sporti, lisaks töötasid kõvasti ning lõpuks andsid pressikonverentsi. Lukašenkat võiks tsiteerida pikalt, aga lühidalt kokku võttes koorus välja mõte, et arutati integreerumise asja ja saadi selgeks, et niipea, kui inimeste peades on integreerumine toimunud, teevad presidendid, kui rahva ustavad teenrid, selle teoks (ja siis võivad rahulikult võimu edasi pärandada oma lastele).

Kuna rõhud olid üsna hästi paigas, siis tundub, et kolme päevaga sai lähenemine sellele küsimusele kahepoolse mõistmise vaimus paika. Nõukogude Liit 2 juba kumab silmapiiril. Valgevenelaste lõimimist saab olema üsna õpetlik kõrvalt jälgida.

Mis ehk polnudki Putini jaoks Sotšis neil päevil kõige olulisem. Tõeliselt võis ta rõõmustada selle üle, et istub seal koos Rouhani ja Erdoganiga. 

Millel pikemalt ei peatu, aga Erdogani eest Venemaa muidugi oma punktid teenis.

Hoopis tuli meelde reformarite ridadest poliitiku Tatjana Muravjova poolt 2011. aastal lendu lastud kujund:  

"Minu jaoks on lõimumine kahesuunaline tee, kus liiklejad peavad üksteisest lugu ning kus lisaks kokkulepitud reeglitele ollakse üksteise suhtes heatahtlikud ka valdkondades, mis pole reeglitega piiritletud. Integratsioon on kahesuunaline protsess ja ma olen veendunud, et see protsess on lõputu. Integratsioon ei saa kunagi valmis ega saavuta ideaali, kuid selle nimel tuleb pidevalt tööd teha ja sellele peab kogu aeg tähelepanu pöörama. Vastasel juhul seisame silmitsi sotsiaalsete probleemidega, mille hind ja mõju on meile kõigile karmid." Seejärel kõik muudkui kordasid seda "integratsioon on kahesuunaline". - Oodake, mõelgem pisut. Kahesuunalisel teel liiklus toimub kahes vastandlikus suunas, kahes erinevas reas. Loodetavasti kulgeb seal liiklus lõputult või vähemalt võimalikult kaua, kõik kenasti omas reas ja omas suunas. Kahesuunalisel teel toimuv lõimumine on loogiliselt võetuna ilge pauk, laupkokkupõrge, pikemat harutamist nõudev ummik ja hulk kannatusi. Tahate sinnapoole, palun võtke see rida, tahate teisele poole, teie rida on seal. Kenasti, korralikult, viisakalt, nagu liikluses peab (peaks).