Nähtus "lõugav pätt"

 Pole olnud tahtmist kaasa lüüa keevas arutelus teemal Mis nüüd küll saab. Tuleb sõda või ei tule, mida kremloidid plaanivad, kuidas otsuse langetab voldemar ainuisikuliselt jmt. Ärkasin üsna vara, tegin Postimehe lahti ja ennäe, kell 0.01 olid nad jõudnud Vene ekspertide arvamusena publitseerida toreda hunniku kremloidide propagandistide jura, mis on osa käimasoleva hübriidsõja arsenalist. Praegu võiks küll riiulist välja otsida Sun Tzu raamatu sõjakunstist ja üle lugeda need mõtted (nagu nt Kõrgeim sõjakunst on vaenlane alistada ilma võitluseta või Võidelda ja võita kõik lahingud ei ole ülim eesmärk, ülim eesmärk on vaenlase vastupanu murdmises ilma võitluseta jt). Postimehe peatoimetaja võiks esitada endale küsimuse, kas ta kremlimeelset ähvarduskõnet vahendades ei osutu mitte putinoidseks kasulikuks idioodiks.

Jättes kõrvale kasutu fantaseerimise, et kuidas tsiviliseeritud maailm, EL, USA ja NATO peaks reageerima sel või teisel juhul, püüan mittepolitoloogilisel kombel ja ebaeksperdi vaatenurgast vaadata mordori  korraldatava pulli mõningaid nüansse ja tagamaid. 

Esiteks - mordori valitsemine on korraldatud alusel, et esiplaanil on voldemari huvid. Et mis väikesele voldemarile oluline. See on tema enda positsiooni tugevus, sisepoliitilised mängud, tasakaalus võimujaotus. Välistada võimalus, et keskpikas perspektiivis muutuvad reaalseks  košmaarsed nägemused reetmisest, vandenõust, paleepöördest vmt, mis teda punkris öösiti ärkvele ehmatavad. 

Seoses olemasolevate ja tõenäoliste täiendavate sanktsioonidega võib oletada, et osa nn oligarhidest tajuvad ebamugavusi ja seepärast ei saa neid ülirikkaid ja elu nautivaid endisi sambiste pidada enam voldemari kõige usaldusväärsemateks liitlasteks. Vanad sõbrad ja seltsimehed Leningradi kangialustest ja põlevate prügikastide kirbe suitsu järele haisvatest hoovidest tahaksid põhiosa vanaduspäevi veeta Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal viinamarjaistandustes armukestega vallatledes, aga xyiloo müttab kusagil Karjalas või tundras šoiquu seltsis. Või püüab oma naeruväärset mikroparadiisi ehitada kusagile Musta mere äärde. Prioriteetide erinevus on märgatav.

Teiseks - voldemari rikkalikus alaväärsuskomplekside puntras on kindel koht tõsiasjal, et ta ei ole kunagi olnud sõjaväelane. Sel pimedal nõukogude ajal, mil ta kusagil SDV-s väeosa kagebeežnikuna teenis, ei pidanud kaasteenijad-ohvitserid eriosakonna kgb-lasi endi hulka kuuluvaks ega ka ohvitseridega võrdseks. Sel olid omad kaalukad ajaloolised põhjused, samas olid need nuhid ohvitseride jaoks ka eluliste ebameeldivuste põhjustajateks. Juhtusid Saksamaal sellisele ette jääma ja järgmised 5 aastat olid koos viriseva naisega ja altkulmu põrnitsevate lastega kusagil Kaug-Ida kolkas, kus poeletil  vaid must leib ja mädanenud hapukurgid. Sel põhjusel on voldemar igati püüdnud endale mingit sõjaväelase immitsat külge kleepida ja püüab ka kindralitele muljet jätta. Kuna kindralid ka ei saa  teisel pool piiri vabalt ringi uidata, vaid on sunnitud nautima elu kallil kodumaal, siis nende olukord on hutini omaga mõneti võrreldav. Osa kõrgemaid sõjaväelasi muidugi etendab pistriku rolli, aga osa teab, et nende sõjaväge oleks parem tõsiselt proovile mitte panna.

Kolmandaks - rohkem võimu ja tähtsust on antud jõustruktuuridele, kes rõõmustavad võimaluse üle kottida kontrollimatult keda tahes alates kooliõpilastest ja lõpetades kuberneridega. Samas on osa ühiskonnast taas jahmunud, aga ka veendunud, et nende kõrvale on siginenud ekstremistid, fašistid, kodumaa reeturid, välisagendid jne. Nüüd on tore organites töötada. Saab näidata, et jäme ots ei ole mingite IT kuttide või intjuligentide käes. Pidasite meid luuseriteks jah... Et selline erimeetmete trall hoogsalt jätkuda saaks, peab ju sõjaohu olukord olema. 

