see ongi äsja möödunud ca 50 päeva eluloo alapeatüki sisu lühidalt. Õnneks kirjutasingi valmis. Ehkki tundus miskitpidi vaevaline ja kahtlesin oma motiivides. Aga peab ju jagama teadmisi, peab kirjutama teaduslikke artikleid isegi juhul, kui minule ei ole nende eest arvestatavad punktid olulised, akadeemiline tõmbamine ja lükkamine, ringmängud ja loendid jne ei mõjuta karvavõrdki.
Aga nüüd on aeg võtta üks enam-vähem puhkus ja valmistuda Jõuludeks. Loome meeleolu:
Kohalikul maastikul ei ole suurt mõtet erakordse ja uudse materjaliga või lähenemisega poseerida ja presenteerida (või provotseerida), et ON ikka huvitav ja vajalik ja hästi kirjutatud jmt. Kõigil niigi muresid, vaja hoolitseda oma uurimisrühma projektide eest ja püsida koosseisus ja ma ei tea, mis seal suures kitsikuses vireledes veel kõik on. Aga paari kolleegi arvamus ikkagi läheb korda ja trükis ilmumise järel on alati olnud positiivne meelevirvendus ja kui mõned aastad hiljem keegi mainib, et seal sa kirjutasid seda vmt, siis tabab kerge hämmeldus ja tore on.
Igatahes õnnestus kirjutada teemal, kus pole eelmiste uurijate jalajälgi, mis tundunub alati oluline.
Ja millest ma vahepeal eemal olin. Ikka sellest, mis juba pikalt näib olevat akuutne, aktuaalne jmt.
Täna möödub 32 aastat päevast, mil teispoolsusesse lahkus Andrei Sahharov. Arutaks siis järgnevalt, mis hetkel toimub poliitlises plaanis ja kitsmalt ja laiemalt. Pole oma pead viimasel ajal sellega vaevanud, vaid hommikuti pealkirju näinud ja raadiost juhuslikult mingeid jutte tükati kuulnud.
Kremloidid kogusid 100 000 orki Ukraine piiri äärde ja võitsid järjekordse väikese lahingu hübriidsõjas. Üldiselt on Voldemaril täiesti ükstapuha, kas tema orkid külitavad kasarmus ja lükkava selle ümbert lund või on telkides lagedal põllul ja soojendavad ennast bursuikade ääres. Muidugi on naljakam ja huvitavam kui mingeid tagajärgi kartmata võib kogu Euroopa kihama panna ja on meeldiv mõelda, et kõik kardavad Mordorit. Mis sellest, et välispoliitiliselt on moskoviidid viimased 15 aasta käitunud laamendava pätikambana. Ja retoorika on viimastel nädalatel muutunud aina ülbemaks. Et nende välismin võib kirjutada avaldusi, kus näeb võimalust "mastaapseks (sõjaliseks) konfliktiks Euroopas". See on muidugi orkide sisu ja alussambad, valitsejate ja rahva ühisosa. Aasta või kahe pärast on Mordoris kõik juba täiesti vaikne, kõik on ära hirmutatud ja kontrolli all. Voldemar võib siis olla uhke, et on toiminud tõhusamalt kui Andropov, kes valitses ajal, kui väike Voldemar oli alles tähtsusetu kagebiit.
Ja kahjuks on Läänes praegu võimul väga keskpärased juhid Biden, Macron, Johnson, Draghi jt.
Hale tüütu jama. Pikemas perspektiivis saab määravaks, kas tsivilisatsioon, mille alusväärtused loodi 2000 aastat tagasi ja mille uuemad mehhanismid on töötanud ca 200 aastat, laguneb ühelt poolt vanal ja uuel tasemel totalitaristlikeks antiutoopiateks ja teiselt poolt pidevas afekti seisundis ja stressis vaevlevateks sektideks killustunud ühiskondadeks, või suudab see uueneda ja kaotatu läbi kannatuste taasleida. Ma panustan viimasele, sest totalitaarsed režiimid ja sektid on siiski suhteliselt lühiajalised nähtused, tunduvad tugevad ja ägedad, aga kaovad ootamatult kiiresti. Või kapselduvad. Harvemini lõhkevad, mis ei pruugi olla hea.
Et piisav hulk inimesi ühel või teisel moel väärastataks, nii et inimloomus muutub ja kaob see pide, mis seni on kõige kiuste aidanud elu valdavalt inimväärselt korraldada, ei tahaks uskuda. Aga muidugi
läheb just nii nagu läheb. 😃
Ja lõpetuseks midagi ilusat
