Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Ma päriselt ei tea, kuidas siinsed postitused jagunevad, mitu protsenti on päevakajalist ja kui palju liblikatest, milline osa amatöörfilosoofiat, tundehõllandusi, maitseüllatusi jmt. Aga las olla kõike.
Olgu või tähtpäevajuttu, et kuidas möödub 30 aastat neist päevist, mil kremloidide paremik, kõik need kavalamatest kavalamad ja targemad ja võimukamad kokku tulid, tegid hea plaani N Liidu päästmiseks ja enneolematult lühikese ajaga keerasid kihva kogu Lenini, Stalini, Hruštsovi, Brežnevi ja Andropovi ürituse. Ja kõigi maade proletaarlastel kadus lõplikult tahtmine ühineda. Ja Eesti, Läti ja Leedu ütlesid, et Me läheme nüüd minema. Muidugi sai sellest tunduvalt parem. Ja sel pidulikul päeval ei tahaks mainida, et ilma peast segaste tibladeta oleks veelgi parem. Või sobiks Roosiaias osa kõnest pühendada sellele teemale?
Oh aegu, oh kombeid... või noh mis kombeid, see on midagi olulisemat kui kombed, aga sobivat sõna ei leia, oh tühisust - vb, aidaku mind muistse aja Postimehe ja Edasi keeletoimetaja Helju Vals keeletoimetajate taevavallast. Ehk pakuks oh aegu, oh sisutust? Kui Soomere rääkis ümmargust juttu, no oli, aga nüüd suudab järgmine kandidaadi kanditaat Karis rääkida täielikku NULLI.
0 sisu. Mis saab, kas palkab nõuandjad ja kõnede k00staja ning peab nõnda seda t0redat ammmetit?
A mis kasu tõuseb sest' riigile ja rahvale?
Juba neli-viis päeva on esilehtedel ja tagalehtedel Afganistaan-Afganistaan... Ikka samad kaadrid George Harrisoni välimusega võitlejatest, kes käivad sundimatult ringi kitarr automaadid käes.
Ja ega
meiegi maga, palju on seletamist, et milline õppetund see täiesti ootamatu ja kiire Talibani võit ja Afganistani riigi kokku kukkumine on.
Lisaks noortele on ka soliidsemaid talibani isasid, kes muidugi rahulikul toonil teatavad, et eks nende enesestmõistetav eesmärk on lõpuks islam kogu maailmas. Eks paistab, kas seda rõõmu levitatakse ka väljapoole Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistani. Tere tulemast 21. sajandisse, fanaatilise ja ekstremistliku islami perioodi, hiljem hakatakse seda nimetama vb "rohepöördeks".
Möödapääsmatu ja kiire pööre.
Need vanemad juhid on pealtnäha üsna rahuliku olemisega, pole vist palju mööda mägesid turninud.
Nagu Demis Russos.
Kui jälle ei suutnud keegi ekspertidest sellist sündmuste käiku ette näha, siis kas ei peaks ekspertide kõrval kasutama mingi muu eriala inimesi, kes suudaksid suuri ja kiireid muutusi ette näha ja prognoosiksid sündmuste käiku lähtudes mingitest muudest märkidest kui eksperdid. Mida see sõna ekspert nüüd õigupoolest tähendab?
"Milliseid järeldusi me USA kaotusest teeme" jne arvamusartiklid ilmuvad
Ühesõnaga - Hiinajamoskooviapropagandapunktidruulivad. Igatsen taga seda imelist asja, mida nimetatakse tagantjärel tarkuseks. Aga ei paista kusagilt.
Karzai valitses Afganistani 2002-2014 ja seejärel seitse aastat valitses seal Ghani ja neil oli kogu tugi ja vägi ja abi... aga kui nad ei suutnud riiki ehitada, siis lõpuks on USA president süüdi. See on Afganistan, mitte Arizona. Seal on Hindu Kush, mitte Suur Kanjon. Ja tõsimeeli räägime, et USA-d ei tohi usaldada ja ei saa loota jne. Mis haiguse tüsistusena mõtlemise võime nende arvamusartiklite esitajatel ära kadunud on?
Kuid kui USA on edaspidigi kõiges süüdi, siis võime rahumeeli senisel moel oma riiki edasi juhtida ja Kaljulaidi tagasi valida või asendada Karisega, kelle valimine TÜ rektorikski oli piinlik. Eks mõni muuseumi direktor on praegugi pädevam kui hr Karis (või pr Karis, kellelt hr Karis oma vajalikud teadmised ja oskused muuseumi juhtimiseks omandanuvat). Alar Karis ütleb, et Eesti tulevikule on oluline tark ja haritud rahvas, muidugi, aga ise sümboliseerib seda, et teadmistepõhine tähendab meil, et oluline on, keda sa tead, kompetents ei vii inimest kuhugi, tuleb osata õigeid suhteid luua ja hoida. Isegi naljatada sel teemal on piinlik ja hale. Aga perekonnal on head suhted reformiparteiga, on nendega ju Tartus maid ja maju jagatud, Hanson pinginaaber, Jänes sõbrants, Rotary, viskisõbrad jne jmt.
President valmis. Pole vaja USA-st määrata ega Brüsselist saata, kui siis kremlist, eksole.
Nojah, 21. sajand ja ju paljugi varem võimatut saab tegelikkuseks.
Aga sel pidulikul päeval,
mu daamid ja härrad,
unustagem kõik hädad ja nautigem PIXIES't (kes samuti andis oma panuse, et saavutataks võit kommunistide ja okupantide üle. Kuidas nii? - selle üle, hea lugeja, mõtle ise).