Neljandaks ja viiendaks... võib juba üht-teist vahele jätta

sest

Kõige olulisem on, et sõda ei oleks! - vot selline maindset, teada-tuntud mantra veel bresku aegadest 50 aasta tagustest, peab taas saama valitsevaks. See on mugavaim viis mordorit valitseda. Asjad halvad, aga peaasi, et sõda ei ole! NATO juba ukselävel, aga küll puutin neile näitab... jne.  Ei ole mingi küsimus, kas orkide ajud võib nii ära töödelda, et sõgeda massina usuvad kõike, mis propaganda ette laulab; muidugi,  korduvalt nähtud ja juhtub jälle. Mingil perverssel kombel orkidele meeldib elada sellist erilist elu. Lärmata ja suurustleda ja samas jälle nutusel häälel kurta, kui suurt ülekohut neile tehakse ja kui halvad kõik on. Eriomane päti maailmatunnetus; kremloidid ja rahvas on selles tõesti  ühtsed. Peremees kremlist korraldas alamatele šõu, et nõuame ja ähvardame ja rivistame nad seal Läänes üle. 

Iseküsimus on, kas veel võib arvata, et USA president Biden või keegi Euroopas on kompetentne ajama adekvaatset mordoripoliitikat? Veel paar telefonivestlust Bideniga, veel diskusse Saksamaal ja orkid hakkavad Saaremaa juures kolmandat gaasitoru merre laskma. 

Aga aus oleks teha oma pakkumine, kas mordor tungib Ukrainale labasel tavakombel kallale ja tuleb sõda või ei. Arvan, et pigem ei tule seda sõda, üks võimalus viiest on selle puhkemise tõenäosus. Nimetatud ühe võimaluse realiseerumisel eeldaks, et eesmärk oleks võtta Mariupol ja vb ka Berdjansk, tõrjuda Ukraina välja Aasovi mere äärest ja teiseks lahendada probleem Krimmi veevarustusega. Kui väga veab, võib püüda vallutada kogu ala Ukraina merepiiril, mis oleks väga tõsine löök riigi majandusele ja arengule.  

Viimane lisandus sellele lõputule teemale. hujuutin on lubanud veebruari alguses Pekingisse olümpiale sõita. Ja  Hiina toetus on voldemarile väga oluline. Kui sõjaline tegevus on sel ajal juba käimas, oleks see väga kummaline visiit ja paneks Xi piinlikku olukorda. Kui sel ajal veel midagi ei ole alanud, siis on visiidi üks eesmärke hankida Xi'lt heatahtlik naeratus, vandeseltslaslik käepigistus vmt, märgiks, et mordor võib alustada.  

John Gordon ja teised (osalt silmapaistvamad isikud)

 John Gordon (1776 - 1858) oli sõjaväelane, Lordide Koja liige, üks oma aja rikkamaid šotlasi, enam kui kahe tuhande orja omanik, lambakasvatuste pidaja (millega seoses väevõimuga küüditas ühelt oma Šotimaa saarelt tühjade kätega ja puupaljalt elanikud  Kanadasse). Üsna noore mehena, aastal 1804 tegi ta suure ringreisi Egiptuses ja jättis kõikjale, kus varemeid, templeid, hauakambreid jne külastas, maha sissekraabitud, uuristatud või värvitud kirja

Muidugi on teisigi 19. sajandi alguse tuntud tegelasi, kes on Egiptuses oma nime kuhugi silmatorkavasse sambasse või seinale jäädvustanud (nt Rimbaud) ja vb suhtuda sellesse rahulikult (mitte et XXI sajandil võiks sarnaselt oma nime kuhugi seinamaalingu juurde kraapida!). John Gordoni reisil muid silmapaistvaid tulemusi ei tea olevatki. Kuna see nimi Karnaki templi ühel sambal silma jäi, siis tegin sellest pildi ja otsustasin uurida, kellega tegu, mis asjus jne. 

Oli seda siis vaja...

Ei maksa neid Egiptuse asju uurida, needus  ja liigne uudishimu  ja mis kõik veel. 

No kui kõik teavad, et va John Gordon käis Egiptuses 1804 ja nii ka ausalt kirjutas, siis miks pidin leidma ja pildistama I n Gordon 1828? Kas ta läks tagasi ja leidis, et peab veel juurde kraapima? Miks ajalugu sellest vaikib? 

John'ist ja mõnest teisest Egiptusega seotud Gordonist ma rohkem ei pajata, ajaloo käik on imestusväärne ja mõne Gordoni, kes Egiptusega seotud, tegevuse näitel võib selle üle pikemalt mõtisklema jäädagi. 

Mul on väike kogu peamiselt 20. sajandi algusest pärinevaid reisikirju, mille lugemine annab sageli huvitava lisanurga, heidab valgust kohtadele ja inimestele, kes neid on kirjeldanud.  