Kas saab see olla juhus, et pärast nädalat, mil kuulasin tosin korda järgnevat toredat laulu
Bust Your Kneecaps
olen viimase nädala jooksul kaks korda seoses lähedaste jalatraumadega EMO vahet käinud?
Taas olen mittepõhjuslike seoste valda eksinud ja Synchronizität teooria hämarates katakombides kulgeb mu mõtte käänuline tee. Kui palju näiteid mittepõhjusliku parallelismi kohta peab inimene kogema, enne kui ta näeb... nende taha.
Oh protsessid, seosed, suhted... Kui võtta mõni palju kõneainet ja tähelepanu pälvinud sündmus, nt et igati toredast, pehmest ja karvasest Soomerest ei tahtnud poliitikud veel teha presidenti, siis asi pole ju Soomeres kuidagi eraldivõetuna. Soomere omadused, sobivus on tema ja käimasolevate protsesside vahel, tema seostes, teda ümbritsevates seostes, teda defineerivad tema suhted jne. TA presidendina on eelmainitud tegurid/reaalsus sobiv ja paigas, riigi presidendina mitte ja see pole oluliselt mõjutatud tema isikuomadustest või oskustestki. Liiga keeruline? Püüdes lihtsamalt reaalsust kirjeldada, võiks ütelda, et isikud (muutuvad, nagu kõik muugi) on küll osake reaalsusest, aga laiemas pildis kajastub reaalsus toimuvates protsessides, kus valitsevad paljud erinevad mõjud. Mis presidendivärgist saab, eks näis, aga eelneva mõttekäigu illustreerimiseks on senini sündmuste areng Soomerega küllaltki hea näide.
Soomere on ka hea näide sellest, kuidas me olevik on seotud lähiminevikuga. Ja miks lähimineviku kohta peaks rohkem ja täpsemalt teadma, selgemalt fikseerima jne. Üht-teist ju on avaldatud, aga mitte ammendavalt. Nt aastatest 70ndate teine pool kuni 80ndate keskpaik, vastupanuliikumine ja usuelu ja mitmesugused allhoovused, mis eksisteerisid nõukogude korra keskel ja elasid oma elu.
Midagi on avaldanud Niitsoo, Pesti, Vahter, Vahtre... Parek, Tarto ja Niklus, Pärnaste. Kõik need on tänuväärt raamatud, aga neil päevil Soomere case näitas ilmekalt, kui abitud võivad olla need poolkirjaoskamatud leheneegrid, kes taolistes asjades lähevad vana kagebiidi Pooli juurde küsima, et kuidas asjad siis õigupoolest olid. No häda, kui ajakirjanike keskmine tase on nii madal. Ja arukest pole sündides antud.
Läks hästi, et Tarmo Vahter võttis arhiivist vastavad dokumendid ja selle juhtumi suhteliselt ruttu ära klaaris. Aga mahavaikimisi ja eneseupitamisi ning igat sorti ebatõtt on selle aja ja inimeste kohta liikvel palju. Ahonen püüdis Okupatsioonide muuseumi direktorina luua kindlamat alust selle perioodi ajaloo uurimiseks, vb läks liigagi akadeemiliseks, aga tema asendati mega asjatundmatute neiukestega ja kogu see muuseum ja algatus nulliti ära. Oh kuis särasid sel puhul mitmete poliitikute näod, nagu oleks meid jälle vastu võetud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu, nii ülev tunne valdas neid Vabamu avamisel. Kui sealt tuleks nüüd mõni trükis või näitus vaimus "Valdur Timusk: dissident KGBs" või "Rahvuskommunistid" või taasiseseisvumise aastapäeva tähistamise puhuks "objektiivne" käsitlus kommarite teenetest ja juhtivast rollist, aust, mõistusest ja südametunnistusest jne jmt. Siis võiks jälle meenutada, et see on protsess, ebameeldiv protsess, mis võrdub ebameeldiv reaalsus.
Aga mis jäi meie poliitilises reaalsuse triiviva Soomere puhul kuidagi eriti silma, oli tema juures mingigi loovuse ja vabaduse ilmingute puudumine. Ja kardan, et järgmiseks proovitakse teist samasugust kanditaati. See on kurb. Märk, et asjad liiguvad halvas suunas.
Õhtu õhus oli läppunud vinena ikalduse, taudi ja põua ning hübriidsõja hõngu ning lisaks ootust, et panevadki Tarmo Soomere nagu suvalise laternaposti presidendiks (kardan seda otsust. akadeemiliste hulgast ei valita esinduspoliitikuid ja rahva ühendajaid. akadeemikule on loomulik pidada loenguid, see on osa taolisest inimtüübist. lisaks on paljudel akadeemilistel kodanikel üsna küsitavad sotsiaalsed oskused/tunnetus. suhtlemisel on mõnigi teadlane, õppejõud jmt üsna ilmselt kerge autismispektri häire piiril.).
Aga kelle ma hädaolukorras, üldises peataolekus ja kriisis leidsin?
Lihtne ja lihtne, presidendiks sobib hr Margus Laidre. Pole kahtlustki, kuivõrd vilunud ta on parkettidel, soliidne, väga haritud ja tark mõtleja, heatahtlik, lihvitult lihtne, viisakas jne. Mul pole põhjust ülistada ja pugeda. Ta üldjoontes ongi selline.
Nii et Margus Laidre presidendiks ja mindagu järgmiste keerulisemate ja oluliste küsimustega edasi.
Selguse mõttes pean mainima, et parlamendis ja erakondades pole Margus Laidre kandidaadiks seadmist muidugi arutatud, nii et ega me parlamentaarne erakondlik riigivalitsemiskorraldus taas korralikku presidenti ei leia.