Roomikautodel läbi Sahara on huvitav, sellel 1922. aastal alanud retkkonnal   oli kaasas ka filmimees.

Seal on nt  meeldejääv peatükk, kuidas prantslaste ekspeditsioon  Niigeril 

kohaliku rahva rõõmuks krokodille kõmmutas. 

Samast ajast on muu hulgas Egiptusest ja Luxorist pajatav Jaan Lattiku reisikiri Lõunamaale, mis algab nii ilusati:  Päikest ma tahtsin näha, ilusat soojamaa päikest. nt märgib ta ära, et Karnaki templi sfinkside alleel näitas näokatet ette sättiv araablanna Lattikule keelt. 

Suht naljakas on R. Halliburtoni reisikiri Jaht imedele (seiklusrikas maailmareis). Teda võib lugeda praeguste reisiblogijate eelkäijaks. Kuidas ta eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel suutis oma elu korraldada pidevalt reisides ja seejuures veel väga head sissetulekut teenides, on tõepoolest kadestusväärne.

(Kaugemast ajast võib nimetada mitmeid suuri autoreid, kelle tähelepanu Egiptus köitis ja tänu kellele on meieni jõudnud kirjeldusi, mis ajaliselt märksa lähemal selle suure ja imetlusväärse tsivilisatsiooni õitseajale (Herodotus, Strabo, Plutarchos jt).) (Samas on juba antiikaja lõpul erinevate rahvaste esindajad templite ja hauakambrite seintele kraapinud nimesid ja muid lühiteateid.) 

Kohalikud arheoloogid loodavad, et lisaks seni põhjalikult uuritud Kuningate orule ehk idapoolsele orule, tuleb uusi huvitavaid hauakambreid välja ka läänepoolsest Ahvide orust, kuhu maeti vaaraodest madalamal positsioonil olevaid isikuid. Kui need hauakambrid ei ole rüüstatud, võib sealt tulla huvitavaid leide, ehkki mitte kulda jmt.

  

Teadussaavutus

Lugesin täna  uudist, teadlased olla kindlaks teinud, et kange alkoholi pruukijad põevad krooniviirust kergemalt, võtan nüüd kerge südamega juba teist õhtut Dewar's White Label'it (Double Aged for Extra Smoothness), haarasin selle Egiptuses lennuvälja poest, et oleks kuhugi kohalikud rahad investeerida/raisata. Teadlaste tööga tekkis  eriseos täna, kui selgus, et olen ikka päris lähedalt kontaktne ehkki eilse proovi seisuga negatiivne nagu alati. Inimese elu osalt ongi inimkatsed, eks siis vaatame, kas Egiptuse joogipottidest ja mõnesest skotšist on abi. Kui loole ilmub teine osa, siis peaks sealt ka vasuse leidma.

Egiptuse reisi jagaks kaheks: Hurghada hotellielu ja vaatamisväärsuste pool. Hotellis ja rannas tundus jaanuari pisut üle 20 kraadi ilm ideaalne. Lamad vee ääres, tõmbad sigarette the King ((paki kujundus on asendatud kurguvähi lõpp-staadiumi või post-mortem fotoga), millel kõik värvid ja kontrast on põhja keeratud), vaatad, kuidas sinise lahe serval poseerib noor ema (lükkab parema käega lokke kõrgemale ja sätib jalad kenasti nähtavale) ning jagab küllaltki rangel häälel juhtnööre fotokaga varateismelisele pojale (kelle hooleks on teha pilkupüüdev ideaalne pilt), samas möödub värviliste tuttide ja vaipadega kaetud valge kaamel, heidab kaldal lebavatele külastajatele pika pilgu ja jääb koos kaamelijuhiga mõneks ajaks samasse seisma, kui nad lahkuvad, seisatab samal kohal turvamees (kes samuti jälgib lamasklejaid), paneb siis käed tasku ja jalutab taaruval kõnnakul eemale; taevast kostub õhku tõusva lennuki müra, keskealine blondiin on roninud laheserva kivirinnatisele ja juhendab hallipäist abikaasat (kes püüab tabada kaadrit, millega poseeriv blond  rahule jääks), taamal on paar ujujat, ("mureb tula... harsh... niidelt... horamtema... taht... hänsam saa... murabel.... oo... lulah... belahobva..." räägib turvamees telefoniga) samas kui blond on asunud äsja võetud pilte üle vaatama, turvamees jätkab kõnet ja samal ajal teeb blondiin kolm-neli selfit lahe taustal ja palmidega, valges ja beežis hotelliteenijad liiguvad erinevates suundades, karjäärile keskendunud liiguvad kiiremini, lihttöölised üsna aeglaselt. 

(Loo tegelastest 50% on moskoviidid, mis vastab realismi ja naturalismi kaanonile.)